Jätke see maa sisse!

20. märts 2015 Kaarel Tarand kolumnist - 4 kommentaari

Kirjutasin siin üks päev Bill Gatesile ja tema Melindale. Ja siis veel Wellcome Trusti ka. Lühidalt sellest, et need maailma suurimad fondid lõpetagu jama ja tõmmaku lähema viie aasta jooksul kogu oma raha, mis sinna paigutatud, maailma 200 suuremast fossiilkütuste alalt tegutsevast ettevõttest välja. Täpsemalt on asi nii, et minusuguste etturite asi on kaasa lüüa seal, kus suuremad ja jõulisemad midagi mõistlikku juba algatanud. Seekord on käivitajaks Briti liberaalne päevaleht The Guardian ja tema peatoimetaja Alan Rusbridger. The Guardiani koos selle suure ja tasuta kättesaadava võrguväljaandega loeb iga päev kuni 9 miljonit inimest, nii et mõju on ja vaevalt jääb nüüdnegi mõjuta.

Lehe toimetus otsustas tänavuse aasta pühendada keskkonnavõitlusele, täpsemalt võitlusele inimtekkelise kliimamuutuse peatamiseks. Esimese paari päevaga on petitsioon kogunud ligi sada tuhat allkirja. Mida see ütleb? Tsiteerin: „Teie organisatsioonid on andnud inimkonna progressi ja võrdsusesse tohutu panuse, toetades teadusuuringuid ja arendusprojekte. Siiski seavad te investeeringud fossiilkütustesse selle progressi suurde ohtu, õõnestades te pikaajalisi ambitsioone.

Kliimamuutus kujutab endast meile kõigile reaalset ohtu ning on moraalselt ja rahaliselt ekslik paigutada raha ettevõtetesse, mille eesmärgiks leida ja põletada rohkem naftat, gaasi ja sütt. Paljud filantroopilised ühingud tõmbavad fossiilkütustest oma annetusi välja. Palume teid teha sedasama: pühenduda nüüd raha väljatõmbamisele 200 suuremast fossiilikompaniist viie aasta jooksul ning kohe külmutada mis tahes uued paigutused neisse.” Lihtne, selge ja moraalne.

Tõenäoliselt kujuneb ingliskeelne sõna divestment aasta uudis- ja lööksõnaks rahvaste huulil. See on vastand investeerimisele, kuid selle asemel et hakata eesti keeles kohmakat divesteerimist juurutama, võiks presidendi või ka mõne ajalehe uudissõnavõistlusel sellele kohe kauni emakeelse vaste leida sisuliselt õige, kuid lohiseva „väljapaigutamise” kõrvale. Kogu maailma kliimaaktivistid igatahes on tõotanud raha väljapaigutamisele fossiilmaailmast pühendada kogu oma jõu ja aja, mis jäänud kliimamuutuse globaalse tippkohtumiseni aasta lõpul Pariisis.

Kontrastina globaalse debati tulipunktidele kulgeb nurgataguse Eesti poliitiline elu sedavõrd teisel lainel, et tühised asjad, nagu kliimakatastroof, fossiilkütuste järgne maailm jmt, pole „sõlmküsimustena” uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel üldse lauale ilmunud. Stenbocki maja klaasitaguses maailmas ju kliima ei muutu ning sõltumata sellest, mida maailm teeb, purjetab Eesti vastavalt valitsusprogrammidele täistuules põlevkivil, meie rahvusliku nürimeelsuse ja arengupeetuse lipulaeval edasi aegade lõpuni.

Ja nii minnaksegi tõenäoliselt aasta lõpul Pariisi nagu tummahambad, olles kodus väheinformeeritud valijatele kinnitanud, et Eesti on alati toetanud Euroopa Liidu ühispositsiooni, mis iganes see ka poleks. Selle juures on aga üks väike konks, selline tühistesse miljarditesse küündiv. Nimelt taotleb Eesti algaval finantseerimisperioodil õigust raisata me jõukamatelt liitlastelt saadav abiraha eranditult selleks, et suurendada ühiskonna (fossiil)energia püsikulusid. Mastaapse rumaluse monumentidena loodetakse ehitada nafta põletamise äriideele rajatud ja juba ette kahjumlik Balti kiirraudtee, Tallinn-Helsingi tunnel, lennuvälja maandumisradadeks sobiv Tallinna-Tartu maantee. Reanimeeritavad on loomulikult ka sild mandri ja Saaremaa vahel.

Loetelu on naftarikas nii ehitamise kui ka tarvitamise ja hoolduse osas. Kuid see kõik on köömes võrreldes ideega raiuda ka Eesti elektroenergeetiline tulevik põlevkivisse (meile kinnitatakse, et põlevkivi otse katlasse ajamine millalgi siiski lõpeb ja siis astub asemele õlitootmine ning selle käigus tekkiv ja elektriks muundatav uttegaas). Et ikka õli ja gaasi saaks, peab EL-ilt mingeid saastamise eriõigusi kauplema jne.

Eesti tuleviku ehitamine selle otse 19. sajandi industrialismi mõttemallidesse sobiva ideestiku najale jätab tähelepanuta ühe pisiasja. Nimelt, Euroopa Liidu arenev kliimapoliitika töötab Eesti valitsuse soovidele risti vastu ja pole kaugel päev, mil kõrgetelt Eesti emissaridelt Brüsselis hakatakse teravalt ja nõudlikult küsima: kas te me kliimapoliitikast pole midagi kuulnud, et taotlete raha investeeringuteks kohtadesse, kust meie tahame kogu oma raha välja tõmmata? Kas te juhid seal ajalehti ja raamatuid kohe üldse ei loe? Kui öeldakse, et fossiilid jäävad maa sisse, siis käib see ka põlevkivi kohta. Punkt.

Eesti pikaajalise energiapoliitilise lühinägelikkuse indikaatorlambid põlevad niigi laialt üle ilma. Ignalinas pahiseb tuumareaktor Andrus täis­tuuridel juba aastast 2006, kaugel Utah’s varustab õlivabrik Sandor poolt USA-d imemaitsva ja odava kütteõliga. Õnnestumisi pole ette näidata ka ajast, mil maailm meid ei takistanud. Kuidas saaksid need tulla nüüd, kui hakkab lausa keeldude järgi lõhnama? Oh, kui te seal klaasi taga vähekenegi kuulete, jätke ometi see põlevkivi maa sisse!


4 kommentaari teemale “Jätke see maa sisse!”

  1. Tõnu Univer ütleb:

    Mis on alternatiiv?

  2. Tiit ütleb:

    Tõnu, alternatiiv on metsad ja kui ka need maha põletatud, siis võtame kasutusele puumajad. No ja kui ka need otsa saavad, siis ongi kõik. Keerame kraani kinni ja suleme silmad. Ptüi kurat, poome, käseme , laseme, aga vastu ei paku midagi.

  3. www.emy.ee ütleb:

    Põlevkivi kasutamise lõpetamine saab Eesti üheks olulisemaks teemaks
    lähiaastail. On teadmiste ja silmaringi avaruse küsimus kas võtame
    seda kui võimalust või klammerdume kramplikult tööstusrevolutsiooni
    aegsesse mudelisse.

    Põlevkivitöösturid soovivad kaevandamisega jätkata nii pikalt kui
    võimalik kasumi huvides. Eestis on vähe ettevõtteid millede käibed on
    sadades ning kasumid kümnetes miljonites.

    Arusaamatuks jääb aga poliitikute (mõnede eranditega) pea üksmeelne
    arvamus, et põlevkivienergeetikale justkui polekski alternatiivi. On
    tehtud autoriteetseid analüüse kuis katta riigi energiavajadus vaid
    taastuvaid allikaid kasutades. Meil on piisav biomassi-, tuule-, kui
    päikeseenergia potensiaal mis on poliitikute poolt alatähtsustatud
    ning arengueeldused alarahastatud.

    Põlevkivist õli ajamisega tekitatava kahju suurus pole aga võrreldav
    saadava kasumiga ja nagu artlikli autor meelde tuletab, oleme ka
    kliimakokkulepete mõttes Euroopa Liidu liige.

    Põlevkivi kaevandamisest/energeetikast vabanemise suurimaks
    takistuseks on mõjukad kohalikud huvid. Täna on need töösturite poolt
    heldelt rahastatud huvid võimelised mätsima kinni mistahes
    teisitimõtlemise.
    Küll aga ei lahenda rahakad niiditõmbajad tulevaste põlvede jaoks
    olulisi küsimusi:
    – Mida teha jääkreostusega mis mõjutab elukeskkonda kümneid ja sadu
    aastaid ning on muutnud joogikõlbmatuks juba kaks Ida-Viru
    veehorisonti, ohustades kolmandat?
    – Mil moel maandada monofunktsionaalse majandusharuga seotud
    sotsiaalseid, majanduslikke ja riikliku turvalisusega seotud riske
    Ida-Virumaal?
    – Kuidas taastada hävitatud viljakas pinnas nii alt kui
    pealkaevandatud aladel peale kaevandamistegevuse lõpetamist?

    Oleme piisavalt kaua eelmise riigikorra ajal pompöösseks kasvatatud
    tööstuse mõju all äganud. On viimane aeg meile sobivam mudel ellu
    kutsuda.

  4. Margus Viikmaa ütleb:

    Pikalt oodatud hetk, kus vastutustundlikumad persoonid homse päeva ees hakkavad ilmutama mõtteselgust kivistunud mõttemallide muutmise vajadusele.
    Isiklik tänu selle eest, hr Kaarel Tarand!

    Planeedil Maa perioodiliselt toimuvate jääaegade poolt hapniku oksüdeeriva mõju eest maapõue ja vete alla maetud süsivesinikud ei ole mingid maavarad nagu meile kooliõpikud seletavad, vaid juba sadu kordi laitmatult töötanud süsteem soojusbilansi ja elukeskkonna säilitamiseks.

    Meid ümbritsev loodus elab hajutatud energia kasutamise peal. Erandiks on n.ö.”valge inimene”, kes võib muidugi ka mustanahaline olla. Aga mitte kaua enam. Kahju muidugi, et otseseks kannatajaks on meie edaspidised põlvkonnad, mitte need, kes praegu süüdimatute nägudega põlevkivi, sütt ja naftat ahju ajavad.

    Paradoksaalsel kombel võivad aga kolumnis nimetatud Bill&Melinda Gates fondi miljardid tekitada sama efekti. Puhta energia ihaluses ja parimate soovidega LENR tehnoloogia arengusse suunatud rahavood võivad planeedile tuua soojussurma juba täiesti uuel tasandil, inimkonnale piiramatult kättesaadava soojusenergia näol.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!