Harivalt hõrgutav

27. märts 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Harivalt hõrgutav kommenteerimine on välja lülitatud

Võib ju tunduda, et mis seos on kokaraamatutel õpetajate või õpetamisega, aga teatavasti soodustab (õige) toitumine suuresti ka ajutegevust. Ja pealegi on kokad ja söögilauad igas koolis ja lasteaias. Nii et kui üksteise järel jäi silma kooliga seotud kokaraamatuid, tundus hea mõte need omavahel kokku viia. Seda enam, et kõnealused raamatud – igaüks täiesti otseselt kooli või lasteaiaga seotud – on kõik täiesti iseseisvad. Üks neist kõneleb koolikokkade kaudu, teine tutvustab lasteaia söögitädide töid, kolmas aga nõustab hoopis koju saabuvat näljast koolilast.

Sellest on juba päris mitu aastat, kui kelmikalt rõõmus „Kelmiküla köök” vaikselt otsa lahti tegi, püüdes tõestada – ja ette rutates, tehes seda täiesti edukalt –, et aja jooksul on muutunud nii lasteaiatoidud ja nende tegemine kui ka suhtumine söömisse.

Kui mõnekümne aasta tagused lasteaiakasvatajad mäletasid veel sõja­aega, mille valguses oli toidu järelejätmine pattudest suurim ning lapsed naasid lasteaiast hamstritena – põsed täis lihatükke, millele nende organism vastu karjus; siis tänapäeva lasteaias, tundub, enam sööma ei sunnita, vaid innustatakse – mänguliselt ja preemiamärkide abil. Nii et minu isiklik hirm oma vaegsööjast ja taimetoitlasest lapse pärast on muutnud tõsiseks rahuloluks, kui ta kodus nõuab selliseid toite (ja viimasel ajal ka juba märgisüsteemi) nagu lasteaias.

Samalaadsest olukorrast sai alguse ka seesama, ühe lasteaia kokaraamat, mille sissejuhatuses tsiteerib 2009. aastal parima toitlustamisega koolieelse lasteasutuse tiitli võitnud Tallinna Kelmiküla lasteaia juhataja lapsevanemat: „Ma ei saa aru, mida te seal lasteaias nii head teete, et pean lapsele kodus enda tehtud söögi kõigepealt purki panema ja lapsele ütlema, et lasteaia kokatädid saatsid.”

Raamat ise on jagatud nelja aastaringilisse ossa, mis jagunevad omakorda neljaks kolme toidukorraga päevaks. Nii on tegu soliidse menüü­spikriga 16 päevaks, mille najal võiks läbi ajada vaat et suurema osa ajast. Siit leiab nii putrusid, suppe ja praade kui ka salateid ja magustoite. Pilkupüüdvate ja -paitavate piltidega raamatu iga osa lõpus on lastele temaatilise kaardi tegemise õpetus ja sissejuhatuses nõuandeid lapse toitumisharjumuste kujundamiseks.

Raamatu rosinateks on iga retsepti juures olev lõbus lisapealkiri: „Lepatriinude jõulud” (kirsikissell vahukoorega), „Tervitus pokudele” (tatrapuder), „Tibutädi tervitus” (omlett) või „Kung Fu panda vahepala” (Hiina kapsa salat) ning märkmemumm tekstiga: „Aita emal kella vaadata”, „Tee üks leib issile ka”, „Kas sina tead, kus Itaalia asub?”, „Kus elavad krevetid?” või „Mis maitseb ahvidele?”.

Mullu sügisel ilmavalgust näinud raamatu „Söögivahetund” kolm üsna tuntud autorit võtsid kooliealiste laste emadena kätte ning käisid mööda Eestimaa koole – et selgitada välja, milliseid imesid suudavad koolikokad teha 78 sendi eest (päevase koolitoiduportsjoni maksumus) ning leida üles kõige maitsvamad tulemused.

Raamat sai võimas. Selline, et kui seda ühel hommikul kohvitassi kõrvale sirvima hakkasin, pidasin vastu 25. leheküljeni. Siis ütles närv üles – läksin, raamat näpus, kööki ja tegin sellesama lehekülje järgi endale salati: imelihtsa (kurk, porgand, õun, sool, suhkur, hapukoor), aga uskumatult maitsva (ma ei olnud, ime küll, varem selle peale tulnud, et kõik need lihtsad asjad kokku panna, kurk suhkru ja õun soolaga). Seejärel avastasin märkimisväärse tõsiasja: mõni päev varem olin sirvinud peent taimetoitude kokaraamatut, et leida sealt paastuajaks sobivaid sööke – ei leidnud, sest igaüks neist sisaldas mingit hirm­erilist maitseainet või koostisosa, mida kodumaise toorainega kodust kohe ei leia. Siit, kus polnud mingit lihavaba reklaami, avastasin tehtavaid ja maitsvaid toite ridamisi. Nii et järgmise päeva menüüs olid kauboikartulid kukeseentega, järgnesid lõhepannkoogid, ja kibedasti kahetsen taga seda kõrvitsapoolikut, mis mõne kuu eest liiga pikalt häid retsepte oodates mädanenuna kompostikastis lõpetas. Aga sama palju kui ilma lihata, on koolitoitude hulgas ikka ka lihaga sööke, nagu asuu, segipuder või tšillikastmega kana-pastaroog.

Südantsoojendav on, et siit raamatust leiab palju retsepte näiteks Kihnu ja Muhu koolist (Muhulaste hapurokk), Lauka põhikoolist, Rosmalt Johannese koolist, Metsküla algkoolist ja Tartu Maarja koolist, aga ka Valga põhikoolist, Vääna mõisakoolist, Olustvere maamajanduskoolist (hapukapsapüreesupp!), Tabasalu ühisgümnaasiumist ja Jüri koolist (tervitused minu lemmiksalatite autoritele!) – kokku üle saja retsepti. Tunnustust väärib, et raamatu alguses on juttu ka tervisliku toitumise põhialustest, nagu taldrikureegel, puu- ja köögiviljapeotäied jms.

16_koolilapse-kodutoitKindlasti mäletavad paljud lugejad veel Salme Masso rohelist laste kokaraamatut, mille järgi kaeti klassikaaslastega nii tava- kui ka pidupäevalaud. Nüüd on midagi taolist püütud teha meie lastele. Koos lihtsate juhtnööridega, kuidas raamatut kasutada; tingmärkide ja nende seletustega ning mõõtühikute teisendamisvõimalustega näiteks milliliitritest teelusikatäieks või vastupidi.

Raamat „Koolilapse kodutoit” on jagatud nelja ossa: hommikusöök, koolist tulles, õhtusöök ja magustoit, nende hulgast leiab nii putrusid, omlette, salateid ja pastasid kui ka pannkooke, muffineid, kooke ja kokteile. Võrreldes eelnevatega ongi siin rohkem võileibu ja ahjusaiu, smuutisid ja pudingeid, mida ehk suures koguses ja tööstuslikul teel ei valmistata ning mida on noorel inimesel kodustes tingimustes lihtsam teha. Toidutegemist juhendatakse nummerdatud sammude kaupa, mis muudab valmistamise tõepoolest arusaadavaks.

Selle raamatu miinus võrreldes eelmainitutega on tänapäeva pildimeelega laste jaoks ehk see, et mitte iga retsepti/toitu ei illustreeri ahvatlev foto, aga võib-olla ei ole ka päris õige võrrelda seda kahe profifotograafi tööde ning pikaajalise kokaraamatute tegemise kogemusega kirjastusega, mis kahe teise siinkirjeldatud raamatu puhul tugevalt tajutav on.

Isuäratavaid toite ja toidupilte jagub siingi peaaegu igale lehele – mind kummitab juba mitmendat päeva vaarika-vahukoore-kodujuustukattega sai, mille tarbeks esimesel võimalusel vahukoort ostma tõttan.

Kui aga vigade otsimiseks läks, siis tuleb tunnistada, et kõigi siinsete läbi töötatud raamatute ühine nõrk koht on register: sisukord on neis küll kenasti olemas, kuid koostisosa või tähestiku järgi otsimist pole ette nähtud üheski.

Plussiks seevastu on kõigil kolmel üsna üksmeelselt kodumaise tooraine kasutamine ning retseptide lihtsus – aga sealjuures ka ahvatlevus ja suupärasus. Meenutades selgelt, et mõnusaks magustoiduks piisab vabalt ka näiteks saiast, piimast ja maasikamoosist, suupisteks praetud munaleivast ning maitsvaks salatiks porgandist, lillkapsast, soolast ja hapukoorest.