Keeletoimetamine – kellele ja milleks?

13. märts 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - 1 Kommentaar

Möödunud laupäeval, 7. märtsil peeti Tallinna ülikoolis Eesti keeletoimetamise 85. sünnipäeva. Eesti keeletoimetajate liidu kutsel kokkutulnutele kõnelesid seminaril oma erialastest ootustest toimetajale kirjanik Jan Kaus, tõlkija Triinu Tamm ja kirjastaja Krista Kaer ning oma kogemusi jagasid kaks toimetajat: kauaaegse kogemusega Ants Haljamaa ja vastalustanud Liina Lepsalu.

„Uue aja tulekul olid korrektorid esimesed, kellest loobuti, ja peab tunnistama, et see tõi kaasa masendava kirjasõna kvaliteedi languse,” ütles pensionil olev Ants Haljamaa, kes pidas kirjastustes toimetaja ja korrektori ametit hulk aastakümneid. Haljamaa meenutas oma tööajast seiku tinaplaatide ladumise ja masinakirjutaja tööga, rääkis omaaegsetest normidest ja nn veaohtlikest sõnadest, mis tuli üle kontrollida (nt sotsialitslik), mis olid tänapäeva toimetajatele kindlasti huvitavad kuulda, ning tõdes üksiti, et samas teeb tänapäeval kolme inimese – toimetaja, korrektori ja masinakirjutaja – töö ära üks inimene, mis on ju siiski tehniline progress. Mõtlemapaneva seigana koorus seminaril välja tõsiasi, et kui pool sajandit tagasi pidasid toimetaja ametit peamiselt mehed, siis tänapäeval kipub olema vastupidi, just nagu õpetajaametigagi.

Kui Haljamaa võttis toimetajaameti põhilise vajaliku omaduse kokku ühe sõnaga – tal peab olema terviktaju, siis tõlkija Triinu Tamm pidas ideaalse ettekande ideaalsest toimetajast, mille puhul ei jäänud saali vist ainsatki toimetajat, kel ei käinud peast läbi mõte: kas ma äkki peaks oma ameti maha panema. Väga hästi ette valmistatud ettekanne võttis kokku kõik tahud ja nüansid, mida toimetajalt oodatakse, näidates teda lõpuks üliinimesena, kelle teadmistes on keelereeglid vaid üks väike detail kogu maailma ajaloo ja kohanimede tundmise kõrval. „Ta peaks olema vilunud psühholoog ja geniaalne diplomaat, tolerantne, diskreetne ja empaatiline,” loetles Tamm, kelle ettekanne mõjus keeletoimetajatele vaieldamatult distsiplineerivalt.

Kirjanik Jan Kaus seevastu tõstis toimetajate enesehinnangut, tõdedes, et kui „ilukirjandusliku keele tuum on mäng, mis väljendab keele väljendusrikkust, mida tavajuhul ei kasutata”, siis „toimetaja pilk on omamoodi hääletu rituaal, mis kinnitab autori verbaalse mängu”. Kaus lisas, et „iga mäng õnnestub kõige paremini siis, kui reeglid on teada” ning „kirjanik saab keeles oma romantilist vabadust teostada eelkõige siis, kui ta tajub keele piire ja piirjooni”.

Ka kirjastaja Krista Kaer, kel seljataga väga pikk koostöökogemus nii autorite, tõlkijate kui ka toimetajatega, nentis, et omaaegne süsteem, kus toimetaja ning korrektor olid eraldi lugejad, oli hea, sest kui toimetaja tõlketeksti esmalt värske pilguga loeb, siis korrektuuri ehk sama teksti teise lugemise puhul võib temagi pilk väsida. Kaera sõnul on toimetajatöös oluline nii reeglite teadmine kui ka oskus nendega loominguliselt ümber käia. Kaer nentis avalikult ka ammust erialasisest käibetõde: toimetajat nähakse siis, kui tema töö on tegemata. Aga tuleks märgata ja hinnata rohkem, ütles ta. Ja lisas: „Loodetavasti ei tule aega, kus head keeletoimetajat ei vajata.”

Keeletoimetajate rõõmuks ütles Jan Kaus seminaril Eesti kirjanike liidu nimel välja uudise, et sügisest alates on liidul esmakordselt Eestis plaanis hakata välja andma toimetajaauhinda, mille statuuti veel koostatakse.