Eripedagoogika ja logopeedia – ei midagi tavalist!
Et eripedagoogi ja logopeedi ametid on tarvilikud ja nõutud, seda saab järeldada juba üksnes Õpetajate Lehes ilmuvaid paljusid töökuulutusi lugedes. Järjest suurenev vajadus eripedagoogide ja logopeedide järele on seotud kaasava hariduse rakendamisega Eestis.
Ükski hariduse vallas tegutsev inimene ei tohiks enam eeldada, et kõik lapsed/õpilased rühmas on sarnased ning kasvavad-õpivad ühtlases tempos. Muutused ühiskondlikes hoiakutes ja kaasav hariduspoliitika on andnud võimaluse olla igaühel eriline ja saada vastavalt oma võimetele parim arengu- ja õpikeskkond. Kuid eripedagoogide ja logopeedide võimalused tööd leida ei piirdu ainult lasteaedade ja koolidega.
Mida teeb eripedagoog?
Tavaarusaam on umbes selline: eripedagoog on õpetaja, kes õpetab teistest rumalamaid lapsi, tegeleb puuetega lastega; see on raske amet, sest mõtle, kui keeruline on arukalegi lapsele midagi ära õpetada! Tegelikult võiks öelda, et eripedagoog on õpetaja selle nimetuse tõelises tähenduses. Ta vastandub tunniandjatele ja aine edastajatele (õpetajatele negatiivses mõttes). Eripedagoogiline mõtteviis on, et ei ole rumalaid lapsi, on rumalad täiskasvanud või ebasoodne keskkond.
Erivajadused ei ole osa inimesest, need avalduvad ainult konkreetses keskkonnas. Kui õppijal on raskus, siis tuleb leida selle põhjus ja viis lahendamiseks. Eripedagoog süveneb lapse (või ka täiskasvanu) probleemi, kuni leiab sobiva õpetamisviisi ja tasandi, kus õppija abiga toime tuleb. See on tase, kus õppija saab aru, mis on tegevuse eesmärk, mida tuleb selle saavutamiseks teha, ja saavutab tulemuse. Nii toimides säilib tahe pingutada ja pikemas perspektiivis on võimalik, et inimesel püsib positiivne minapilt ja enesehinnang. Et niisugust olukorda luua, on eripedagoogil vaja teadmisi nii pedagoogikast kui ka psühholoogiast, oskusi keskkonda analüüsida, õppekava muuta, jagada suured oskused väiksemateks osaoskusteks, valida ja kohandada (ka luua) õppevahendeid jne. Eripedagoog saab õppijast aru ja suudab juhtida teda (ja ka lapsevanemat) rasketes olukordades lahenduste suunas.
Mida teeb logopeed?
Tavaarusaam logopeedi tööst kipub olema järgmine. Logopeed on inimene, kes õpetab mõnda tähte ütlema, kui keegi seda ei oska; koolis võib ta õpetada ka lugemist ja kirjutamist. Tegelikult on logopeed pigem kommunikatsioonipuuete spetsialist, kes toetab selle valdkonna probleemidega inimesi kogu elukaare ulatuses. Imikute puhul oskab logopeed hinnata kõne-eelset kommunikatsiooni, kujundada neelamis-, imemis- jt söömisoskusi, suudab kujundada kõne arengu eeldusi (s.o lapse tajude ja motoorset arengut). Lasteaiaeas on osa logopeedi tööst häälduspuuete kõrvaldamine, kuid hoopis suurem töö on toetada lapse suhtlemisoskuse arengut, s.o kujundada kõnest arusaamist ja kõne kasutamisoskust. Kirjaliku kõne oskuste arengu toetamine koolis on selle töö loomulik jätk.
Logopeed võib olla hea keeleõpetaja ka kakskeelsele lapsele, kuigi eesti keele õpetamine ei ole tema prioriteet. Küll on tema nõu vajalik siis, kui muukeelsel lapsel esineb mingi arenguprobleem. Logopeed aitab ka kogeluse ja hääleprobleemide korral.
Eakate inimeste puhul aitab logopeed insuldi tagajärjel kõne kaotanutel uuesti suhtlema hakata, nõustab nende lähedasi; aitab inimesel kohaneda olukorraga, kus kõne ei võimalda enam tavapäraselt toime tulla. Üsna sageli tuleb tegleda ka neelamisfunktsiooni taastamisega.
Kutsestandardid
Kutsesüsteemi käivitumisel oli logopeedi kutse esimeste akadeemiliste kutsete hulgas, millele hakati koostama kutsestandardit. Praegu kehtiv logopeedi kutsestandard kinnitati 2013. aasta märtsis ja eripedagoogi kutsestandard sama aasta juunis (vt kutsekoda.ee). Kutse andmise õigus on Eesti logopeedide ühingul ja Eesti eripedagoogide liidul. Kutsetunnistus näitab, et inimene on tõendanud ja saanud kutseandjalt kinnituse, et tal on kutsealal tegutsemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Kutsestandard annab aluse ka taseme- ja täiendusõppe õppekavade ja koolitusprogrammide koostamiseks. Tööandjale on kutsestandard toeks ametijuhendite koostamisel ja töötaja(te) värbamisel.
Eripedagoog ja logopeed töötavad koolieelses lasteasutuses, koolis jt haridusasutustes, tervishoiu- ja sotsiaalasutustes, sh rehabilitatsioonimeeskonnas, nõustamiskeskustes, erasektoris. Erialad on tihedalt seotud keeleteaduse, meditsiini, psühholoogia ja pedagoogikaga. Just laiapõhjaline haridus annab eripedagoogile ja logopeedile aluse orienteeruda meditsiini, sotsiaaltöö, hariduse ja nõustamise vallas ning teha vajalikku koostööd nende valdkondade spetsialistidega.
Töö eripedagoogi või logopeedina eeldab suhtlemist väga erinevate erivajadustega inimeste ja sotsiaalsete rühmadega. Nii on lisaks laiapõhjalistele teadmistele vaja mitmeid isikuomadusi, milleta on seda ametit raske pidada. Kindlalt võib öelda, et mõlema eriala töö on vaheldusrikas, loominguline ja väljakutseid pakkuv, nõuab head koostöö- ja suhtlemisoskust, empaatiat ning pingetaluvust.
Eripedagoogika ja logopeedia magistriõpe
Tartu ülikoolis õpetatakse tulevasi eripedagooge ja logopeede järjepidevalt aastast 1968. Õppida saab nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes, nii päevases kui ka avatud ülikooli õppevormis. Erialased teadmised ja oskused, õigus vastaval ametikohal töötada ning seejuures väärilist palka soovida on üksnes kutsega ja/või erialase magistriõppe läbinul. Bakalaureuseõppe läbimine ja/või pedagoogilise kõrghariduse täiendamine koolituste käigus ei anna paraku pädevust nimetatud erialadel töötamiseks. Miks?
Esiteks ei ole bakalaureuseõppe lõpetanud omandanud piisavalt kutseteadmisi, oskusi ega ka hoiakuid. Eriti probleemne on oskuste pool, sest erialaspetsiifilised praktikad (28 EAP mahus logopeedia ja 25 EAP mahus eripedagoogika suunal) on läbimata, ja see tähendab, et end spetsialistina esitlev inimene ei oska õpetada eri vanuses ja arengutasemega õppijaid. Ta on sellest loengutes mõnevõrra kuulnud, aga pole ise õpitut rakendada proovinud. Nõnda on ka tema antud nõuanded kaheldava väärtusega ega pruugi õppijat või tema perekonda aidata, halvimal juhul võivad viia isegi probleemide süvenemisele.
Teine probleem on, et kaasavas hariduses eeldatakse logopeedilt ja eripedagoogilt aktiivset osalemist meeskonnatöös, sellesse panustamist. Kui logopeed või eripedagoog oma erialast lähtuvat lisandväärtust pakkuda ei suuda, võib teistel meeskonnaliikmetel (õpetajad, asutuse juhtkond, lapsevanemad, teised tugispetsialistid) jääda mulje, et vastav spetsialist ei olegi vajalik. Ainult üldistest teadmistest ei ole konkreetsete olukordade lahendamisel abi. Oskused rakendada eripedagoogika ja logopeedia üldpõhimõtteid paindlikult konkreetse õppija (lapse, noore, täiskasvanu) toetamiseks tekivad pikema aja jooksul ja eelkõige praktika toel.
Kolmas ja laiale üldsusele ehk mitte nii oluline probleem on selliste ebapädevate spetsialistide muutumine valdavaks. Erialade väärtustamine kahaneb tasapisi ning tööandja ei pea oluliseks kutsele vastavat ehk magistrikraadiga spetsialisti palgata või pakub talle erialaselt alaväärtuslikku tööd (näiteks abiõpetajana, tugiisikuna) ja oluliselt madalamat palka. Kaugemas perspektiivis jäävad kannatajaks ikkagi kõik logopeedi või eripedagoogi abi vajavad sihtrühmad.
Artikli valmimisele aitasid kaasa Eesti eripedagoogide liit, Eesti logopeedide ühing ja TÜ eripedagoogika osakond. Suur tänu!
—
„Eripedagoogika ja logopeedia”
Veebruaris kinnitas Tartu ülikooli senat uue nimega magistriõppekava „Eripedagoogika ja logopeedia”. Esmakordselt on õppekava nime sees sõna „logopeedia” ning loodetavasti leiavad logopeediahuvilised noored nüüd õppekava kergemini üles. Sisulised muudatused õppekavas on tehtud juba varem seoses kutsestandardite kinnitamisega, nii et selgemalt eristuvad kaks suunda ning kummagi lõpetanu vastab pädevustelt kas logopeedi või eripedagoogi kutsestandardi 7. tasemele. Käesolevast sügisest lisandub ingliskeelne valikainete moodul, mille raames saab tudeng valida aineid, mis puudutavad sotsiaalset ettevõtlust (projektide tegemine on aktuaalne), infotehnoloogiat, meeskonnatööd. Võib julgesti öelda, et magistriõppekava on huvitav, mitmekesine ja võimaldab kujundada erialaseks tööks vajalikud praktilised oskused.
Tavaarusaam eripedagoogikast ning erivajadustega lastest ei vasta siis arusaamale akadeemilises kitsasringkonnas roosade prillidega liigeldes, kes arvavad peamiselt seda, et rumalaid lapsi pole olemas vaid ainult õpetajad on valed. Eripedagoog võib ju rohkem naeratada ja lihtsustatud õppekava järgi potil käimist õpetada, aga siiski aineõpetajate töösisu on miskit muud kui lihtsalt naeratamine läbi lillede. Miks me valetame, et erilised (debiilid või geeniused) peavadki arenema neile sobivas keskkonnas eraldi ja moodustavad haridussüsteemis marginaalse vähemuse (vast mõlemad esindatuna 8% ja 8% ning ülejäänud kvalifikatseeruvad norm-arenguga inimeste hulka). Miks peab debiili või geeniust kaasama norm-intellekti ellu? Küll aga peaks juba varases eas sekkuma ning suunama ende haridustee rohkem praktilisele tegevusele läbi rõõmu ja lolluste.
Miks räägitakse kogu aeg magistritest kui ilma-imest. Rääkimata jäetakse seda, et juba praktiseerivad pedagoogid ei vaja kõik praktikat, ka abipersonal on piisavalt kõrvalt pedagoogi tegevusi näinud ning saaks edukal õpetaja tööga ilma praktikata hakkama. On sisuline vahe, kas õppida hästi natuke ülikoolis või õppida palju ning kaua ja siis halvasti? Lisaks ülikooli teoreetilised teadmised ei garanteeri pedagoogide pädevust tööturul. Õpetajatel on vaja erinevaid kombineeritud ametioskuseid, need ei pruugi olla seotud ainult ülikoolist omandatud teadmised. Õppida saab ka mujal. Õppimine kui tegevus leiab aset igal pool ja igas hetkes ning lõppeb bioloogilise surmaga.
Kõigepealt LLL artiklist: Väga hea nägemus oma õpitavast erialast ja selle rakendusest tavaelus. Tõepoolest, õunapuult pole vaja apelsine oodata. Aitab kui ta pole koolielus ära närutatud ja suudab mingilgi ( valdavalt millelgi praktilisel) ainel aluse saada oma sotsialiseerumisele ja hilisemale elukorraldusel.
Mis puutub aga “…” kommentaari, siis see on liig pragmaatiline. Eelkõige selles, et õpetaja amet siiski vajab haridust oma valdkonnas vastupidiselt tunniandjatele nagu projektis Noored kooli. Suhtun lugupidamisega nendesse noortesse, nad on suureks toeks koolile. Aga õp amet on nii laiahaardeline, et valdava osa õppeKASVATUStööst teevad ära ikkagi selleks õppinud pedagoogid.
Huvitav, kas tänapäeva ülikoolis on võimalik õppida kaua ja halvasti? Isegi raha eest???
[…] Huvi korral loe lähemalt veel siit: https://opleht.ee/2018/06/miks-on-lasteaeda-ja-kooli-vaja-eripedagoogi/ ja siit https://opleht.ee/2015/03/eripedagoogika-ja-logopeedia-ei-midagi-tavalist/ […]