Keelekaste: Millega võrdleksid keelt sina?
Nagu ikka, räägiti ja kirjutati möödunud emakeelepäeva paiku keelest vaata et kaks korda rohkem kui kogu ülejäänud aasta jooksul kokku. Arvajaid ja arutlejaid oli seinast seina, keeleteadlastest Jüri Mõisani välja.
Mõis teadis 14. märtsi Eesti Päevalehes palju reisinud mehena oma kogemustest rääkida, et meie kirjanikel ja ajakirjanikel tasuks orienteeruda inglise keelele, mis saja aasta pärast on kõigi haritud inimeste keel. Eesti keelel sajandi pärast seevastu tarbimisväärtust ei olevat, see eksisteerivat ennem veidrusena, „sünnipäevadel ja anekdootide rääkimisel teatud seltskondades”. Näis siis, kas leidub mõni kirjanik või ajakirjanik, kes pankurihärra oiuka nõuande järgi joondub.
Aga see selleks. Tegelikult tahtsin emakeelepäeva puhul ilmunud keeleteemaliste artiklite valguses rääkida hoopis millestki muust. Ja nimelt – kas olete tähele pannud, mis on keeleartikleid illustreerivatel fotodel? Justament, peaaegu alati raamatud, täpsemalt virn õigekeelsussõnaraamatuid. Harvemini näeb fotol ka mõnd eesti keele õpikut, tahvlile kirjutavat õpilast-õpetajat või klassiruumi ust sildiga „Eesti keel”.
Neid fotosid vaadates võib vägisi jääda mulje, et meie keel ongi ainult õigekeelsussõnaraamatu ja kooli keeletundide normeeritud keelekuju. Hirmuäratav! Sest kui see tõepoolest niimoodi oleks, siis võiks eesti keele küll korstnasse kirjutada, nagu Mõis juba asjatundlikult soovitaski. Aga huh, õnneks on me emakeel ikka kaugelt rikkam kui ettekirjutavates sõnaraamatutes ja koolitundides õpetatav kirjakeel.
Keeleartiklite illustratiivse osa üksluisuse põhjus on ilmselt hoopis selles, et keelt kui võrdlemisi hoomamatut, abstraktset fenomeni on raske kujutada piltidel muul moel, kui näidates keelelise väljenduse visuaalset, silmaga tajutavat erikuju: kirja ja raamatuid, mis kirjal põhinevad. Ja et lehetegu on kiire tegu, pole imestada, et eesti keelest kõneleva artikli juurde valib toimetaja enamasti pikemalt mõtlemata pildi õigekeelsussõnaraamatust või muust sarnasest, seda isegi siis, kui artikkel ei räägi õigekeelsusest, vaid näiteks koolislängist.
Keele abstraktsus on filoloogides ja filosoofides, kirjanikes ja poeetides tekitanud aastasadu kiusatust kasutada keelest kõneldes ja seda mõista püüdes metafoore – võrrelda keelt millegi konkreetsemaga, mis on silmaga nähtav ja käega katsutav.
Näiteks leivaga. Tõepoolest, miks mitte, keelel on leivaga sarnasusi küll, alustades kas või sellest, et mõlemad on teatud mõttes eestluse tugisambad – leib kui meie rahvustoit, igapäevane toiduaine ja äraelamise sümbol ning keel kui meie igapäevane suhtlusvahend, millel rajaneb kogu eesti kultuur. Leivaga on keelt kõrvutanud näiteks nobelist John Steinbeck, küll negatiivses võtmes, rääkides eri keelekujude tasandumisest: „Just niisama nagu meie leib, mis sõtkutakse taignast ja mida küpsetatakse, pakitakse ja müüakse ilma juhusest tingitud kasuta ja inimliku kiusatuseta, on ühetaoliselt hea ning ühetaoliselt kõrvalmaitseta, nii muutub ka meie keel ühtlaseks keeleks.”
Kulinaarselt jätkates – reisikirjanik Peter Mayle on keelt, täpsemalt provansi kõnet võrrelnud hoopis pajaroaga: „Kui sõnad oleksid söödavad, oleks provansi kõne rammus, tihe, vürtsikas pajaroog, mis on haudunud ninahäälikutest küllastunud aktsendis, see võiks olla civet või ehk daube” (mõlemad teatavat tüüpi prantsuse hautised).
Henn Saari on rääkinud eesti keelest geoloogiliselt – kui noorest kurdmäestikust, „mis kõrgub oma tippude ilus, kus aga maa all veel miski podiseb ning võib ühel heal päeval üllatada mõne tektoonilise muutusega”. Juhan Luiga on meie keelt aga nimetanud loomulikuks rahvamuuseumiks, sest „keeles on meil kõige rohkem vanavara alles jäänud, keelesse meie loomu erilisem energia korjatud ja edasi antud”.
Keel pole ainult keeletunnid ja sõnaraamatud. Tore, kui ka keeleartikleid saatvatel fotodel oleks vaheldusrikkuse mõttes ja kujutlusvõime kosutamise huvides aeg-ajalt kujutatud midagi muud. Minu poolest kas või kaalikasuppi. Pangem vaid pead tööle ja ärgem hoidkem fantaasiat tagasi. Hea lugeja, millega võrdleksid keelt sina?