Inga Mangus: „Ideaalis võiks igale keeleõppijale olla oma õpik”

Puškini instituudi direktor Inga Mangus peab oma südameasjaks õpikute kirjutamist ning vene keele, kirjanduse, hariduse ja kultuuri tutvustamist. Foto: Tiina Vapper

Puškini instituudi direktor Inga Mangus, kelle eriala on vene keel kui võõrkeel, on 25 aasta jooksul kirjutanud 22 õpikut nii eesti ja vene õppekeelega koolidele kui ka täiskasvanuile. Õppekomplekt „Minu eesti keel” 3. klassile kandideeris tänavu ka keeleteo auhinnale. „Eriti tore on, et õpiku esitasid keeleteo auhinnale lapsevanemad, kelle lapsed selle järgi õpivad,” rõõmustab Inga.

Rääkige palun oma haridusteest ja tähtsamatest õpetajatest.

Esimeseks õpetajaks ja eeskujuks pean oma ema Inna Mangust, kes oli hariduselt vene filoloog, tuntud pedagoog ning eesti koolidele mõeldud vene keele ja kirjanduse õpikute autor. Paljud õpetajad, kellega ma oma õpikutega seoses kokku olen puutunud, meenutavad teda hea sõnaga. Tundsin, et tahan olla tema vääriline, ja läksingi pärast Tallinna vene humanitaargümnaasiumi lõpetamist Tartu ülikooli vene keelt ja kirjandust õppima. Ülikooli lõpetasin 1988. aastal ja töötasin seejärel kaks aastat vene keele metoodika kateedris, mida juhatas Antidea Metsa, tuntud vene keele õpikute autor ja praegune emeriitprofessor. Teda pean oma teiseks emaks. Kolmandal kursusel, kui kohtusime, tekkis meil kohe vastastikune usaldus ning just tema soovitas mul hakata õpikuid kirjutama. Minu esimene õpik valmiski diplomitöö lisana. Teise õpiku kirjutasin kateedris töötamise ajal juba professor Metsaga koos. Antidea Metsa veenis mind ka koolis töötama. Ta ütles, et kui tahan õpikuid kirjutada, peab mul kindlasti olema koolis töötamise kogemus. See oli ainuõige otsus, mille eest olen talle väga tänulik. Töötasingi need kaks aastat paralleelselt Hugo Treffneri gümnaasiumis vene keele õpetajana. Seal kohtasin ka oma praegust kaasautorit Merge Simmulit. Tema õppis sel ajal 12. klassis ja mina olin tema vene keele õpetaja. Praegu oleme head sõbrannad ja töötame koos. Edasi tulid kolm aspirantuuriaastat Moskvas Puškini instituudis, kus ma kaitsesin kandidaaditöö. Kolmas tähtis õpetaja oligi mu kandidaaditöö juhendaja Mark Vjatjutnev, tuntud professor, kes kirjutas vene keele õpikuid tervele maailmale. Ta oli hariduselt inglise filoloog ning suurepäraselt kursis keeleõppe uute suundadega. Oleme temaga veetnud võõrkeelses raamatukogus sadu tunde. Minu väitekirja teema oli kognitiivsed strateegiad ja stiilid võõrkeelte õppimise protsessis. Praegu saavad kõik aru, millest on jutt. Siis, 25 aastat tagasi küsisid paljud, mida kognitiivne üldse tähendab. Kui ma kümne aastat hiljem Moskvas doktoritööd kaitsesin, oli mu õpetaja kahjuks siitilmast lahkunud, kuid ma pühendasin selle töö talle.

Milline on teie arvates hea õpik?

Alustaksin sellest, et ideaalset õpikut pole olemas, sest nii õpilased kui ka õpetajad on erinevad. Kirjutasin ka oma doktoritöös, et igaühel on oma kognitiivne strateegia ja stiil. Üks õpib paremini kirjutades, teine kõneldes, kolmas kuulates. Üks õpetaja tähtsustab grammatikat, teisele meeldib tunnis palju mängida, kolmandale tekste lugeda. Ideaalis võiks igale keeleõppijale olla oma õpik.

Kõige tähtsam on minu arvates see, et õpik oleks huvitav ja kasulik ning et tunnis õpitakse keelt, mida saab kasutada. Tähtis on eakohasus ja kindlasti peaks õpikus olema ka mänguelement.

Kuivõrd on vene keele õpikud ajaga muutunud?

Õpikud on väga palju muutunud. Ja mitte ainult visuaalselt, vaid ka sisuliselt. 1990. aastate lõpus välja antud õpikud enam ei sobi. Tookord algasid vene keele tunnid teises klassis, praegu alles kuuendas, siis oli nädalas viis-kuus tundi, nüüd on keskmiselt kolm. Rõhk on grammatika õppimiselt läinud kõnelemisele ja suhtlemisele. Pean siiski grammatika omandamist väga tähtsaks, see on keele tuum. Vene keel on kohutavalt raske. Võrdleme kas või inglise keelega. Kui inglise keeles tuleb mitmuse moodustamiseks lihtsalt s-täht lõppu panna, mõned erandid välja arvatud, siis vene keeles on võimalusi palju rohkem. Üks minu õpilane on tabavalt öelnud, et vene keeles on pooled sõnad reeglipärased, pooled erandid.

Mäletan, kui TEA kirjastus pakkus välja, et kirjutaksin sarja uusi vene keele õpikuid. Nii ilmusidki aastatel 2002–2008 vene keele õpikud „Русский язык: быстро и весело!”. 6.–12. klassile. Need on esimesed uut tüüpi õpikud, kus on arvestatud vähenenud vene keele tundide arvuga ning kus õpilane õpib keelt, mida ta igapäevaelus kasutab. Mitte nii, et jutustame mõnest linnast või kirjeldame kellegi välimust, mida elus kuigi sageli ette ei tule. Võin öelda, et selle sarja õpikuid kasutab umbes 65% koolidest. Osast on antud juba välja kordustrükk.

Seitsme aasta jooksul igal aastal õpik välja anda oli üsna raske ja väsitav. Lisaks on õpikutega kaasas õpetajaraamat, töövihik, kontrolltööd, CD-d kuulamisharjutustega.

Samal ajal kirjutasin ühe vene keele kursuste jaoks mõeldud õpiku ja vene ärikeele õpiku täiskasvanuile, nii et sel perioodil ilmus mõnel aastal koguni kaks õpikut. Ma naudin õpiku kirjutamist – lülitan telefoni välja ja muudkui kirjutan, sageli kaksteist tundi päevas. Need on kõige õnnelikumad tunnid mu elus.

Kust võtate ainest ja fantaasiat õpikute süžeede, harjutuste, ülesannete jaoks?

Fantaasiast mul õnneks puudust ei ole. Situatsioonide, mõistatuste, ristsõnade, loogikaülesannete väljamõtlemine on mu lemmiktöö. Iga kord, kui elus mõnda huvitavat olukorda näen, mõtlen kohe, kuidas seda harjutustes ära kasutada. Olen püüdnud oma õpikutes tutvustada ka vene kultuuri.

Kui vene rahvusest laps käib eesti koolis, kuidas see tema vene keelele mõjub?

Siin sõltub väga palju vanematest. Võib juhtuda, et nende laste vene keel jääb vaesemaks. Avasimegi Puškini instituudis vene keele kooli just neile vene lastele mõeldes, kes õpivad eesti koolides. Alguses käis selles koolis ainult kaks last – minu enda omad. Praegu käib siin nädalavahetustel vene keelt, kirjandust ja kultuuri õppimas 80 last, esimesest klassist kuni gümnaasiumiealisteni. Kuna eesti koolis hakatakse vene keelt õppima alles 6. klassist ja kõige lihtsamatest väljenditest, ei õpi vene lapsed sisuliselt midagi. Tulemus on, et nad ei oska vene keeles lugeda ega kirjutada.

Sama probleem sundis mind kirjutama õpikuid „Tere, русский язык”, mille esimene osa ilmus 2010., teine 2013. aastal. Esimest korda kirjutasin õpikud mitte eestlastele, vaid venelastele. Neis ei õpetata vene keelt kui võõrkeelt, aga ka mitte kui emakeelt. See on omamoodi hübriidkeel, täiesti uus lähenemine ja metoodika, millel polegi veel nime. Need on esimesed ja praegu ainsad sellised õpikud Eestis, mis on kirjutatud spetsiaalselt venekeelsetele lastele, kes käivad eesti koolis. Neil lastel on tugevam keelebaas kui eestikeelsetel, aga nõrgem kui vene koolis käivatel lastel. Kui laps viibib terve päeva eestikeelses keskkonnas, võib ta hakata vene keelt grammatiliselt valesti rääkima. Just seepärast ongi selliseid õpikuid vaja. Kasutame neid oma instituudi vene keele koolis ning neid kasutavad vene keele tundides ka eesti koolid, kus käib vene lapsi.

Samuti ei pea ma õigeks, kui vene lapsed peavad eesti keelt õppima eesti koolidele koostatud õpikutest. Just sel põhjusel hakkasime Merge Simmuliga kirjutama vene kooli algklassidele uut õpikusarja „Minu eesti keel”. Vene lastel peab olema eraldi õpik. Ka Venemaal välismaalaste jaoks koostatud õpikud meile ei sobi, sest esiteks on seal kirjeldatud olukordi, mida siin ette ei tule, teiseks on Eestis oma vene keel, Venemaal oma. Praeguseks on ilmunud „Minu eesti keel” 1., 2., 3. klassile ja oleme saanud tagasisidet, et lapsed on õpikutega rahul ning teevad töövihikus lausa harjutusi ette. Arvan, et minu ja mu kaasautori Marge Simmuli tugevus on see, et üks meist on eestlane, teine venelane. Minul on suur metoodiline pagas, Merge Simmul aga on tugev praktik – ta on töötanud algkoolis, põhikoolis, gümnaasiumis, kursustel, Krimmi Aleksandrovka koolis ja töötab praegugi õpetajana. Varsti peaks selles sarjas ilmuma 4. klassi õpik. Plaanis on teha kõik õpikud kuni põhikooli lõpuni.

Millega tegeleb Puškini instituut?

Kui ma umbes 15 aastat tagasi „Быстро и весело” sarja õpikuid tutvustades mööda Eestit ringi sõitsin, sain aru, et vene keele õpetajad on kuidagi üksi jäetud. Tekkis mõte luua asutus, mis oleks neile toeks. 2003. aastal sündis Puškini instituut, varsti pärast seda eesti vene keele ja kirjanduse õppejõudude assotsiatsioon, mille eesmärk on toetada, arendada ja populariseerida vene keelt, kirjandust, haridust ja kultuuri. Korraldame konkursse ja konverentse, jagame preemiaid, teeme koolitusi, kursusi ja muid üritusi.

Eelmisel reedel, 13. märtsil andsime kaheksandat korda kätte Puškini preemiad, millega tahame väärtustada vene keele õpetajate tööd. Nii nagu igal aastal, olid ka tänavu tulnud preemiaid üle andma kuulsa poeedi Aleksandr Sergejevitš Puškini järeltulijad Maria-Madlen Puškina-Durnovo ja Aleksander Puškin. Tunnustame igal aastal diplomi ja rahapreemiaga kaht vene keele õpetajat – üht vene ja üht eesti koolist. Tänavu pälvisid preemia Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi vene keele õpetaja Tatjana Tabakina ja Tallinna Läänemere gümnaasiumi vene keele õpetaja Margarita Vint.

18. aprillil toimub üheksandat korda vene keele õpetajate konverents, kuhu tulevad kokku eesti koolide vene keele õpetajad üle Eesti. Toimuvad ettekanded, töötoad, seminarid, arutletakse selle üle, kuidas vene keelt paremini õpetada. Kohad täituvad kiiresti, see on õpetajate jaoks koht, kus nad ka endiste ülikoolikaaslastega kohtuvad.

Viis aastat oleme korraldanud valmide lugemise konkurssi, mis toimub vene teatris, kus osalejate esinemist hindab kompetentne žürii.

Viiendat aastat järjest toimub maikuus ka vene keele teatejooks. Osa võivad võtta ainult eesti rahvusest eesti koolide õpilased. Tegemist on maakondadevahelise viktoriiniga, võistkonda kuulub kuus inimest. Kaks aastat järjest on võitnud Läänemaa, ka sel kevadel toimub võistlus Haapsalus.

Novembris toimub üheksandat korda üleriigiline vene keele festival, kus osaleb umbes 250 õpilast eesti ja vene koolidest. See on lõimimisüritus, mille mõte on, et eestlased ja venelased teeksid midagi ühiselt. Mõne noore jaoks on see üldse esimest korda teisest rahvusest eakaaslastega midagi koos teha. Festivali eesmärk ongi, et kaks koos elavat rahvust teineteist paremini tundma õpiksid ja mõistaksid. Mulle tundub, et viimastel aastatel on huvi keele õppimise vastu tõusnud. Nii venelased kui ka eestlased on hakanud aru saama, et teineteise keelt on kasulik õppida. See on väga tähtis.

—

KOMMENTAAR

Hea sõna

Jelena Laanjärv

Saue gümnaasiumi vene keele õpetaja

Kui me Ingaga esimest korda kohtusime, ei olnud veel Puškini instituuti ega vene keele õpetajate metoodilist nõukogu, ammugi mitte vene keele õpetajate assotsiatsiooni. Polnud alanud tõlke- ja valmikonkursid, ei toimunud konverentse ning eesti ja vene lapsed ei pidutsenud ühisel festivalil. Usun siiski, et kõik need mõttealged olid Inga peas juba olemas, sest tal on visioon, mida ja kuidas teha, et eesti lastel oleks kergem, huvitavam ja parem vene keelt õppida. Ta on vaieldamatult vene keele professionaal, ülihea metoodik, uuendustele avatud õpikuautor … Lisaks on teaduste doktor Inga Mangus oma tahtekindluse, suure töövõime ja üüratu pühendumusega ka vastutustundlik juht ja eestvedaja, oma ideede kindel ja visa täideviija. Kuid palju olulisemad on tema juures muud omadused: inimlikkus, empaatia­võime, kaaslastesse suhtumine, huumorimeel. Hoolimata sellest, et Inga teeb palju pingelist, vastutus­rikast ja närvesöövat tööd, ei mäleta ma, et oleksin teda kunagi näinud morni, tujuka või pahurana.