Lasteaiast otse ülikooli

20. märts 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Lasteaiast otse ülikooli kommenteerimine on välja lülitatud

Kakskümmend neli aastat lasteaias rendipinnal tegutsenud Tartu Waldorfgümnaasium sai mullu sügisel hakkama tõelise julgustükiga – ostis endale päris oma kodu, maaülikooli endise peahoone. Esimene talv esinduslikus sammastega majas Tartu piiril on seljataga.

Sisseelamine on läinud valutult, meie rõõmuks oli ka talv pehme, lausub kooli juhataja Triin Iva. Üle oleks elatud ka pakasega kaasnev suurem küttearve, mis oli kirjas äriplaanis pangalaenu saamiseks. 960 000 eurot maksnud maja ostuks võttis koolipidaja Tartu Vaba Waldorfkooli selts laenu 640 000 Nordea pangalt, toetasid ka Saksa fondid Freunde der Erziehungskunst ja Software AG Stiftung. Osa omaosalusest moodustasid annetused.

„Olime raha kogunud mitu aastat väikeste summadena, valmistusime algselt uue maja ehitamiseks Raadile,” räägib Iva. „Saksamaalt toetasid meid Waldorfi koolidega tegelejad. Eriti täname Tiiu Bläsi-Käod, kellele meie mõte kohe meeldis ja kes aitas sealseid fonde vahendada. Toetuse saamiseks oli vaja lastevanemate käendust. Vapustav, kuidas vanemad käisidki suvel kooli vahet ja kirjutasid garantiikirju. See näitas nende tohutut usaldust.”

Kooliperet – õpetajaid, õpilasi, vanemaid, vilistlasi – haaras hämmastav üksmeel liikumaks ammuse unistuse, oma kodu suunas. Heategevuskontsert tõi laulma tuntud artistid, saali vilistlased ja kassasse 2000 eurot.

Kõik saavad püünele

Oma maja vajab pidevat hoolt ja investeeringuid ka edaspidi. Lapse­vanemad saavad toetada Eesti koolimaastikul uudsel viisil – koolihoiusega. Sisuliselt on tegemist protsendita laenuga lapse õpinguperioodiks.

„Kõige teravamalt tundsidki õpetajad, et uut maja on vaja,” räägib muusika- ja draamaõpetaja Külli Ehastu. Kui mullu kevadel selgus, et esimesse klassi tulejaid on kahe klassi jagu, lootsid õpetajad, et maja ostetakse juba suvel, tehakse remont ja sügisest on olud lahedad. Suure sammu astumine nõudis siiski rohkem aega.

Ülikooliaulat teistel koolidel pole.  Foto: Tartu Waldorfgümnaasium

Ülikooliaulat teistel koolidel pole.
Foto: Tartu Waldorfgümnaasium

„Meil on nüüd see, mida enne polnud: muusika- ja draamaklassid, tugiõppeks klass, huvikooli töökojad, puhkenurgad, õues palju ruumi. Ja saali mahume kõik korraga ära,” rõõmustab Iva.

Aula suurtest klaasakendest võib vahel rebaseidki näha, mets on siinsamas.

Endises ülikooli peahoones, millest Nõukogude ajal pidi hoopis sõjalise õppe maja saama, on mitmeid ruume, mida tavakoolis pole. Näiteks kaldauditoorium, kus 11. klass etendas „Palju kära ei millestki”, mida draamakursuse raames õpiti. Kostüümid, lavakujundus ja valgustus oli nagu päristeatris, sarnasust Shakespeare’i ajaga suurendas tõusvate istmeridade ja hea akustikaga ruum ise.

Oma näidendiga astuvad igal aastal koolikaaslaste ette kaheksandikud, sündmust ootab terve kool, eriti vanemad klassid, kel katsumus seljataga. Etteaste pole vaid teksti õppimine, ise tehakse ka kujundus, kostüümid jm. Tegu on tõelise õppeainetevahelise lõimumisega, igas tunnis toimub midagi lõpptulemuse nimel. Muide, näitemängus osalevad ka välismaiste Waldorfi koolide kaheksandad klassid.

Abituriendid nimetavad uue maja parimate paikadena kaldauditooriumi ja aulat, kiidavad nende valgusküllasust ja avarust. Kiitust pälvib noortelt ka söökla väga heade toitudega, mida valmistab Ruunipizza. Klassipilti lehe jaoks tahavad noored teha suure palmi all päikselises fuajees. Seegi on uhke koht, aga praegu kasutab kool siiski teises tiivas asuvat sissepääsu ja ka klassid paiknevad seal. Oleks vaja juba teisegi tiiba laieneda, aga vastavalt lepingule kasutab eelmine omanik seda aasta lõpuni.

„Arenguperspektiiv ja vaade tulevikku on loominguline, oleme tärganud uuele elule,” lausub Külli Ehastu. „Õpilaste lisandumisega tuleb uusi inimesi, kes toovad värsket verd ja uut hingamist. Kiskuski juba liiga tavaliseks ja turvaliseks!”

Suurel kinnistul on ruumi spordiplatsi ja aia rajamiseks. Oma õunaaed ongi ainus asi, mida õpilased vanasse asupaika mahajäänust taga igatsevad.

Lähiajal võetakse koolipere kokku, et õuekujunduseks plaani pidada, ja suvel läheb töö lahti. Lahendust vajab maja küttesüsteemi küsimus, praegu on osa ühest majatiivast elektriküttel.

Rohkem teadlikke vanemaid

Waldorfi koolile omaselt löövad igal pool käed külge kõik, ka vanemad. Kontakt kooliga on tavakoolist tihedam, korra kuus on nooremates klassides lastevanemate õhtud. Suur osa vanemaist kuulub Tartu vaba Waldorfkooli seltsi, kes teeb kooli puudutavaid otsuseid.

Waldorfgümnaasiumi juhataja Triin Iva ja staažikaim õpetaja Meelis Sügis. Foto: Sirje Pärismaa

Waldorfgümnaasiumi juhataja Triin Iva ja staažikaim õpetaja Meelis Sügis. Foto: Sirje Pärismaa

„Kui oled maja omanik, ei saa sind keegi välja tõsta. Lastel on siin hingamisruumi, oma nurgad, kus saab malet mängida ja eralduda. Eelmises majas pidi olema kogu aeg väga sotsiaalne,” räägib loodusainete ja ajalooõpetaja Meelis Sügis, kes tööl peaaegu kooli loomisest saati ja õppinud Waldorfi pedagoogikat Saksamaal.

„Kooli alustas 25 aasta eest tööd suure hurraaga, 1990-ndate lõpus oli suurem kriis,” meenutab Sügis. Üks ajend oli Endel Lippmaa kriitiline artikkel, mis kahandas Waldorfi pedagoogika ja koolide mainet. Siis tuli ühiskonnas kainenemine ja usaldus hakkas vähehaaval kasvama. Küllap sundis see ka koole kriitiliselt peeglisse vaatama.

„Praegu püüavad vanemad teha kooli tegutsemise põhimõtted endale selgeks enne lapse koolipanekut. Nad teevad teadliku valiku,” nimetab Sügis huvi suurenemise põhjusi. Aga küllap mõjutavad ka haridussüsteemis valitsev ebakindlus ja koolide sulgemine.

„Kuvand, et meile tuuakse vaid lapsi, kes ei tule mujal toime, on tunduvalt vähenenud,” ütleb Sügis. Siia satub küll tavakoolist rohkem erivajadustega lapsi, kuid kui kool tunneb, et laps vajab ikkagi eriõpet, soovitatakse tal mujale minna õppima.

Koolis õpib 250 last, klassid on eri suurusega, mõnes on isegi 25 last. Väikest klassi, nagu mõni võib arvata, pakkuda pole. Kuid klassi suurusest tähtsam on sotsiaalne keskkond, õhustik. Õpetajad suhtlevad lastega intensiivselt ja igaühte märgatakse.

„See ei tähenda, et kõik on teravdatud tähelepanu all, mõni tahab hoopis vastupidist – teiste hulka sulanduda,” ütleb Sügis.

„Meie koolis on õppekoormus sama mis mujal. Pole nii, et ei pea midagi tegema. Õpetajad on toetavad, aga mitte niisama hindepanijad,” räägivad lõpuklassi noored. Meie vestlus sujub, nagu oleksime vanad tuttavad. Nii palju õnnelikke nägusid ei kohta just igas koolis.

Waldorfgümnaasiumi fassaadil on veel eelmise omaniku, Eesti maaülikooli nimi, kes kasutab maja ühte tiiba aasta lõpuni. Foto: Sirje Pärismaa

Waldorfgümnaasiumi fassaadil on veel eelmise omaniku, Eesti maaülikooli nimi, kes kasutab maja ühte tiiba aasta lõpuni. Foto: Sirje Pärismaa

Oma kooli plussidena toovad abituriendid välja veel rahuliku meeleolu ja tavakoolist väiksema koolistressi ning koolikiusamise puudumise. Peetakse tähtsaks ka seda, et koolist saab kaasa julguse olla ise.

Õpilased meenutavad praktikaid metsanduses, maamõõtmises ning hooldekodus ja Maarja koolis. See oli põnev ja raske ning väga silmiavav, leiavad nad.

Kokkuhoidev vaim valitseb ka õpetajate seas. Konflikte ei jäeta vinduma, vaid püütakse lahendada kohe. Igal neljapäeval on kolmetunnine koosolek. Loengule ja igapäevaelu küsimuste arutelule järgneb kunstiline osa, kus õpetajad maalivad, teevad muusikat, voolivad savi. Nii nagu kooli õppekavas olevatel kunstilis-praktilistel ainetel, on ka pedagoogide loometundidel koostööd parandav, isegi teraapiline mõju. Arendama ei pea mitte ainult mõistust, vaid ka tundeelu ja tahet.

„Õpetajate kolleegium on kooli süda, parem vatsake peab teadma, kuidas vasak lööb,” ütleb Külli Ehastu.