Keelekaste: Neegrikuninga surm
Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat Leelo Tungal rääkis hiljuti televisioonis Soomes-Rootsis maad võtvast poliitilisest hüperkorrektsusest ja absurdini jõudnud lastekaitsest. Rootsi lapsel, kes tahab kooliüritusel kommi süüa või kirjanikuga pilti teha, peab olema lapsevanema kirjalik luba. Soome lasteaias keelati traditsioonilise jõulumüsteeriumi mängimine – see võib solvata neid, kes ei ole ristiusku, ja on lubatav vaid juhul, kui Jeesuslaps asendatakse lambatallega. Ja Soomes ei tohtivat lastele kirjutades kasutada hüüumärki, sest hüüumärk on karje ja lapse peale ei või karjuda. Sic!
Poliitkorrektsuse vaimus(tuses) tükitakse tegema korrektiive ka kirjandusklassikasse. Veebruaris kirjutas rootslaste Dagens Nyheter, et tänavu 70-aastaseks saava „Pipi Pikksuka” uustrükkides asendatakse nimetus „neegrikuningas” (negerkung) „Lõunamere kuningaga” (Söderhavskung). Arutatud on seda muudatust juba aastaid ja Saksamaal, muide, on temp ammugi ära tehtud. Saatjaks ikka seesama laul: tänapäeval on „neeger” solvav sõna, moodne inimene seda ei kasuta. Ja mõelge: Pipi isa, valge mees, neegrikuningas! Väga rassistlik.
Huvitav, milliseid Astrid Lindgreni raamatuid järgmiseks surkima hakatakse. Äkki kirjutatakse „Röövlitütar Ronja” 12 röövlist kuus naisteks, sest me elame ikkagi soolise võrdõiguslikkuse ajal ja moodsale naisele võib olla solvav, et röövlikollektiivis pole ühtegi naist. Või pannakse Bullerby ja koolimaja vahet käima koolibuss, sest tänapäeval pole mõeldav, et lapsed lähevad kooli omapäi, liiati läbi metsa.
„Vahtramäe Emilis” vangistab isa – nõrganärvilistel mitte edasi lugeda! – Emili värkstuppa iga kord, kui too on pahandust teinud. Seal vestab traumeeritud poiss alati ühe puukujukese, nii et lõpuks on neid 369 tükki. Meie ajal ennekuulmatu! Juba ammu pidanuks despootliku isakuju asendama lahke papaga, kes kingib Emilile iga kord, kui too on pahandust teinud, ühe martsipanikujukese, nii et lõpuks on neid 369 tükki.
Kui ülikaitsvad vanemad ja vagatsejad ning nende pahameele pelgajad, kes keelest ja kirjandusest ilmselt suurt midagi ei taipa, pääsevad teoseid „tänapäeva normidele” vastavaks kohandama, siis kust õpivad lapsed seda, kuidas elati ja räägiti varem? Kust õpivad nad asjade, tavade, sõnade ja nende tähenduste suhtelisust?
Sõna „neegrikuningas” summutajad, sõna „neeger” tabustajad üldse arvavad end tootvat sallivust, kuid tegelikult on vastupidi – nad toodavad ülitundlikkust ja sallimatust, pannes lapsed lugema poliitkorrektseks nuditud tekste ning võttes neilt võimaluse õige lihtsal moel näha ja mõista, et eri aegadel ja eri kohtadeski käibivad erisugused käitumismustrid ja väärtushinnangud, erisugune keel. Aga just selle mõistmine on salliva maailmavaate alus.
Iseäranis irooniline on, et Pipi-tekst ei ole ju sugugi rassistlik, vaid hoopis naeruvääristab rassismi. Meenutagem üht kirjakohta: kui Pipi jõuab oma isa saarele, hakkavad neegrilapsed tema ees põlvitama ja kummardama, sest „mingil arusaamatul põhjusel olid nad endale pähe võtnud, nagu oleks valge nahk palju peenem kui must”. Pipi ei mõista sellist käitumist, arvates, et neegrilapsed mängivad asjadeotsijaid, ja asudes ka ise põlvili mööda maad ringi nuhkima. Kirjeldatud episoodist rassismivastasuse näitena on rääkinud lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. Ent virgad tsensorid ei näi selliseid tekstitasandeid hoomavat.
Meenub üks vana „Ernie” koomiks, milles vanatüdrukute klubi koob linna tuletõrjehüdrantide ümber kampsunid, sest tegu on perverssete falliliste sümbolitega. Liigne moraal hakkab aga takistama tuletõrjujate tööd. Sama asi on „neegrikuninga” mõrvaritega: tehes enda arust head, teevad nad hoopis halba. Ja selliste vanatüdrukute pilguga vaadates „võiks tõepoolest enamiku lastekirjanduse klassikast ajaloo prügikasti heita”, nagu on kirjutanud Tähekese peatoimetaja Ilona Martson.
Ärgem laskem moraalitsejatel keele ja kirjanduse kallal edasi askeldada, muidu hakkavad nad ühel hetkel maha kriipsutama jumal teab mida. Näiteks väljendit „jumal teab” – äkki mõni ateist solvub …
Mul on alati piinlik selliseid teadmatusest kubisevaid ja õelaid ilkumisi/lahmimisi lugeda – Eesti meedias esineb neid ohtralt. Miskipärast on ka nimelt Põhjamaad, seal hulgas Rootsi armastatud märklauaks. Justnagu oleks nimelt tavaliselt eeskujuks toodavates põhjamaistes ühiskondades levinud arvamuste või seaduste ja reeglite naeruvääristamine iga eestlase püha kohus.
Ei oska nende autori mainitud “näidete” kohta muud kosta, kui et igal asjal on ikka sageli täiesti tavaline ja loogiline põhjendus. Pildistamine on muutunud tänapäeval nii igahetkeliseks nähtuseks, et sellega võib märkamatult kaasneda ka palju paha. Nii saab näiteks kuskil väikses seltskonnas tehtud fotost Facebooki või Twitter kaudu avalik omand, mille abil vägivaldse mehe/isa juurest pagenud naine ja/või lapsed kurjategija poolt üles leitakse. Väga paljudes Rootsi koolides käib salastatud identiteediga lapsi. Kuidas on nende laste kaitsmine ”absurd”, jääb minule arusaamatuks
Rootsi suht värske seadus (2013) lubab ka illegaalselt riigis viibivatel lastel koolis käia, mis tähendab praktikas, et paberiteta lastel on õigus kooliharidusele, ent samas on politseil ja migratsiooniametnikel iga kell õigus need nn. illegaalid kinni püüda ja riigist välja toimetada. Kõlab absurdina – aga nii see on: illegaalselt riigis viibimine on ju keelatud, aga riigipoolset nn. inimlikkust näidatakse nimelt selle seaduse kaudu: end põranda alla varjavate perede lastel on ometi võimalus koolis käia. Seega – pildistamine võib meile, priviligeeritud kodanikele, tunduda täiesti süütu, lõbus asi – mida see aga mainitud põhjustel sugugi kõigi jaoks ei pruugi olla. Kool kaitseb oma õpilasi.
Mis puutub kommisöömisesse – siis jällegi, nagu igasuguse toidu puhul, on palju allergiaid, teatud toiduainete talumatust, ülekaalulisust, hammaste ja diabeediga seotud probleeme jne. Diabeeti põdeva lapse võib valel ajal ja vale koguses manustatud suhkur viia eluohtlikku olukorda. Rootsis on laste ülekaalulisus muutunud suureks probleemiks, mis mõjutab rahvatervist ja on tohutu majanduslik ja ühiskondlik probleem. Vastutustundlikud vanemad püüavad laste toitumusharjumusi muuta ja sealjuures on vaja ka koolipoolset abi.
Seega need reeglid ja seadused ei ole mõeldud kellegi “kottimiseks”, vaid – nagu näiteks kiiruspiirangutel liikluses – on neil oma põhjus. Nende abil kaitstakse nõrgemaid.
Mis puudutab Pipi-raamatuid, siis on Karin Nyman, Astrid Lindgreni tütar, kellel on autoriõigused oma ema teostele, otsustanud nendest sõna “neeger” eemaldada järgmise põhjendusega: “Mina kasvasin üles teistsuguses maailmas, kui Rootsis elasid ainuüksi valgenahalised inimesed ja muud rahvad elasid meist väga, väga kaugel. Hiljem olen ma oma kaitstud maailmas arvanud, et seesamune n-sõna, see on ju pelgalt sõna, mis käib kokku ajalooga, see võiks ju siiski alles jääda? Kuid selles osas olen ma nüüd meelt muutnud, kuna see on kahjuks sõna, mida kasutatakse ka täna. See sõna teeb haiget, ja seepärast ei taha me lihtsalt, et see Pipi-raamatutes edasi oleks.”
Pipi-raamatute ja -filmidega kasvab üles üha uusi ja uusi põlvkondi. Need on väga aktuaalsed teosed, mitte ei kogu kuskil unustuse hõlmas tolmu. Kui me oma ühiskonnas tahame näha positiivseid muutusi, mis puudutavad kõikide inimeste võrdset väärtust, siis ei saa ju ükski endast ja teistest lugupidav kirjastaja lubada, et suurt populaarsust ja mõjuvõimu omavad teosed, eriti lastele suunatud, omaksid rassistlikku konnotatsiooni. Tänapäeva ühiskondades on väga palju erineva nahatooniga inimesi. Meil, Rootsis on kõik inimesed rootslased, kõik lapsed meie koolides – hoolimata nende välimusest või kodusest keelest – on rootslased. Et neid nüüd koolis ja lasteaias hakataks liigitama veel mingiks nende jaoks täiesti võõraks ja arusaamatuks grupiks – neegriteks, asiaatideks või pärgel teab veel kelleks – oleks nii tohutult vale ja valus. Kõik lapsed peavad saama võimaluse nautida Pipi-raamatuid ja -filme ilma, et nad peaksid tundma end kellestki halvemana, vähemväärtuslikuna või lihtsalt kuidagi teistsugusena. Ka mustanahaline laps võib meie koolinäidendis Pipit mängida ilma, et ta ise või keegi teine seda kummaliseks peaks. Minu arust on sotsiaalne tundlikkus ja taktitunne võtmesõnad, mis Karin Nymani arvamust mõista aitavad.
Aitäh, Priit Põhjala ja Leelo Tungal!
On kurb näha, kuidas Soomes ka mitmete vanade armastatud maiustuste nimesid muudetakse. Näiteks “Neekerin pusu”ehk neegri musi on nüüd “Pusu”. Neegri musi oli ikka palju mahlakam väljend!
Aitäh väga ilusate mõtete eest! Olen ise ka mõelnud, et on uskumatu, kuidas me norime seda põhjamaade võrdõiguslikkust ja haiget tegemise vältimist. Ometigi Eestis on meil nii palju probleeme just nende valdkondadega, toon vaid märksõnadena EKRE ja palgalõhe. Usun, et meil on väga palju põhjaamadelt õppida ning üle võtta, kardan, et n-sõna võiksid kasutada vaid väga targad inimesed – ja nemadki seda ju ei tee.
Ja mida te selle ülitolerantsusega olete saavutanud – needsamad mustanahalised ja moslemitest “rootslased” hoiavad varsti kogu Rootsi riiki hirmu alla, laamendavad ja põletavad, vägistavad (vt Elin Kranz´i juhtum jne)ja ülbitsevad. Vaevalt nemad oma suhtumist põliselanikesse teie kirjandusteoste muutmise tõttu positiivsemaks muudavad. Mind ei sunni küll ükski vägi laulma lastelaulu “neegripoistest, kellel on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad” kuidagi teisiti ainult sellepärast, et äkki mõni neeger võib tunda end solvatuna. Las tunneb siis – neeger on neeger, paks on paks ja loll on loll. Sõnademäng ja ilustamine ei muuda ju asjade olemust!
Kuidas on võimalik, et Ronja on ikka veel röövlitütar! Milleski laps süüdi on?
Nagu elaksime erinevatel planeetide. Polsterdatud suhruvatis elav Põhjamaa. Need Teie poolt “päästetavad” teevad teile peagi tuule alla. Kuhu on jäänud põhjamaine kaine meel ja mõistus? Tjorvenil, hulkurpoiss Rasmusel ja Pipil oli see olemas ning see tegigi Lindgreni lood nii nauditavaks, ehedaks ja haaravaks. Olen 100% nõusnii Priidu kui ka kommentaator MP-ga.
Praeguse loo autor räägib lastekirjanduse ümberkirjutamisest, selle absurdsusest ja meie ümberkirjutamise tagajärjel tekkivatest “pehmodest” ja “mömmidest”. Ja see on sulatõsi.
Mis saaks kui hakkasime ümber kirjutama kogu Kiviröha lastekirjanduse?
Kaka on siis mis? Pruuni värvi suhkruvati tagajärjel kehast väljutatud aine, mida lapsed WC potti suplema lasevad ja siis roosipildilise mustriga tualettpaberist paadi peal (parv on liiga ohtlik lapsele ja meenutab äkki Huck Finni ja onu Tomi!) kaugele merele teele saadavad?
Tule taevas appi – see on üliagara demokraatia ja võrdõiguslikkuse absurdsuse tipp. Kahjuks aga ka normaalses keskkonnas normaalse lapse üleskasvamise kurblik lõpp. Me ei tohi oma lastele sellist ajupesu teha.
Kunagi leitakse üles vanavanaema pööningul elav õige Pipi raamat ja vat siis hakkavad tekkima küsimused. Palun jätke juba loodud lastekirjandus rahule, vähemalt meil siin Eestimaal. Loodan, et Priit selle eest lõpuni seisab. Tubli ja mõistlik poiss!
Mina ei saa aru, kuhu see suhruvatis elav Põhjala kulgeb.Piinlik.
TERE
Eks eestlaste jaoks kumab asja tagant läbi see sovjetiajal nii põlatuid tsensuur ja enesetsensuur . Kas poleks õigem kirjutada raamastule eessõna või joonealused , kus lastele selgitatakse aega ja tol ajal käibinud sõnavara ? Iseenesest on ju “neeger” tuletatud hispaaniakeelsest sõnast “negro”-must . Igati mõistetav . Arvan , et selle üleüldises poliitkorrektsuse meres peaks valgustama ka neid Rootsi riigi mitte just ilusaid tegusid-alates koostööst natsirezhiimiga ja lõpetades kuni relvakaubitsemiseni . Mis mõtet on Nobeli rahupreemial kui ollakse üks juhtivamaid relvaeksportijaid maailmas? .Avatud debati asemel juurduvad hoopis tabud ja tsensuur .
Aga edus siis sellise tegevuse arendamisel. Miks selleks häid raamatuid ümber kirjutama peab, ei saa aru. Milleks selline ülitundlikkus ja asjade-mõistete peeneks hekseldamine. Las lapsed ise avastavad seda maailma. Kui neil on teisest rahvusest sõber, kellega koos raamatut loetakse, siis naerdakse koos ja nauditakse loetut. Laps ei hakka siin mingeid hinnanguid andma . Täiskasvanu antud kontekstis teeb seda tema eest. Ja see ongi vale ja halvim, mis ta teha saab. Täiskasvanu ülesanne on lapse küsimustele-kõhkustele, muredele vastata ja mitte neid kunstlikult oma kanamammaliku ja ülemõeldud mõtlemise/kartusega tekitada. Las laps avastab maailma . Meie aitame teda seda avastada ja suuname kui vaja.
Jah, milleks last solvata niimoodi… “sisserändaja poeg”, näiteks, oli väga solvunud.
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 06.03.2015 […]
Hiljuti just sirvisin raamatupoes ühte raamatut Pipi seiklustest Kurrunurruvutisaarel ja seal saarel elasidki kurrunurruvutilased.Nii et see “halb” sõna ongi juba kadunud.
Viktor sõbrake, kui sa nüüd regulaarselt kohalikke lehti lappad, siis näed et neid teemasid ka puudutatakse, ja mitte vähe.
See on tõesti absurdi tipp kui keegi kutsub üles eirama riigi seadusi (illegaale puudutavaid)ja sellega püüab põhjendada sotsiaalmeedias suhtlemise piiramist. Tark inimene ei laota kogu oma elu teiste ette aga seda keelata jälle …
Riik, mis on jõudnud oma seadustega nii kaugele, et ühe käega keelab ja teise käega püüab õigustada seaduse rikkumist küll väga targasti ei käitu. Põhjendada seda inimlikkusega on jabur.
Siis tuleks kirjandusest ju kõik negatiivset varjundit omada võivad sõnad välja rookida ja edasine range tsensuur kehtestada: ei tohi kasutada sõnu – loll, laisk, paks, saamatu, lühike, pikk, puudega,…keegi võib tunda ennast ju ebameeldivalt puudutatuna neid sõnu lugedes. Vanemate autorite teoseid tuleks siiski lugeda ajaloolisest kontekstist lähtudes.Ja siin ei ole Lindgreni jaoks nendel sõnadel kindlasti ei negatiivset ega rassistlikku tähendust. Kõike ümber teha on nagu vana hea 100 liitrise veinivaadi sisse ämber vett kallata.
Demokraatia ja inimõiguste vanker, sõidab kahjuks ühest äärmusest teise. Samas kõige selle juures, kes julgeb keelata ära moslemitel millise iganes neile olulise kombe täitmise… !?? Jääb juba täiesti tähelepanuta, et demokraatia sisaldab endas sallivust ja teiste kommete austamist ja seda mõlemapoolselt.
Sellist korporatiivset poliitkorrektsuse ja lausrumaluse diktatuuri, milles elab täna Euroopa ei osanud isegi Orwell ette näha.
Neeger on neeger, paks on paks ja loll on loll. Ja sina MP lähed oma maailmavaatega kategooriasse – peenis on peenis ja selleks ta jääb – kasutaks muidugi meelsamini M sõna, aga äkki siis kommentaar kaob.
Milleks sulle see sõna neeger? Miks ta ei või seal raamatus olla lõunamere kuningas, või mustanahaline kuningas?
Nüüd ütled sa, aga neeger on ju ka normaalne sõna ja ma ei mõtle selle all midagi halba – see ei näita aga muud, kui su enda lauslollust. Asi ei olegi selles, mida sina oma pühas naiivsuses mõtled, vaid selles mida teine inimene seda sõna kuuldes tunneb.
Lasteraamatus lõbusa neegri mainimine võib viia selleni, et tänaval vastutulev eksootilise välimusega inimene samuti neegriks muutub ja seda pole ju vaja?
Täpselt samamoodi pole muidugi vaja üle reageerida, ega kedagi karistada, kui neil on neegriküsimuses või holokausti või mõne muu tundliku teema osas mingi äärmuslik seisukoht – igaüks omab õigust enda arvamusele, aga solvavate ja haiget tegevate väljendite ja seisukohtade vältimine aitab paremini suhelda.
PS. mis selles imelikku on, et moslemid euroopas lammutavad ja oma õigusi taga ajavad, meie ju istume oma tankidega neil kodus kukil ja konkreetselt pommitame neid ribadeks enesekasu saamise eesmärgil. Nad võtavad meist õppust, tulevad ka võõrale maale ja tahavad võõrastest hüvedest osa saada – neil muidugi pommitajaid pole väga ja peavad plakatite ja ihurammuga hakkama saama.
Lisaks sellele on veel paljude esivanemad meie kontinendile või USA sse orjadena kohale toodud ja see sõna neeger tähistabki just seda väevõimuga kohale toodud orja, mitte suvalist mustanahalist selli.
teevad ikka.. aegajalt.. sõna neeger on eesti keeles ilusa alatooniga.. ärge rikkuge seda vaidlustega ära.
vabandust, aga neeger ei võrdu illegaaliga. miks mul tundub, et paljud paneksid siia võrdusmärgi.
rassistlik konnotatsioon tuleneb siiski lugejast mitte kirjanikust/kirjutatust. loeb teatud inimeste kultuuriline ja ideoloogiline kasvatus. ma saan aru, et Rootsis on afro päritolu kogukonnad ilmselt sattunud konflikti kohaliku rahvaga, aga seda konflikti ei saa viia minevikku, see konflikt on tänapäevas. samuti olen ma nõus, et see, mida tihti rassilise sallimise pähe ära keelatakse, tõepoolest tekitab just vastupidist effekti.
mulle meeldib see võrdlus veiniga, sest see pole enam kunst, see on lurr
Aliast vääriv kommentaar. Neeger on neeger, sitt on sitt, aga miskipärast lastele me õpetame ‘kaka’?…sest me teame, et nii-kui-nii kasvavad suureks ja hakkavad asju nimetama õigete nimedega. Neegri ja kaka vahele võrdusmärki panna ei saa. Pigem on see (ikka veel) meie maal seostatav šokolaadi ja šokolaadipoisiga. See aga kaob kohe kui oleme saanud tunda põhjamaist, suhkruvati-sotsiaaldemokraatiat. Siis saame ise täiskasvanuks…
Õpetajate puhul peaks igasugune poliitkorrektsus olema lausa keelatud. Vastasel juhul saadetakse koolist ellu indiviid, kes nagu tänapäeval – arvutada oskab, aga arutada ei oska. Evelyn Höglund’ile aga soovitaks: kui ei meeldi, ära loe! Kõik inimesed ei taha elada ilmetus elupudis kus kaob igasugune mõte elus olla. See, et üks indiviid keeldub roosasid prille peast võtmast ei tähenda veel seda, et kõik ülejäänud peaksid tunnustama roosa värvi ülimuslikkust.