Korvpall või raamat, selles on küsimus
Lastele meeldib endiselt lugeda, aga paljudel kooliraamatukogudel ei ole neile uudisteoseid pakkuda, sest nende ostuks napib raha. Kooliti erineb nii õppevahendite soetamiseks määratud raha kasutamine kui ka omavalitsuste toetus. Mõni kool saab uute raamatute muretsemiseks linnalt või vallalt mitu tuhat eurot, enamik aga mitte sentigi.
Tartu Kesklinna koolis on täna emakeelepäeva puhul külas lastekirjanik Siiri Laidla. „Ehk õnnestub kooli kogu täiendada ka tema raamatuga, praegu pole ühtegi,” lausub raamatukoguhoidja Anne Valdru. Kesklinna kooli raamatukogu riiulid pole uudiskirjandusest pungil, kuid tähtsamad eesti ja välisautorid on esindatud. Õppevahendite ostuks ette nähtud 57-eurone pearaha kulub direktor Kersti Vilsoni sõnul õppekirjanduse peale ära. Ilukirjanduse ostuks sai raamatukogu eelmise aasta lõpus 300 eurot.
„„Pipi Pikksukk” oli nii kapsaks loetud, et ükski laps ei võtnud seda riiulist. Ostsin uue asemele ja uuendasin teisigi populaarseid lasteraamatuid. Käisin ka kirjastustes, et uudiskirjandust soodsalt kätte saada,” kirjeldab Valdru.
Et kool asub mõnesaja meetri kaugusel Tartu linnaraamatukogust, õpetatakse lapsi juba esimesest klassist peale seal käima.
„Tahame, et neil oleks lugemise ja raamatukogus käimise harjumus ka kooli lõpetamise järel,” sõnab direktor. „Me ei pea oluliseks osta koolile kahe paralleelklassi jagu kohustuslikku kirjandust, mida loetakse vaid korra aastas.”
Laste lugemisvara eest hoolitsevad ka õpetajad, kes on oma klassiruumides sisse seadnud riiulid raamatutega, mille lugemist nad vajalikuks peavad. Õpetajad teevad kooli raamatukogule annetusi. Ka Anne Valdru, kes enne Tartusse tulekut töötas 37 aastat Sonda rahvaraamatukogus.
Paarisajast eurostki abi
Eesti raamatukoguhoidjate ühingu kooliraamatukogude sektsiooni esinaise, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi raamatukogu juhataja Kadri Haavandi sõnul on raamatukogud ilukirjandusega varustatud väga erinevalt.
„On linnu ja valdu, kes annavad koolidele lausa tuhandeid eurosid teatme- ja ilukirjanduse ostmiseks, aga kahjuks ei saa enamik koole omavalitsuselt mitte midagi,” sõnab Haavandi. Nii sõltub raamatukogu käekäik sellest, kuidas kool käitub ja 57-eurost pearaha kasutab. Selle eest võib ju osta nii korvpalle, õpikuid kui ka ilukirjandust. Mõnes koolis läheb raamatukogule kogu pearaha, teises vaid 20 eurot.
„Seaduses pole sätestatud, kui palju ja milleks peab andma,” ütleb Haavandi. „Sõltubki sellest, kas direktor hindab raamatukogu ja lubab mingi osa pearahast kasutada ilukirjanduse ostmiseks või annab selleks eraldi raha. Pärnu linn ei anna juba aastaid sentigi. Seetõttu mõned raamatukoguhoidjad „varastavad” õpikute rahast ka ilukirjanduse ostuks. Samas on direktoreid, nagu meie oma, kes annavad lisatoetust.”
Raamatukoguhoidjad on arutanud, et isegi paarisaja euro eest aastas saaks iga kool põhilised uued teosed soetatud. Küsimus on aga selles, kes selle raha annab. HTM ütleb, et raha peab leidma kohalik omavalitsus. Omavalitsused leiavad, et see on kooli rida.
„Ühest suhtumist ei ole ja karta on, et niipea ei tule,” nendib Haavandi ja pakub välja süsteemi: omavalitsus maksab teatud summa raamatukogule ilu- ja teatmekirjanduse ostuks. See võiks olla soovituslik summa, mida direktor ei saa kontrollida.
„Kapsaid” ei taheta
Haavandi on oma kooli, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi raamatukogu valikuga päris rahul. Eelmise aasta lõpus tegi ta suure tellimuse, 35 raamatut. Valdavalt lastekirjandus, aga ka „Minu” sarja raamatud, „Lingvistiline mets” jt populaarsemad teosed, mille järele on nõudlus.
Kahju on sellest, et tihtipeale tuleb teha valik, kas täiendada soovitusliku kirjanduse valikut selliste raamatutega nagu „Väike prints” või võtta uudiskirjandust. Mõlema jaoks ei jagu raha.
Õppekirjandusega tegelemine moodustab suure osa kooliraamatukoguhoidja Anne Valdru tööajast.
Nii mõnedki väljaanded, nagu loodusajakirjad ja Akadeemia, jõuavad koolidesse tasuta. Ka väiksed kirjastused ja mõned autorid saadavad tasuta raamatuid. Samuti ministeeriumid, aga nendega kipub nii olema, et kõigisse koolidesse ei jõua saadetis kohale.
„Lastele meeldib endiselt lugeda,” kinnitab Haavandi. Küsimus on vaid selles, kas iga lapseni jõuab teda huvitav raamat. Osa alustab koomiksitest ja sealt edasi läheb juba „päris” raamatute juurde.
Ent noored lugejad on märksa valivamad kui nende emad-isad – tahetakse uudiskirjandust, sest need raamatud näevad ilusamad välja.
„Lapsed ei oska arvatagi, et kapsaks loetud Nõukogude-aegse raamatu sees võiks olla midagi head. Nad tahavad värvilisi kõvu kaasi. Kui neile vaatavad vastu vanade kulunud raamatute seljad, siis nad seal riiulis ei sobra,” räägib Haavandi.
Kooliraamatukogude vahelist veelahet iseloomustavad värvikalt järgmised lood.
Ei koorma alevi eelarvet
Vändra gümnaasiumi raamatukoguhoidja Mari Nuut:
„Raha raamatute ostmiseks oli eraldi real (õppekulu) viimati 20. sajandil. Nüüd on õppevahendite rida eelarves olemas, kuid selle all mõeldakse esemeid.
Ilu- ja teatmekirjanduse üksikuid eksemplare oleme saanud koos õpikutega tellida, samuti on tehtud koolile annetusi: eraisikud on oma teoseid kinkinud, koduraamatukogu jääke annetanud. Ise olen oma kodusest kirjavarast mõned raamatud toonud.
Alevivalitsuse raamatupidamine toetub rahandusministeeriumi kunagisele ettekirjutusele omavalitsuste eelarve koostamisel, kus oli kirjas, et kool ei tohi osta museaale ega teavikuid. Raamatud on aga teavikud.
Samas tekkis 2014. aasta kevadel veel üks probleem, kui alevivalitsuses ja volikogus (seoses muusikakoolile uute ruumide otsinguga) tekkis mõte kooliraamatukogu hoopis likvideerida.
Direktor palus mul teha raamatukogu tööst õppeaastas kokkuvõtte ja ütles volikogu koosolekul sõna-sõnalt: „(Kooli)raamatukogu teenindab 0,9 kohaga raamatukoguhoidja. Raha raamatute (õpikute) ostmiseks eraldatakse riigi eelarvest. Külastatavus on piisav ja kooli raamatukogu ei dubleeri rahvaraamatukogu. Kooli raamatukogu ei koorma alevi eelarvet, st raamatute ostmiseks alevivalitsus raha ei eralda.”
Ilmselt polnud KOV kursis PGS-i klausliga, kus öeldakse, et koolil peab olema raamatukogu.
Tartu Kesklinna kooli klassides on riiulid, kuhu õpetajad ise toovad õpilastele raamatuid, mida nad vajalikuks peavad.
Lisaks õpikutele ja töövihikutele oleme tellinud alati ka metoodilist kirjandust ja üksikuid kohustusliku kirjanduse teoseid või teatmikke. HTM on seda lubanud, kuid arvestades õpikute ning metoodilise kirjanduse hinda, ei saa olukorraga rahul olla. Õppekava ei saa täita, kui puudub vajalik õppe- ja metoodiline kirjavara. Pakutakse küll kõike, aga hind sunnib mitte tellima.
Ilukirjanduse lugejate arv on koolis väike, aga ega rahvaraamatukogus ka kõik õpilased käi, eriti need, kes koolis bussiga käivad. Seda enam olen hakanud korraldama üritusi koostöös õpetajate ning kohaliku raamatukoguga. Ent üritused peavad mahtuma koolipäeva sisse. Lisaks koostan igal kevadel vastavalt õppekavale 2.–6. klassidele soovitusliku kirjanduse loetelu koos raamatute tutvustusega, pannes kirja, kust on raamatut võimalik laenata.
Õpetajad suhtuvad asjasse mõistvalt, kuid pole muidugi asjaga rahul: klassis pole enam võimalik konkreetset kirjandusteost käsitleda nagu varem. Rahvaraamatukogul pole aga raha muretseda kirjandust lisaks ka koolile, sest niigi saavad nad osta vaid ühe eksemplari uudiskirjandust, raha lisandumist pole neilgi ette näha. Asjad toimivad nii, et õpetaja suhtleb kõigepealt kooliraamatukoguhoidjaga, seejärel otsib infot rahvaraamatukogust (koostöö on hea) ja koos leiavad nad sobiva lahenduse.”
Nullseisu pole olnudki
Kuressaare gümnaasiumi raamatukogu juhataja Urve Aedma:
„Kuressaare koolid on saanud igal aastal linnalt 2000 eurot ja tänu sellele ostame ka uusi raamatuid. Oleme rahul. Ilukirjanduse ostmisel pole vahet tekkinud, sest rahaseis pole kunagi nullis olnud.
Lapsed kasutavad väga palju kooliraamatukogusid, sest saavad siit kiiresti raamatud kätte. Jutt, et lapsed ei loe, ei pea paika!
Küsime lastelt ja õpetajailt, mida tuleks osta. Ostame Rahva Raamatu hulgimüügist, saame sealt veidi odavamalt. Poest ostes annab kliendikaart soodustust.
Saame raamatuid ka annetajailt. Panime välja nimekirja, sest hakati tooma palju Nõukogude aegseid raamatuid, mida me ei vajanud. Vajadusel kasutame raamatute soetamisel hoiuraamatukogu abi. Nii teevad paljud koolid.
Viljandi gümnaasiumi raamatukogu juhataja Epp Jõhve:
„Kolm gümnaasiumi, kes ühinesid riigigümnaasiumiks, tõid oma raamatukogud kaasa. Saime ka päris hulga uusi raamatuid osta, kuna olime esimene riigigümnaasium. Praegu ostame uusi raamatuid õppevahendite pearahast, meie koolis lähebki see õpikute ja ilukirjanduse ostmiseks. Sellest piisab. Õpilased loevad, ei saa kurta.”
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas saaks kooliraamatukogude olukorda parandada? Kas võiks korraldada raamatute ja muude õppevahendite ostu tsentraliseeritult, KOV-ide kaudu, sest hulgi ostes saaks ju soodsama hinnaga?
Asso Ladva
HTM-i kommunikatsiooniosakonna konsultant:
Koolipidaja peab tagama õppetöö läbiviimiseks vajalikud õppevahendid. Milliseid õppevahendeid ja kuidas kool riigi eraldatud toetuse abiga soetab, selgub kooli ja koolipidaja koostöös. Eestis tegutseb arvukalt õpikukirjastusi, mis pakuvad alternatiivseid õpikuid. Kindlasti on selline valikute paljusus üks põhjus, miks ei ole teostunud linnade või maakondade ühised õppekirjanduse hanked. Koolil ja õpetajatel on õigus valida, milliseid õpikuid ja töövihikuid nad kasutavad.
Sama puudutab ilukirjandust. Riiklik õppekava jätab õpetajale ja koolile valikuvõimaluse, missugust ühe või teise kirjaniku teost õpilased lugema peavad.
Ühised hanked tulevad kõne alla selliste õppevahendite puhul, mis on kallid (nt tehnoloogiaõpetuse seadmed) ja mida kasutatakse harva, näiteks katsete läbiviimiseks või mingi teemalõigu ilmestamiseks. Viimasel juhul võib veel laiemalt vaadata koolide koostööle (nt kas ühe koolipidaja korral peavad harva kasutatavad õppevahendid olema igas koolis või saaks neid ühiselt kasutada). Ühine suurost annab kokkuhoiu, aga eeldab kooli juhtkondade ja omavalitsuste head koostööd.
Õppematerjalide e-keskkonna ehk hariduspilve arendamisel on peatähelepanu pööratud õppematerjalidele. Selle ettevõtmise käigus ei ole plaanis ilukirjandusteoseid digiteerida. Kui olulised ja kooliprogrammis soovitatud kirjandusteosed on juba digitaalsel kujul kättesaadavad, on hariduspilves neile viited.
KOMMENTAAR
Meega püüab rohkem kärbseid
Riina Pauklin
Tartu Kesklinna kooli õpetaja, lastekirjanik
Head laste- ja noortekirjandust ilmub viimasel ajal palju ja see muudab koolide raamatukogudesse uue kirjanduse ostmise keeruliseks. Kui osta mõnda head raamatut korraga palju eksemplare, jäävad tahes-tahtmata teised sama head teosed ostmata.
Õpetajana olen seda meelt, et uuemat kirjandust võiks kooliraamatukogudesse osta pigem ühe või kahe eksemplari kaupa, kuid hoida see-eest raamatute valik võimalikult mitmekesine. Koolidel on raha alati vähe ja sestap langeb ilukirjandust ostes valik loomulikult sellele lektüürile, mida saaks ka tundides lahata ja millest oleks võimalik õpetlikku iva taga ajada. Samas on kooliraamatukogudel õpilaste lugemishuvi äratamisel suur eelis: kui linna- või külaraamatukokku läheb õpilane spetsiaalselt midagi otsima ning veedab seal küllaltki vähe aega, siis kooliraamatukokku sisse astuda ei ole koolipäeva jooksul mingi vaev. Sestap arvan, et ka kooliraamatukogudes võiks olla just neid raamatuid, mida noored loeksid hea meelega. Tavaliselt on nendeks raamatud, mille põhjal vändatud filmid kinodes jooksevad: sarjad, nagu „Näljamängud”, „Labürindijooksja”, „Videvik”, „Harry Potter”, „Lahkulööja”, „Troonide mäng”, või üksikteosed, nagu „Nullpunkt”, „Süü on tähtedel” jt. Kui noored põnevatest raamatutest hamba verele saavad, on neid märksa hõlpsam ka vähemtuntud teoste manu meelitada.
Hea tahtmise korral leidub ikka võimalusi põnevaid raamatuid kooliraamatukokku soetada. Näiteks võib avaldada kooli kodulehel raamatute nimekirja, millega vilistlased või lapsevanemad võivad oma kooli meeles pidada ja rõõmustada. Võib luua koolis traditsiooni, kus kooli sünnipäevaks või jõuludeks kingib iga klass kooli raamatukokku mõne soovinimekirjas oleva raamatu jne. Võimalusi leidub, sageli ollakse lihtsalt ise liiga tagasihoidlikud. Usun meelsasti, et paljud pered toetaksid oma kogukonna koole hea eesmärgi nimel suurima heameelega, kuid ei tule selle pealegi, et ka nende kodust riiulilt võetud raamatu üle oleks õpilastel hea meel.
Et õpilasi esmalt kooliraamatukogusse saada, peaks ka raamatukogu ise olema kutsuv ja tore koht. Need võiksid olla õpilaste n-ö laadimispunktid (ei pea silmas ohtralt pistikuid). Paljud kurdavad, et kaaslaste lärm ja ümbritsev mürgel väsitavad. Selle eest põgenemiseks topitakse kõrvadele klapid ja sukeldutakse seina ääres kössitades telefonidesse. Oleks tore, kui õpilased tõmbuksid lärmi eest koridori asemel kooli raamatukokku, mis ideaalsel juhul oleks sisustatud soojades toonides, rahulik ja avar, kuid pakuks ka eraldumissopikesi, varustatud nii praktiliste laudade kui ka mugavate kott-toolidega. Isegi kui õpilased oleksid seal esialgu oma telefonide ja kõrvaklappidega, oleksid neil silme ees pidevalt raamatud. Tänapäeva raamatud on tavaliselt pilkupüüdva kaanekujundusega ning lausa meelitavad end pihku võtma ja lehitsema.
Me ei saa koolis kedagi sundida raamatuid armastama, kuid kui lapsel tekib raamatukoguga seoses hea emotsioon – see on turvaline ja rahulik, kuid ometi seesmiselt stimuleeriv koht –, oleme laste maailma avardamisel suure sammu edasi astunud.
Ma arvan, et möödas on aeg, mil kõik Eesti noored peavad läbi lugema ühed ja samad raamatud. Elame nüüd hoopis teistsuguses maailmas. Raamatute lugemine rikastab iga noore maailmapilti ja sõnavara tohutult, olenemata sellest, kas tegemist on eesti või välismaise teostega. Oluline on, et lugemisrõõm ei kaoks. Ja siin saavad kooliraamatukogud palju kaasa aidata.
[…] Sirje Pärismaa, Õpetajate Leht, 13. märts 2015 […]