Kuidas kuulata muusikat? Osaluskontserdid kui püüd teistsuguse lähenemiseni

27. märts 2015 - Kommenteeri artiklit

Tarmo Johannese läbiviidav kontsert, kuhu on kaasatud ka publik. Foto: Johannes M Zmölnig

Osaluskontserdid on 2014. a sügisel alguse saanud kontserdisari, kus kuulajate roll pole passiivne. Sarja viivad läbi Tarmo Johannes (idee, flöödid, helimängude tarkvara) ja Tammo Sumera (helindus, loenguosa). Sari jätkub sügisel 2015.

Ilmselt ei ole mitte kunagi kõlanud maailmas nii palju muusikat kui tänapäeval. Kui mõelda kõikide raadiojaamade, meediapleierite, muusikaportaalide, kaupluste ja kohvikute taustamuusika peale, siis veidi enam kui sada aastat tagasi leiutatud grammofonist on liigutud pika sammu võrra edasi. Muusikat on meie ümber lihtsalt väga palju. See on arusaadav, sest inimene on muusikat alati vajanud. Ent kui kakssada aastat tagasi tekkis inimesel tung muusika järele, siis ta laulis, mängis pilli või äärmisel juhul pidi otsima kellegi, kes seda oskas. Midagi on kahtlemata muutunud.

Suure ja lakkamatu müra sees

Mitte kunagi pole inimene elanud nii suure ja lakkamatu müra sees – liiklus, ehitus, tehased, masinad. Aga vast veelgi enam mõjutab meie kuulmismeelt siseruumide pidev salamüra – ventilatsioon, vaikselt pirisev valgustus, kodumasinad, jahutussüsteemid, lugematu arvu vooluadapteritrafode vaikne surin jne. Lisaks pidevalt mängivad raadiod, telerid jms. Väidetavalt pole ka nägemismeel mänginud kunagi nii domineerivat rolli kui praegu – pimedas talutoas või hämarates lossides-kirikutes võttis inimene maailma vastu teisi meeli palju enam kasutades. Kuidas mõjutab see meie suhet muusikaga?

Oletan, et kõige selle tulemusena on kuulamine tahes-tahtmata muutunud passiivsemaks. Me pole enam harjunud kuulama nii teraselt ja pikalt kuulmisele keskendudes, märkama peeni, kuid tähendusrikkaid nüansimuutusi. Ometigi on see võime meis kõigis olemas – et suudaksime orienteeruda ruumis ja õigesti hinnata ümbritsevaid ohte, on loodus meile andnud võime tajuda üliväikseid muutusi, et teha kindlaks, mis suunast ja kui kaugelt mingid helid kostavad. Nagu mainis osaluskontsertide helikunstnik Tammo Sumera ühes kontsertide juurde kuuluvas loenguosas: nägijad ei kuule iseenesest halvemini kui pimedad, küsimus on selles, kuidas me oskame kõrvadelt saadud infot kasutada.

Kuidas aidata inimesel aktiivselt kuulata?

Minu oletus oli, et esmalt tuleb anda inimesele võimalus taas ise muusikat teha. Viimastel aastatel on mind huvitanud nn interaktiivsete helimängude programmeerimine, kus osalised saavad mingi lihtsa vidina (olgu sees siis nupp, arvutihiir või lihtne rakendus nutitelefonis) abil helisid luua või mõjutada, ning süsteem kannab hoolt selle eest, et kõigi osalejate tegevus kõlaks kokku hästi. Nagu ma olen kogenud laste, kooliõpilaste või juhuslike kontserdikülastajatega, on rõõmuks väga vähe vaja. Tähtis on anda tunne, et inimene saab igal juhul hakkama, on osa protsessist. Loomulikult ei arva ma, nagu tänapäeva inimene ei oskaks muusikat kuulata või sellest rõõmu tunda, kuid tasub otsida väikest nihet, et kuulamiskogemus oleks veelgi tugevam.

Iga kontsert osaluskontsertide sarjas koosneb kolmest osast: interaktiivne helimäng publiku osalusel, lühike tutvustav loeng mingist heli puudutavast aspektist ja valitud teosed flöödile ja elektroonikale. Igal kontserdil on oma teema. Helimäng, loeng ja kontserdiosa on omavahel tihedalt seotud – nii helimäng kui ka loenguosa valmistavad ette teoste kuulamist. Näiteks sarja esimese kontserdi teema oli „Siinushelid, osahelid, tuiklemised, aditiivne süntees”. Helimängus sai iga osaleja juhtida ühe kõlaritest kostva osaheli tugevust, kokku kostis meeldiv, süvenemist soodustav ja ajas pidevalt muutuv tämber. Mina mängisin kaasa flöödil ning erakordselt meeldiv oli kontserdile tulnud inimestega koos musitseerida. Loenguosa tutvustas heli- ja visuaalsete näidete abil, kuidas eri osahelide liitumine mõjutab lõplikku kõlavärvi ning kuidas lähedaste sagedustega helid tekitavad nn tuiklemist – võnkumist, mis sõltub kahe heli sageduste vahest. Ning kontserdile valitud põhiteos, Yannis Kyriakidese „Flock” flöödile ja fonogrammile kasutas neid kõiki põhimõtteid juba kunstilises kontekstis. Kuulajate hinnangul on selline seotus ja samm-sammult edasiliikumine toiminud hästi.

Tarmo Johannes (vasakul) ja Tammo Sumera proovis EMTA stuudios. Foto: Anne-Mai Edala

Tarmo Johannes (vasakul) ja Tammo Sumera proovis
EMTA stuudios.
Foto: Anne-Mai Edala

Helimängus osalemiseks on vaja nutitelefoni või süle- või tahvelarvutit. Tuleb minna kohapeal tekitatud WiFi-võrku ning avada teatud veebilehekülg. Iga kord avaneb samalt aadressilt just selleks kontserdiks loodud kasutajaliides, mis on tavaliselt nii lihtne, et seda suudab kasutada igaüks. Igal mängul on oma juhtnöörid. Osas mängudes olen mänginud kaasa flöödiga, osas andnud käemärke, mõnes on üldist arengut juhtinud arvuti. Kasutajate nupulevajutuste jms peale liigub info WiFi kaudu keskarvutitesse, mis tekitab vastava heli, töötleb seda vajadusel ja saadab kõlaritesse. Nn helimootorina on kasutatud vabavaralist helisünteesiprogrammi Csound. Kõikide helimängude tarkvara lähtekood on avalikult kättesaadav vabavarana. See võib olla aluseks tulevastele muusika- või haridusprojektidele, miks mitte kasutamiseks kooli muusikatunnis (vt https://github.com/tarmoj/).

Kunstiliselt kandev

Sarja juures on väga oluline, et valitud muusika oleks võimalikult hea ja kunstiliselt kandev. Kontsertide kavades on olnud nüüdismuusika flöödile ja elektroonikale väga kõrgel tasemel heliloojatelt (K. Saariaho, J. Harvey, M. Stroppa, P. Ablinger, P. Jodlowski jt). Paljud neist pole Eestis veel kuigi tuntud, kuid seda enam on mul hea meel tuua siin areenile väga häid, veel tutvustamist vajavaid heliloojaid. Osa teostest kasutab flöödihelide reaalajalist töötlemist (nn live-elektroonikat), osa eelnevalt valmis komponeeritud salvestusi, millega suhetstub kohapeal mängitav flöödipartii. Tihti on olulisel kohal ruumikasutus (spatsialisatsioon) ja mitmed eri viisil ruumi paigutatud kõlarid.

Kontserdi kohaks valisin Tallinna Sinilinnu kinokohviku (endine Kinomaja) saali. Mulle oli oluline, et õhkkond poleks liiga traditsiooniline või akadeemiline, pigem klubilik, ning et inimesed ei tunneks end väljakujunenud kontserdirituaali täitjatena, vaid saaksid võtta segamatult vastu seda, mida õhus ja helides on.

Kuulaja arvamus

Raul Keller

kunstnik

Olen osaluskontsertidest mitmel korral osa saanud ja pean seda väga tänuväärseks ettevõtmiseks. Nüüdisaegse helikultuuri ja uue muusika helikeel on põnev ja rikas ning ammutab materjali mitmesugustest allikatest, ka heliloojate töömeetodid on väga mitmekesised. Heli võib sündida traditsiooniliste instrumentide abil, aga selleks võivad olla ka nn kinnipüütud või elektrooniliselt sünteesitud helid, tekstuurid ja isegi see, mida muusika tavatarbija võib pidada pigem müraks. Selline formaat, kus kuulajale n-ö võetakse lahti teoste algelemendid ja kutsutakse neid ka ise heliloomes osalema, on väga hea sissejuhatus uue muusikaga tutvumiseks. Ka juba väljakujunenud, kogenuma kuulaja jaoks ei ole see liiga kuiv ja didaktiline.

Tammo Sumera sissejuhatavad tehnilised kommentaarid on olnud täpselt doseeritud ja hea üldistusjõuga, arvan, et selline baaskursus füüsilise heli olemusest ning elektroonilistest töötlusvahenditest võiks kuuluda igasse progressiivsesse muusikaõppekavasse. Tarmo Johannes n-ö kuraatori ja interpreedi rollis, kirjutanud ise ka kogu osalustarkvara, projitseerib just seda, mis on igasse teemasse süvenemisel nii oluline – kirge ja huvi oma eriala vastu. Ka osaluskontsertide koht on valitud ideaalilähedaselt – Kinomaja saal on just nii suur, et mahutab kõik huvilised, ja samas säilitab teatud kammerlikkuse ning vahetu kontakti võimaluse, mis tekitab hea kohatunde.

Minu tagasihoidlik soov oleks, et see üritusesari jätkuks ja ehk isegi laiendaks oma tegevust väljapoole Tallinna, võib-olla näiteks rändava loengusarjana. Usun, et tänulikke kuulajaid jätkuks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!