Kõik on muusika

Saku Päikesekillu lasteaia pere võttis kevadet vastu eriliselt emotsionaalselt – õpetajad ja lapsevanemad otsisid välja enda ja oma pere käsikirjalised ja vanemad laulikud ning tõid need lasteaeda näitusele „Laulik kui mälestuste hoidja”. Lapsed tõid näitusele oma ülestähendused kõigest sellest, mis võib olla muusika.

Lauluraamatud väljapanekul pärinevad aastatest 1924 kuni tänapäevani välja ning nii mõnigi laulik on tulnud raamaturiiuli kaugematest soppidest, pööningult, vanaema lakast või kolikambrist oma lauludega ja pajatab lugusid ajast, mil nende omanikud olid veel lapsed. Lauluraamatute kokkutoomise idee algatas Rukilille rühma õpetaja Erika Rausberg, kel kodus on laulikuid riiulite viisi.

„Niipalju kui ma mäletan, on laul meie peres kogu aeg au sees olnud – lauldi iga perepeo ajal, igal ühisel väljasõidul. Hiljem saatis laulujoru mind EÜE-s. Rahvalaulust olen hakanud lugu pidama aga alles täiskasvanuna, kui end sel alal täiendasin,” räägib Erika, kelle sõnul olid nende peres kõik musikaalsed, vaid temal oli elevant üle kõrva käinud, kuid laulda tahtmine oli suur. „Mäletan, et kui ma lõpuks viisi pidama hakkasin, ütles ema: „Tütreke, mina arvasin, et sina ei hakkagi meil õigesti laulma.” Aga ta ütles seda mulle alles siis, kui olin hakanud viisi pidama. Oluline polegi ju see, kas õige viisiga, vaid et laul teeks rinna rõõmsaks.”

Raudbetooni ülistus

Näituserivi esimesed laulikud on esimese Eesti Vabariigi aja kooli laulmisraamatud. Kui 1926. aasta laulikus on peamiselt rahvaviisid, siis kolmekümnendate aastate laulikud on pungil isamaalisest tundest. Seejärel tulevad Nõukogude-aegsed, täis suure kodumaa patriotismi. Kõrvuti seisavad 1932. aastal trükitud 5. klassi laulik „Leelo” ning 1957. aastal välja antud 5. klassi laulik, mõlema üks autoreist Riho Päts, mõlemas laul „Kaunimad laulud”. Erika sirvib laulikuid ja deklameerib: „Mina olen praegu pioneer, aga minust saab insener, spetsialist, ehitaja ja kommunist. Refrään: Raudbetoon! Sellest teen ja sellest loon lossi peegelklaasise seitsmeteistetaažise.”

„Tagantjärele lugedes ajab see naerma,” ütleb ta ja võtab kõrvale 1932. aasta Pätsi lauliku, kus seisavad järgmised read: „Priius, kallis anne, taeva kingitus, kõigile toob õnne sinu valitsus. Kus sind pole leida, sääl on viletsus. Kõrgemale püüdkem kõige jõuga, vaimupriiust nõudkem terve elua’a!” Igale lauljale arusaadavad on eestiaegsete laulude kõrval olevad juhised, kuidas üht või teist viisi üles võtta, olgu siis vaja laulda ladusasti või parajalt või võimsasti.

Laulik kui mälestuste hoidja

Esimese oma lauliku koostas Erika vanemate õdede eeskujul teises klassis. See on paksem ruuduline klade, kuhu kaheksa-aastase tüdruku käekirjaga on kooli laulikust laulud püüdlikult maha kirjutatud. Neile lisanduvad tolle aja poplaulud, nagu Heli Läätse „Kõige parem polka”. Eriti uhke oli Erika oma mäletamist mööda õe joonistatud pildi üle, kus vana memm ja vana vaar lõid polkat kõige paremat.

Eriti uhke oli teise klassi õpilane Erika esimeses omatehtud laulikus õe joonistatud pildi üle, kus vana memm ja vana vaar Heli Läätse laulusõnade taustal lõid polkat kõige paremat.

Isetehtud laulikute hulka kuuluvad ka rändlaulikud, mille sai sõbrannalt koju üheks õhtuks, et sinna oma laul sisse kirjutada ja järgmisel päeval tagasi viia. Ka Erika tahtis õdede sõbrannade laulikust enda omasse laule ringi kirjutada, aga kuna kirjutamine ei läinud nii kiirelt, siis aitas teda ema. Kuna hiljem on laulikusse kriipseldanud ka Erika lapsed, hoiab ta seda kui armsat mälestust, kuhu kolm põlvkonda on oma jälje jätnud.

Peale emotsionaalse väärtuse on laulikutel Erika sõnutsi ajalooline väärtus, sest laulik ei ole üksnes laulusõnade kogu, vaid annab aimu ka tollasest eluolust. „Nii kui ma selle lahti teen, saan aru, millise ajastuga tegemist – ajastu näitavad kohe kätte Siluetist ja Für Dichi ajakirjast välja lõigatud illustratsioonid, kus parasjagu moemaja kollektsioonis olnud kübarad või killuke „Beverly Hillsi” seltskonnast,” kirjeldab ta ja näitab oma kolleegide pööningult leitud samasuguseid laulikuid. Kõige paksem teiste seas on ühe isa toodud laulik, kus kiirköitja vahele on köidetud laulud, mis teda terve elu jooksul on saatnud, paljudel akordimärgid peal. Seal on rahvalaule, poplaule, malevalaule, sõpradele tehtud laule, lastelaule, laule filmidest jne.

Purjesportlaste ja pulmaliste laulud

Kui näitusekülastaja ümber nurga pöörab, näeb ta kõiksugu trükitud laulikuid. Seal on omal ajal väga populaarsed vihikukesed „Laulge kaasa”, on tähtpäevade laulikud, laulupidude repertuaar aastate kaupa, on Sakus tegutseva 35 aasta vanuse Tuljaku koori laulik, aga ka näiteks purjesportlaste laulikud, kust võib näha, et sõna „neeger” oli 1958. aastal täiesti kohane sõna trükimusta nägema. „Missisippil veavad lodjad vilja, neegritel seal jõudu kurnab töö,” algab „Neegri rahvalaul”. Teiste kõrval seisavad väliseestlaste laulik 1983. aastast, esimene trükitud jõululaulik aastast 1988 ja samal aastal kokku köidetud isamaaliste laulude lehed öölaulupidude ajast. „Mul hakkavad praegugi veel käed värisema, kui viimast lehitsen,” ütleb kollektsionäär oma rariteeti näidates.

Seinale on kleebitud suur laululeht karikatuursete joonistustega. „Kui sul oli palju raha, võisid endale osta ENSV rahvaloomingu ja kultuuriloo teadusliku metoodikakeskuse väljaande „Laule pulmadeks”. Kui raha polnud, tehti pulmaseltskonnale laululeht ise, nagu see minu sugulase oma siin,” meenutab laulikute kollektsioneerija ja viitab seinale.

Kummardus muusikale

Kummarduse muusikale tegi Päikese­killu lasteaia pere just kevade alguseks, ajaks, mil kõik laulavad. Laulavad jääpurikad heliredelil, tuul pajuokstes, veeojad kraavides, linnud puudel …

Rukkilille rühm kleepis oma paberile kõik selle, mis teeb muusikat. Plakatile said männipuud ja kosed, digiseadmed, leevikesed, kass, orav ja laululaps.

Näituse teise osa moodustasidki laste tööd sellest, mis kõik võib olla muusika. Iga Päikesekillu rühm kujutas ühistööna A3 paberil muusikat. Kasutatud on mitmeid tehnikaid: joonistust, maali, kollaaži jne.

Pisikesed Ülase rühma lapsed kuulasid muusikat ja maalisid selle paberile pealkirja all „Paduvihm”. See sõimelaste pilt kujutab omavahel kokku sulanud oranži, fuksiaroosa, sinise ja rohelise värvi muusikat. Kannikeste laululoo noodid on saanud igaüks endale sabaks ühe lapse nime. Kullerkupu pilt on täis linde, kel igaühel suul oma laul.

Võilille lastelt on aga seinal lausa interaktiivne muusikapilt. „Me, õpetajad, käime mööda ja ikka pigistame seda pisikest punast pealt kokku kroogitud kotikest kirjaga „vajuta siia”, kust seepeale helid välja tulevad. Lastele me igaks juhuks ei ütle,” räägib Erika õpetajate väiksest saladusest. „Lähed siit koridorist laulikute ja laste muusikapiltide vahelt läbi ja tunned, kuidas heliseb.”

Näitusel on ka üks pilt õpetajatelt: puhas valge paberileht, mille ülaserva on tagasihoidlikult pliiatsiga kirjutatud „Vaikus on muusika kõrvadele”.