Gunta Randla: Lastega koos nukke tehes õppisin ka ise

20. märts 2015 - Kommenteeri artiklit
Tele- ja teatrikunstnik Gunta Randla õpetas seitse aastat nukkude meisterdamist ka Mustamäe laste loomingu majas. 2007. aastast pärit fotol hoiab kunstnik käes eide nukku muinasjutust „Naeris”.

Tele- ja teatrikunstnik Gunta Randla õpetas seitse aastat nukkude meisterdamist ka Mustamäe laste loomingu majas. 2007. aastast pärit fotol hoiab kunstnik käes eide nukku muinasjutust „Naeris”.

Olen lõpetanud Riias tarbekunstikooli ja pärast seda Eesti kunstiinstituudis maali- ja teatrideko­rat­siooni eriala. Suunamise sain Eesti Televisiooni, kus töötas ka üks meie kursuse juhendajatest Linda Andreste. Televisioon oli sel ajal uus ja huvitav. Läksin sinna kunstnikuna tööle juba viimasel kursusel 1968. aastal. Mõtlesin, et lähen ja proovin, aga see prooviaeg kestis üle 30 aasta.

Selle aja jooksul tegin palju lastelavastuste kujundusi. Lavastuste „Mõmmi ja aabits”, „Väike nõid”, „Onu Tik-Taki seiklused”, „Kõige suurem sõber”, „Hei, pöialpoisid!”, „Kadekops” ja mitme teise lavastuse jaoks loodud tegelaskujud ja nukud said tuntuks tänu televisioonile. Olen kujundanud lavastusi ka nukuteatris, aga neid nii palju ei teata, sest teatrikunsti enamasti ei jäädvustata.

Teatri- ja telenukk on täiesti erinevad. Teatrinukul on sees mehaanika ja ta peab olema väga vastupidav. Telenukk ei pea olema nii tugev, aga peenemalt tehtud ja ilmekam, sest teda näidatakse väga lähedalt. Aga nii teatris kui ka televisioonis joonistasin mina nukukavandid, aga nukud tegid valmis nukumeistrid ja butafoorid.

Aastal 2000 sai minust Musta­mäe laste loomingu maja teatrinuku ringi õpetaja ja sain selgeks ka nukuvalmistamise nipid. Lapsed käisid selles ringis kaks korda nädalas ja me meisterdasime koos nukke. Mul on pedagoogipaberid juba sellest ajast, kui ma Riia tarbekunstikoolis õppisin. Nooruses olin lühikest aega ka koolis kunstiõpetaja, aga üldiselt oli see minu jaoks uus ja huvitav kogemus. Alati valisin välja ühe loo või muinasjutu, mille tegelasi me tegema hakkasime, et saaks pärast seda lugu ka mängida. Joonistasime kavandid valmis, mina ees ja lapsed järel, siis hakkasime nende järgi nukke tegema. Sügisest jõuludeni tegime ühe loo nukud, uue aasta algusest kevadeni teised. See oli päris suur ja tõsine töö. Seitsme aasta jooksul, mis ma selles majas töötasin, valmis päris palju nukke.

Tore oli teha „Naeri” muinasjutu nukke. Eit, taat, lapselaps, koer, kass, hiir olid suured nukud, millega lapsed said kolmekesi mängida. Üks liigutas pead, teised kaks käsi. Nukkude meisterdamine arendas mitte ainult lapsi, vaid ka mind ennast. Lisaks andis hea emotsiooni. Kui nukk valmis sai ja hästi välja tuli, pani see laste silmad särama ja mul endal oli ka hea soe tunne.

Huvitavaks kogemuseks peab kunstnik Jaanus Vaiksoo aabitsa tegelasest, Jaagupi-nimelisest poisist nuku tegemist. Kokku valmis üksteist nukku.

Huvitavaks kogemuseks peab kunstnik Jaanus Vaiksoo aabitsa tegelasest, Jaagupi-nimelisest poisist nuku tegemist. Kokku valmis üksteist nukku.

Üks huvitav nukuvalmistamise kogemus oli mul mõni aasta tagasi. Mulle helistati Koolibri kirjastusest ja paluti, et teeksin Jaanus Vaiksoo 2011. aastal ilmunud aabitsa ühest tegelasest, Jaagupi-nimelisest poisist nuku. Mõte oli, et selle aabitsa järgi õpetavad õpetajad saaksid seda nukku tundides kasutada.

Kirjastus oli kuulutanud välja nukutegemise konkursi ja mõned tööd olid juba ka saadetud, aga need olid seda tüüpi kaltsunukud, mis hästi ei liigu ega paindu. Otsustasin, et võtan selle nuku teha, aga ma ei näinud ette, kui raske töö see on. Mul tuli teha üksteist nukku – kümme koolidele jagamiseks ja üks kirjastusele.

Kõigepealt uurisin aabitsa illustreerinud kunstniku Kadri Ilvese piltidelt põhjalikult, milline Jaagup välja näeb. Ta on punase peaga, natuke unistava olekuga armas poiss. Enne, kui hakkasin nukku tegema, püüdsin tema karakterit paberil lahti joonistada, seda oli üsna keeruline tabada. Niikaua joonistasin, kuni tundsin, et tulemus on õige. Esimene nukk ei õnnestunud, tuli liiga ulakas. Tegin uue, ja sellega jäin rahule. Pea lõikasin välja poroloonkuubikust ühes tükis, nii nagu skulptor seda teeb. Lõigata tuli väga täpselt, igalt poolt parasjagu, sest hiljem enam kuskile materjali lisada ei saa – liimikohad jääksid näha ja tunda. Siis tuli pea pooleks lõigata, silmad oma kohale asetada, uuesti kokku panna ja kangaga katta. Õnneks on tänapäeval selline materjal nagu fliis, mida saab nii sättida ja pingutada, et õmblused ei jää näha. Nukul on vähemalt sada õmblust, kusjuures masinaga on õmmeldud ainult püksid, kõik muu on käsitöö. Juusteks leidsin kangapoest sobiva kunstkarusnaha, mis pole küll päris punane, aga mõjub veel huvitavamalt. Nende nukkude valmistamise peale kulus mul mitu kuud, aga tulemusega jäin ise rahule – mul pole ühtki nii liikuvat nukku varem olnudki. Nukul saab liigutada pead ja käsi, ta saab panna istuma ja astuma. Ma ei tea, millistesse koolidesse need kümme aabitsapoissi läksid, aga usun, et nad muudavad aabitsa õppimise huvitavamaks küll.

Oma viimastele näitustele olen tele- ja teatrinukkude kõrval välja pannud ka Mustamäe laste loomingu majas lastega tehtud nukud ja aabitsapoisi Jaagupi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!