Kes siis kooli ajal kiriku aias õunaraksus ei käinud!

Väikese koha, nagu Maarja-Magdaleena võlu on see, et ühes peres saab oma kooli sünnipäeva tähistada neli põlve korraga.

Kuidas vanavanaema ajal koolis kõva kord oli

Minu vanavanaema Linda Vahermets mäletab esimesest koolipäevast ainult seda, et tema pinginaaber tegi püksi, sest ei teadnud, kus on väljakäik.

Pärast Pataste algkooli lõpetamist 1933 jätkas vanavanaema õpinguid Maarja-Magdaleena mittetäielikus keskkoolis. Kooli mindi jalgsi, talvel hobusega. Kui lumi oli väga paks, jäädi kooli. Internaati küll polnud, aga vajadusel sai koolis ööbida.

Õpilastel oli kehakinnituseks kaasas leivakott ja mõnel ka piimapudel. Kui nälg tuli, söödi, eraldi kellaaega selleks ei olnud.

Koolivormi siis polnud ja sisejalanõusid kandma ei pidanud. Koolis olevat olnud aga kõva kord – ei mingit nihelemist tunnis! Kuulda võis ainult sulepea ja paberi krabinat. Korrarikkumist karistati nurka panemise või tutistamisega.

Kuidas vanaema õunavargil käis

Minu vanaema Virve Kont, neiupõlvenimega Vahermets, läks samuti pärast Pataste algkooli lõpetamist Maarja-Magdaleenasse Järve keskkooli [Maarja-Magdaleena kohanimi muudeti 1950 Viktor Kingissepaks ja 1951 Järveks; 1978. aastal sai küla Maarja nime ja 2005 nimetati iidne kihelkonnakeskus taas Maarja-Magdaleenaks]. Vanaema ei tahtnud kooli minna, sest pidi siis internaadis elama, kuid lõpetas ikka siin keskkooli, kus tal olevat olnud halb klassijuhataja – nagu vanaema ise ütleb: „tige vanatüdruk”.

Internaadis elamise ajast on vanaemal meenutada palju põnevat. Näiteks käisid nad sõbrannaga kiriku õunaaias raksus. Õunaaial oli tara ümber. Kuritöölt tagasi tulles mahtus vanaema aiaaugust läbi, aga tema tüse sõbranna jäi aia vahele kinni.

Kord mängisid tüdrukud õhtul internaadis padjasõda, millele kasvataja peale sattus ja mõlemad majast välja viskas. Nemad ei lasknud oma tujul sellest langeda ja läksid magama hoopis naabri küüni.

Kuidas ema karistuseks ahju küljes rippus

Minu ema Kersti Konti mälestused meie kodukoolist saavad alguse 1978. aasta 1. septembrist, mil ta alustas kooliteed toonases Järve keskkoolis. Üksteist aastat hiljem lõpetas ema hõbemedaliga juba Maarja keskkooli. Kuldmedali võimaluse rikkus muide ära loomakasvatuse eksami eest saadud neli, kuigi see hinne tunnistusele ei läinud.

▲ Kaheksa­­kümnendad. Klassivend Ahto tehtud fotol kordab Moonika Laini ema Kersti Kont eesti keele tunniks. Praegu on ta Maarja põhikoolis õpetaja.

Ema on kogu aeg rääkinud, et tal oli maailma kõige toredam klass. Vahetundide ajal pugesid nad korrapidajate eest ahjutagustesse või trepialustesse peitu ja ajasid seal juttu, sest muidu oleks pidanud paarikaupa ja käest kinni hoides koridoris ringiratast jalutama.

Ema olevat olnud kooli ajal paras ninatark ja talle meeldinud kangesti vanemate õpilastega targutada ja neid norida. Kättemaksuks pandud Kersti poiste lehkavasse käimlasse kinni ja tulnud ette sedagi, et mõni õpetaja avastas väikese Kersti seelikutrakse pidi ahju siibrikonksu otsas rippumas.

Ema kooliajal pidi kandma koolivormi, millel oli volditud seelik. Teismelised tüdrukud tahavad ikka teistest erineda, aga võimalusi omamoodi välja näha eriti polnud. Nii otsustas ema koos klassiõdedega seelikuvoldid maha triikida. Nad nägid välja nagu heinakuhjad, aga vähemalt erinesid teistest.

Kuidas me klassiõdedega frikadellilahingut lõime

Mina lõpetasin 2014. aastal J. V. Veski nimelise Maarja põhikooli. See kool vormis mind selliseks, nagu olen, ja andis tohutu kogemustepagasi. Mulle on saavutustest tähtsamad mälestused, mida hiljem meenutada.

Õpetajad teavad, et meie klass polnud mingi pailaste klubi. Nende jaoks olid kõige hullemad meie mässumeelsed poisid, kes igal võimalusel vahele segasid, targutasid ja vingusid. Ega tüdrukudki inglid olnud. Meenub lõbus seik tavalisest koolipäevast: avastasime sööklasse jõudes, et lõunaks on frikadellisupp. Kes seda enam teab, miks, aga korraga hakkasime klassikaaslasi lusika abil frikadellidega pommitama. Varsti tuli klassiõele mõte lennutada üks lihapall õpetajate supikaussi. Just enne pedagoogide saabumist maandus frikadell sulpsatusega nende kisselli sisse …

Järele mõeldes polnud see kindlasti kõige targem tegu, aga minu vanemad on koolis palju hullematki teinud.

—

Ema näppas kooli keldrist kompotti

Marek Märtson käib J. V. Veski nimelise Maarja põhikooli 4. ja tema õde Margit 7. klassis. Nende vanaema Laine-Elviine õppis samas koolis pärast Särje algkooli lõpetamist ainult ühe aasta, kuna pidi koolis käimiseks ka tööl käima. Rohkemaks raha ei jagunud ja nii ongi Mareki ja Margiti vanaemal, kellel oli hea pea ja veel nüüdki koolis loetud luuletused meeles, ainult viis klassi haridust.

Margiti ja Mareki ema Taimi õppis samas koolis, kui see oli keskkool. Kui vanaema käis koolis puumajas, siis ema kooliajal oli selle kõrvale kerkinud kahekorruseline kivihoone, kus asusid peamiselt klassiruumid, aga ka hambaravikabinet. Koolis käidi ka laupäeviti, sel päeval oli 3–4 tundi. Ema lemmik oli kehaline kasvatus ning ta osales palju spordivõistlustel. Kooliaegsed diplomid on praegugi alles. Ema mäletab, kuidas nad klassiõega kooli keldrist ploomikompotti ja konservhernest näppasid. Poest sellist maitsvat kraami siis saada ei olnud.

Perekond Märtson

—

Maarja põhikool on Eesti vanimaid koole

Moonika Laini vanaema Virve Vahermetsa (paremal) keskkooli lõpupidu. Aasta oli 1969. Fotod: ERAKOGU

J. V. Veski nimeline Maarja põhikool on vanimaid maakoole Eestis. On teada, et enne olid koolid vaid Harju­-Madisel ja Laiusel. Säilinud dokument tunnistab, et 1680. aastal töötas Maarja­Magdaleenas kool, millel oli oma maja.

Eesti kuulus sel ajal Rootsi riigi koosseisu, kus valitsenud luteri kirik nõudis, et täiskasvanud elanikud oskaksid emakeeles lugeda pühakirja, laulda kirikulaule ning tunneksid katekismust.

Maarja­-Magdaleena köstri­kool töötas ka pärast Põhjasõda. 1736. aastast on andmeid, et Kaiavere mõisnik kinkis kiriku patroonina koolilastele lauluraamatuid ja uusi testamente. Teadaolevalt töötas 1786. aastal Maarja-Magdaleena kihelkonnas üheksa (!) kooli.

1830. aastatel, kihelkonnakoolis, hakati õpetama ka kirjutamist, aritmeetikat, Venemaa geograafiat ning vene ja saksa keelt. 1862. aastal valmis kivist koolimaja. Poole hoonest võttis enda alla köstri elukorter, teises pooles asusid klassiruum, magamistuba, koolmeistri elutuba ja sahver õpilaste tarbeks. Õppetöö kihelkonnakoolis kestis kolm aastat. Edasi võis minna linnagümnaasiumi.

1918. aastal põles koolimaja maha ning kool jätkas 1920. aastal rahvamajas tööd Maarja-Magdaleena kõrgema algkoolina. 1929. aastal ehitati vana hoone varemetele kahekorruseline koolimaja.

Pärast Teist maailmasõda töö­tas kool Maarja­-Magdaleena (1950. aastast Järve) mittetäieliku kesk­koolina 1956. aastani, mil sai täielikuks keskkooliks.

1963. aastast oli 31 aastat direktorina ametis Ülo Sepp. Koolil olid head ajad: 1966 valmis uus maja, 1960-ndatel ehitati kooli laut poiste tööõpetuse klassiks, 1970-ndatel valmis traktori­- ja autoõpetusklass, 1980-ndatel õppegaraaž. Need ruumid sisustati eesrindliku tehnikaga, mida käidi vaatamas kogu Eestist. Ehitustööd jätkusid ka direktor Enn Pärtelpoja ajal 1994–1999.

2000. aastast juhib kooli Liidia Lobareva, kelle ajal on vana maja ehitatud ümber õpilaskoduks ja rajatud huvitava välimusega söökla.

1988. aastal anti koolile tänutäheks silmapaistvate kodu­uurimistööde ja emakeele õpetamise hea taseme eest Johannes Voldemar Veski nimi.

Sündimuse langus Eestis ja noorte perede lahkumine linnadesse mõjus ka Maarja keskkoolile. 2001. aastal 10. klassi enam ei avatud. Üks ring kooli ajaloos sai täis ning 1. septembrist 2003 sai koolist J. V. Veski nimeline Maarja põhikool.

Konverentsiettekandest