Kas meie kool õpetab piisaval määral homseid oskusi?

6. märts 2015 Raivo Juurak Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Kõige väärtuslikum homne oskus on oskus teha koostööd, olla ettevõtlik ja aktiivne.

Mis on toonud meid siia, see ei vii meid enam edasi, tõdes president Toomas Hendrik Ilves ka vabariigi aastapäeval peetud kõnes. Seejuures pidas ta silmas ka haridust: „Kui praegu kooliteed alustavad lapsed tööle jõuavad, on 40% tänastest töökohtadest kadunud või muutunud. Küsigem siis: kas meie kool õpetab piisaval määral homseid oskusi?”

Meil on Skype ja muid väga häid tulemusi, kuid mõneski valdkonnas oleme endiselt konservatiivsed, kinni dogmades, mis kehtisid 20 aastat tagasi. Hariduses uute teede leidmiseks soovitas president meil õppida teistelt riikidelt, eelkõige Soomelt, hoiatades ühtlasi, et seal oodatakse õpetajalt väga palju.

Kellelt oleme seni õppinud?

Pole kahtlust, et teistelt maadelt on vaja senisest palju rohkem õppida, sest pole mõtet ise jalgratast leiutada. Ja õppinud me olemegi, sealhulgas Soomelt. Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist külastas meie haridusrahvas massiliselt Soome koole ja käis seal täienduskursustel, kus õpetati peamiselt õpetajate ja õpilaste koostööd. Paraku ei saa öelda, et Soomelt oleks väga palju üle võetud, seda tegi vaid osa õpetajaid ja koolijuhte. Kui USA haridusteadlane Marc S. Tucker läinud kuul Eesti koole külastas, nentis ta, et valdavalt peavad õpetajad klassi ees loengut ja õpilased õpivad igaüks omaette. Soomelt õppimise vastu on isegi protestitud. Kui Toivo Maimets tegi haridusministrina ettepaneku osta Eestisse Soome õppekavad, väideti kohe, et võõra koolikultuuri sissetoomine võib olla hukatuslik. Siis näitasid PISA testid, et Eesti 15-aastased koolilapsed pole Soome omadest kehvemad midagi, ja nii vähenes Soomelt õppimise ind veelgi.

Eesti on õppinud väga palju pigem Kanadalt. Meie vene koolides rakendatakse efektiivset keelekümblusmeetodit, mis on pärit Kanadast. Märkimisväärne on seejuures, et koos keelekümblusega jõudis Eesti vene koolidesse ka koostöö ehk rühmadena õppimine: õpilased istuvad kõikides tundides neljakaupa ümber laua ja lahendavad laudkonnale antud ülesandeid üheskoos. Nii harjutakse üksteist toetama ja usaldama, aga just neid oskusi on vaja nii täna kui ka tulevikus. Paraku on Kanada keelekümblusmeetod jäänud kitsalt vene koolide saavutuseks ja pole levinud meie eesti õppekeelega koolides.

Just Kanadalt on õppinud ka Eesti koolijuhid. Koolitusprogrammi „Oma­näoline kool” üht ideoloogi Michael Fullanit tsiteeritakse veel tänagi, 20 aastat pärast programmi loomist. Paraku tõdevad „Omanäolise kooli” programmi veteranidki, et tollane õppimine jäi pooleli.

Uus huvi välismaa kogemuste vastu

Paaril viimasel aastal on siiski märgata uut huvi teiste maade kogemuste vastu. Tänavu jaanuaris üllatasid haridusavalikkust meie Rotary klubid, kes võtsid endale ülesande toetada materiaalselt eesrindlikesse haridusmaadesse õppima siirduvaid Eesti koolijuhte. Koostöölepingule Tallinna ja Tartu ülikooliga on juba alla kirjutatud, varsti hakatakse huvilisi koolijuhte välja selgitama. Märgilise tähendusega on siin, et koolile tullakse appi väljastpoolt haridussüsteemi.

Eestisse on toodud ka PISA testide tipus olevate maade esindajaid. Tallinnas on käinud oma kogemusi tutvustamas Singapuri, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja teiste maade haridustegelased. Kõik nad rõhutasid, et õpetajale tuleb anda rohkelt vabadust ja et edu tuleb koostöös. Samas on hakatud Eestis Aasia haridustiigrite kõrval järjest suuremat huvi tundma Hollandi vastu. Seal on PISA tulemused väga head, hoolimata sellest, et Hollandis õpib palju immigrantide lapsi.

Värske ja konkreetne näide kasvavast huvist Hollandi kooli vastu on koolijuhtide kogemusõppe programm „Education for Future” (E4F). Kui president Ilves küsib tuleviku oskuste kohta, siis E4F keskendub just sellele küsimusele.

Homse kooli projekt E4F

Olgu märgitud, et lisaks Eestile ja Hollandile osalevad E4F-i programmis ka Taani, Šveitsi ja Liechtensteini koolijuhid ja õpetajad. Programmi veavad Tallinna ja Amsterdami ülikool, Zürichi pedagoogikaülikool ja Liechtensteini kooliamet.

Eelmisel nädalal alustas õpinguid programmi teine lend. Huvi projekti vastu on nii suur, et kõik osalejad ei mahtunud TLÜ innovatsioonikeskusesse äragi ning osa töölaudu tuli koridori paigutada. Projekt vältab kümme kuud ja selle aja jooksul loodavad Eesti poole osalejad Hollandi kooli kohta võimalikult palju teada saada.

Programmi Eesti-poolne koordi­naator Klemen Slabina märgib, et prog­rammi esimesel koolitusel Tal­lin­nas uurivad hoopis hollandlased Eesti kooli. Eelmisel nädalal külastati väikeste rühmadena koolitunde Tallinnas, Tartus, Jänedal, Haljalas, Haapsalus, Maardus jm, jälgiti, kuidas Eestis õpetatakse, mil moel kooli majandatakse, missugused on õpetajate ja õpilaste suhted jms. Kriitikat ei tehtud, küll aga otsiti nähtule selgitusi ja põhjusi.

Aprillis lähevad Eesti õpetajad Amsterdami. Seal külastatakse samuti koole, osaletakse töötubades, diskussioonides. Amsterdamis ootab Eesti koolijuhte ja õpetajaid muuhulgas loova mõtlemise kursus, kus harjutatakse kastist-välja-mõtlemist. Novembris on programmi E4F viimane nädal ja siis esitlevad kõik oma koolide tulevikustsenaariume.

Eesti kool hollandlase pilguga

Ent vaatame, kui palju Eesti kool juba täna homseks vajalikke oskusi õpetab.

G. G. (Bert) van Veldhuizen (pildil), Amster­dami pedagoogikaülikooli õppejõud, märkis, et selgelt on homsesse suunatud Eesti keelekümblusprogramm. Näiteks Maardu koolis rakendati seda väga professionaalselt, kusjuures üsnagi kehvades materiaalsetes tingimustes. Õpetajad tegid suurepärast tööd. Samal ajal kuulasid sealsamas kõrval asuvates vene õppekeelega klassides õpilased passiivselt õpetaja juttu. Van Veldhuizen leidis ka, et vene koolis peaks hakkama eesti keeles õppima esimesest klassist, mitte alles gümnaasiumis.

Ühes teises koolis olid õpilaste kunstitööd koridori seintel. Ka seal hakkas van Veldhuizenile silma, et ühe õpetaja õpilased olid teinud väga fantaasiarikkaid pilte, teise omad aga enam-vähem ühesuguseid töid: täpselt samad värvid, figuurid – kõik tehtud „õigesti”, aga mitte vabalt ja loominguliselt. Hollandlasele polnud see siiski üllatus, sest samasuguseid kontraste tuleb ette ka tema kodumaal. Hollandi kooli algklassides ja põhikoolis kaasatakse õpilasi, kasutatakse interaktiivset õpet, keskkoolis aga kuulavad õpilased õpetaja juttu, sest keskkooliõpetajatele õpetatakse ülikoolis ainet, mitte aine õpetamist. Samas on Hollandis eksperimentaalkoole, mis kasutavad täiesti uusi meetodeid, arvutipõhist õpet jms.

Van Veldhuizen kasutas Eesti kooli iseloomustamiseks väljendit warm distance – mis on väga vabas tõlkes „heatahtlik eemalolek”. See tähendab, et Eesti klassides oli tunda usaldust ja empaatiat, kuid ka rangeid reegleid. Üks eesti õpetaja ütles van Veldhuizenile otse, et kõigepealt tuleb reeglid paika panna, pärast seda oleme südamlikud.

Jeantine Geleijnse, teine Ams­ter­dami pedagoogikaülikooli Tallinna tulnud õppejõud, külastas väikest Merivälja kooli. Seal märkas ta, et lapsed mängivad nii vahetundides kui ka pärast tunde õues, kusjuures õpetajad ei jälgi pidevalt nende tegevust. Hollandis ei tuleks see kõne allagi. Merivälja koolis oli soe ja sõbralik õhkkond nagu perekonnas, ütles Geleijnse.

Kadrioru saksa gümnaasiumis tutvus ta kiusamisvastase programmiga, mis tundus olevat sisukas. Üllatas teda aga see, kui erinevalt selle kooli õpetajad õpetasid. Mõned neist olid klassikalised õpetajakesksed pedagoogid, teised rakendasid aktiivõppe meetodeid, rühmana õppimist jms. Üldine mulje oli, et suurem osa Kadrioru kooli õpetajatest on aktiiv­õppele üleminekust huvitatud.

Hollandi klassiõpetaja Thomas Neurink märkas Eesti koole külastades, et siin pannakse suurt rõhku teadmistele ja faktidele, kusjuures seda teevad nii õpetajad kui ka õpilased ise. Ilmselt on teadmistekesksus eesti koolikultuuri eripära, oletas Neurink, märkides, et Hollandis on peamine rõhk klassis valitseval sõbralikul ja looval õhkkonnal ning õpetaja ja õpilaste headel suhetel.

Ühes koolis nägi Neurink diskovahetundi, mida tahab ka oma Hollandi koolis järele teha, sest nii saab lapsed vahetunnis kergesti liikuma.

Ta ei saanud piisavalt põhjalikult tutvuda lasteaedadega, kuid üldine mulje oli, et Eesti lasteaiad on sisustatud enam-vähem samuti kui Hollandi omad – on palju mänge ja mänguasju, lapsed käivad palju õues.

Haridusnõustaja Alexandra Brous­sard (pildil) Alexandra Broussardpani tähele, et Eesti õpetajad suhtuvad oma kooli uuendamisse hästi ja paistavad ka teadvat, kuidas see käima peab. Ta külastas meie koolide algklasse ja märkas, et välimuse järgi pole võimalik vahet teha, kes lastest on jõukast ja kes vaesest perest. Talle meeldis, et Eesti koolis pakutakse lastele hommikul tasuta putru ja lõuna ajal sooja koolitoitu. Hollandi koolis annab õpetaja tühja kõhtu kannatavale lapsele lihtsalt võileiba, märkis ta. Muusikatunnid on Eestis õppekava osa ja lastele tasuta – seda pidas ta samuti kiiduväärseks.

Samas üllatas teda, kui palju Eesti koolis võisteldakse. Lastele meeldib mõõtu võtta, kuid Hollandi koolis pannakse sellest hoolimata suurt rõhku õpilaste koostööle, mitte üksteisega võistlemisele. Eestis nägi ta aga igal pool õpilaste ja ka koolide aukirju, diplomeid, tunnistusi. Esile oli tõstetud aasta parim matemaatik, jalgpallur jne. Eesti õpetajad rääkisid esimese asjana, mille poolest on nende õpilased ja kool teistest paremad. Hollandi õpetajad võistlemist ja saavutusi nii palju ei rõhuta.

Broussardi üllatas ka, et poisid ja tüdrukud õpivad Eesti koolis paljusid asju eraldi. Hollandis ei ole juba ammu nii, et poisid teevad raua- ja puutööd, tüdrukud aga tikivad. Seal teeb iga laps seda, mis teda huvitab. Samas meeldis talle, et Eestis saavad erakoolidki riigilt toetust – Hollandis peavad erakoolide lapsevanemad maksma väga kõrget õppemaksu.

Kui ta uuris, kui palju on Eesti õpetajal õigust oma töö üle ise otsustada, siis selgus, et koolijuht enamasti ei ütle õpetajale ette, mida ja kuidas too tegema peab. Samas olid tunnid, mida Broussard Eesti koolides nägi, enam-vähem ühtmoodi õpetajakesksed, ainult mõnes tunnis ei seisnud õpetaja klassi ees ega seletanud õpilastele, mida nad tegema peavad. (Hollandi koolis ei seisa õpetaja klassi ees, vaid abivajavate õpilaste kõrval.) Broussard järeldas sellest, et Eesti õpetaja ei kasuta talle antud vabadust ja võimalusi ära.

Mis aga Broussardile Eesti koolis väga meeldis, see oli koolitädi, kes istub koolimaja fuajees laua taga. Kui lapsel on jope või müts kadunud, aitab koolitädi otsida. Lapsed käivad talle usalduslikult rääkimas, mis neil mõttes on. Mõni laps istub vahel koolitädil süles. Koolitädi näitab kõige piltlikumalt, et Eesti kool on sõbralik ja turvaline koht, ütles Broussard.

Kuid õppida võib ka naaberkoolilt

Projekti „Education for Future” käigus külastasid meie koole ka Eesti koolijuhid. Selgus, et siitsamastki võib homse kooli kohta üht-teist teada saada.

Viimsi keskkooli direktor Karmen Paul (pildil) külastas programmi E4F käigus Tallinna rahvusvahelist kooli, Kadrioru saksa gümnaasiumi ja Kuristiku kooli.

Ta nägi, et Eesti koolid oskavad vahetunnid õpilastele huvitavaks teha. Koridorides on põrandal keksukaste, vahetundides mängitakse liikumismänge. Tänu sellele pole lapsed kogu aeg ninapidi nutitelefonis.

Mitut kooli külastades märkas Paul aga, et Eesti koolis võisteldakse rohkem, kui ta oleks arvanud – ta nägi mälumänge, äraarvamisi jms. Samas märkas ta, et osa klasse võistleb siiski juba uut moodi. Ühes klassis luges õpetaja mälumängu küsimused ette ja lapsed kirjutasid vaikselt omaette vastuseid. Teises klassis vastasid analoogilistele küsimustele õpilaste võistkonnad. Viimase variandi puhul tegid lapsed juba koostööd, arutasid kõike ühiselt ja olid rõõmsalt elevil.

Karmen Paulile hakkas silma seegi, et osa õpetajaid on juba hakanud õpetama rühmi, mitte iga õpilast eraldi – mõnes klassis istusid õpilased kobaratena, mitte üksteise taga reas. Ilmselt on meeskondliku õppe koolitused tasapisi mõjuma hakanud, oletas Paul.

Marilis Kirotar, Tallinn Kuristiku gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, külastas Kadrioru saksa gümnaasiumi, Tallinna rahvusvahelist kooli, Viimsi keskkooli ja võõrustas hollandlasi oma koolis.

Talle meeldis väga Tallinnas Juh­ken­tali tänaval asuv rahvusvaheline kool, kus õpitakse väikeste rühmadena ja rahvusvahelise IB-programmi järgi. Õhkkond oli seal tavalise kooli omast väga erinev, igast asjast paistis välja, et lapsed võtavad õppimist väga tõsiselt. Seda kooli võiksid meie õpetajad vaatamas käia, arvas Kirotar.

Tal oli huvitav jälgida ka seda, kuidas iga külastatud Eesti kool teistest natuke erines. Ühes olid olulised mõtted kirjutatud päikesekiirte peale, teises olid klassinurgas põrandal mugavad suured padjad. See kõik inspireeris.

Väga huvitavad olid Kirotari arvates meie koole külastanud hollandlaste küsimused. Miks teie koolis kantakse vahetusjalatseid? Miks kõik lapsed lõuna ajal koos söövad? Miks poiste ja tüdrukute kehalise kasvatuse tunnid on eraldi? Kuidas on võimalik õpetada lapsi kuni 9. klassini ilma tasemerühmadeta? Kirotar tunnistas, et polnud varem sellistele küsimustele mõtelnudki ja ootab nüüd põnevusega Hollandi koolide külastamist. Eriti huvitab teda, kuidas suudavad Hollandi õpilased PISA testides häid tulemusi saavutada, jäädes seejuures elurõõmsaks.

Heiki Haljasorg (pildil), Tartu katoliku keskuse direktor, ütles, et talle on palju andnud E4F-i programmis peetud teoreetilised arutelud. Näiteks OECD soovitused hariduse valdkonnas ja tegelik olukord. Tänu sellele analüüsile on ta hakanud vaatama Eesti kooli natuke teise pilguga.

Huvitav oli Haljasorule ka PISA testide analüüs, kust kasvas välja küsimus, missugust õpetajat ja koolijuhti me tulevikus vajame. Mati Heidmetsa väitel on meil vaja palju visionääre ja aktiivseid eestvedajaid, kes suudavad näha suurt plaani. „Teeme ära” kampaania on läinud laia maailma, miks ei võiks ka mõni Eesti haridusalgatus üle maailma levida, küsis Haljasorg.

Motivatsiooniteemaline arutelu oli tema arvates samuti sisukas. Kas ikka on nii, et kui saame rohkem ise otsustada, siis on meie motivatsioon kõrgem? Kas teeme siis rohkem pedagoogilisi eksperimente jms?

Hollandlased uurisid ka Tartu katoliku keskuses üsna põhjalikult, kui vaba õpetaja seal on ehk kui palju otsustab koolijuht, kui palju õpetaja ise ja kui palju määravad haridusametnikud. Selgus, et katoliku keskuses on õpetajad suhteliselt vabad. Nad saavad proovida ja katsetada, neil on lubatud uut otsides ka eksida. Liigset kontrollimist ei pea Haljasorg õigeks, sest siis läheks energia kontrollimisele, mistõttu võivad olulisemad asjad tegemata jääda.

Haljasorg märkis, et tema külastatud koolides oli pilt päris hea: ta nägi nii arutlemist, arvutite kasutamist, võistlemist kui ka mängulist õpet. Igast koolist oli midagi õppida. Ka tema oma koolis tehtav pakkus Hollandi külalistele huvi, näiteks mälumäng, samuti Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine, milleks lavastati 1869. aasta üldlaulupeo aegne aeg. Direktori kõnet ei olnud, tegutsesid hoopis Kunileid, Hurt, Jannsen. Ette kanti autentseid kõnesid, lauldi tolle aja laule.

Haljasorg arvas, et Eesti koolid võiksid oma põnevamad pedagoogilised otsingud ja leiud kooli kodulehele üles panna. Näiteks ühe Tartu kooli kodulehelt leiab huvitavaid näiteid tahvelarvutite tunnis kasutamise kohta. Kui iga kool näitaks kõigile, mida ta uutmoodi teeb, hakkaks jää liikuma.

Lisaks kodulehtedele võiks olla ka üleriigiline dokumentaalfilmide andmebaas, arvas Haljasorg. See võiks olla kõigile koolidele vabalt ligipääsetav. Filmid võiksid olla seal rühmitatud vastavalt riikliku õppekava teemadele, nii et õpetajad ja õpilased leiaksid vajaliku kiiresti üles. Ideaalis saaksid siis õpilased kodus vajalikud filmid ära vaadata ning seejärel koolis klassikaaslaste ja õpetajaga nende üle mõtteid vahetada.

President Toomas Hendrik Ilvese kõne

USA haridusteadlase Marc S. Tuckeri artikkel

OECD


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!