Nõukogude-aegne elu pisipedas õpilase ja õpetaja pilguga

27. märts 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - 4 kommentaari

Mare Peil, Hille Suursalu, Maimu Roolaht ja Õie Haavik on Tallinna pedagoogilise seminari vilistlased, kes kõik on selles koolis Nõukogude ajal mitte ainult õppinud, vaid ka töötanud. Kohtusime ühel märtsi pärastlõunal rahvusraamatukogu kohvikus ja meenutasime endisi aegu.

Valge elevandi ordu

Mare Peil astus Tallinna eelkoolikasvatuse pedagoogilisse kooli aastal 1950. Ta tunnistab, et teda, maalt tulnud tüdrukut, võluski alguses kõige rohkem kooli ilus ja kõlav nimi. Matemaatikaõpetajast klassijuhataja Leida Koovi abiga sai ta selgeks ka enda jaoks raske matemaatika ja neli aastat kestnud kooliaeg möödus hästi. „Olin kohutavalt elav tüdruk, mulle meeldis kogu aeg midagi välja mõelda ja organiseerida. Mäletan, et sain kuskilt valge elevandiga märke ja lasin tunni ajal ringi käima kirja, et kes tahab saada elevandiordu liikmeks, saatku mulle avaldus. Õpetaja sai kirja kätte ja viis selle pärast tundi direktorile. Kooli direktor oli sel ajal Leida Kokk, kes palus mul tulla enda kabinetti ja küsis, mis salaorganisatsiooni te seal loote, kas tahate, et mind kutsutaks keskkomiteesse aru andma. Õnneks sai direktor aru, et see oli vaid plikade nali,” räägib Mare naerdes. Aga hakkaja ja heade organisaatorivõimetega õpilane jäi ilmselt direktorile silma, sest just Leida Kokk oli see, kes Mare Peili aastaid hiljem direktoriametisse soovitas. Hiljem omandas Mare Leningradi Herzeni-nime­lises pedagoogilises instituudis lisaks pedagoogika ja psühholoogia õpetaja ning lasteasutuste me­too­diku eriala, töötas mõnda aega lasteaiajuhataja ja haridusinspektorina ning 1975. aastal sai temast Tallinna pedagoogilise kooli õppealajuhataja ja 1986. aastal direktor.

Ärajäänud pidu

Tulevased kasvatajad pidid olema tugevad nii muusikalises kui ka käelises tegevuses. Fotod: TLÜ pedagoogilise seminari arhiiv

Tulevased kasvatajad pidid olema tugevad nii muusikalises kui ka käelises tegevuses. Fotod: TLÜ pedagoogilise seminari arhiiv

Õie Haavik lõpetas kooli aastal 1953. Ta jäi 29 aastaks truuks lasteaiakasvataja ametile ning koostas selle aja jooksul lasteaedadele ja algkoolidele hulga õppematerjale. „Loodusnähtused ja taimeriik”, „Loomariigist”, „Linnud ja putukad”, „Õppematerjali nägemispuudega lastele”, „Eesti rahvakombeid läbi aastaringi”, „Meie esivanemate töid ja tegemisi” on kõik ka trükis ilmunud. Tähelepanu väärib, et pildid neisse raamatutesse joonistas hea kunstnikukäega Õie ise. 1985. aastal läks ta Mare Peili kutsel tööle kooli muuseumi ja asus koguma endiste õpetajate mälestusi ning talletama kooli ajalugu. Ta on koostanud kaks kooli ajalugu kajastavat väljaannet: „Tallinna Pedagoogikakool aastail 1937–1993” ja „Tallinna Pedagoogiline Seminar 70”.

Kooliajale tagasi mõeldes meenub Õie Haavikule koolipidu, mille jaoks direktor oli kinni pannud 7. keskkooli saali ja kutsunud tantsuks mängima Toompeal asuva sõjaväeosa puhkpilliorkestri. Kui eeskava oli läbi ja orkester juba mitmendat pala mängis, kuid ükski paar tantsupõrandale ei läinud, lõpetas Leida Kokk peo sõnadega, et kui teile puhkpillimuusika ei sobi, minge koju. „See kukkus halvasti välja, aga muidu olid meil peod alati vahvad. Sinna tulid kokku kõik linna noored. Saba oli alati ukse taga,” meenutab Õie.

Kõrgete kontsadega kingad

Hille Suursalu meenutab, et oli äsja lõpetanud 20. keskkooli, kui luges trammis sõites kuulutust, et pedagoogilisse kooli võetakse täiendavalt vastu keskkooli lõpetanud õpilasi.

1976. aasta lõpetajad. Esireas (vasakult) direktor Valter Reiljan, üldpraktika juhataja Hille Suursalu ja õppealajuhataja Mare Peil.

1976. aasta lõpetajad. Esireas (vasakult) direktor Valter Reiljan, üldpraktika juhataja Hille Suursalu ja õppealajuhataja Mare Peil.

„Kuna mul parajasti midagi muud mõistlikku plaanis polnud, otsustasingi minna. Keskkoolist tulnud õpilased ei pidanud sisseastumiseksameid tegema ega üldaineid õppima, saime kohe kolmandale kursusele ja õppisime ainult erialaaineid. Nii said meist Marega kursuseõed.”

Hillel on meeles, et ta sattus juba esimesel koolinädalal seinalehte kui õpilane, kes ei pea kooli reeglitest kinni, sest kandis koolis kõrgete kontsadega kingi. Ta tunnistab, et talle oli üllatus, et keskkoolis tohtis koolimajas kontsakingadega käia, siin aga nõuti vahetusjalatsiteks susse. Hille töötas pärast lõpetamist lasteaias kasvataja ja juhatajana, lõpetas kaugõppes Leningradi Herzeni-nimelise instituudi ning oli seejärel mõnda aega haridusministeeriumis vaneminspektor. Aastatel 1976–1986 töötas ta pisipedas üldpraktika juhatajana.

Pruutide kool

Et kord oli koolis väga range, mäletab ka Maimu Roolaht, kelle koolitee algas 1958. aastal. „Meil oli lausa koolivorm, sinine valge kraega kittel. Korrapidajaõpetaja kontrollis igal esmaspäeval, kas krae on vahetatud ja puhas. Ehteid ja sõrmuseid ei tohtinud kanda, pikad juuksed tuli kinni siduda ja koolimajas pidi kandma susse. Minu praktikaõpetajaks sattus direktor Leida Kokk isiklikult. Ta oli tõesti nõudlik. Mäletan, kuidas ta jälgis isegi seda, kuidas keegi telefoniga rääkis ja endast vanemate inimestega suhtles. Alles palju aastaid hiljem sain aru, et need nõudmised meil mööda külgi maha ei jooksnud. Nii peakski olema. Kui ma 1976. aastal ise kooli õpetajaks tulin ja 1992. aastal koolieelse kasvatuse osakonna juhatajaks sain, pidasin tema õpetussõnu meeles.”

Maimu kinnitab, et pisipedas õppimine andis talle tugeva põhja. Esiteks seepärast, et õpetusega käis kogu aeg kaasas kasvatus, mis on kujunemiseas noore puhul hädavajalik. Teiseks seetõttu, et õpiti naisterahva jaoks vajalikke ja väärt oskusi: kodumajandust, laste kasvatamist, kõike seda, mida on vaja, et olla hea ema, kasvataja ja perenaine. „Linna peal kutsutigi meie kooli pruutide kooliks. Poistele öeldi ikka, et kui naist hakkate võtma, võtke pisipedast.”

Kohustuslik klaveriõpe

„Kooli astumisel tuli kõigepealt teha muusikakatse: laulda, rütmi koputada ja akordi järgi noodid ära tunda,” meenutab Maimu. „Pärast seda jäid saja viiekümnest tahtjast järele vähem kui pooled ja edasi läks sissesaamine juba lihtsalt. Klaveriõpe, hääleseade ja koorilaul olid minu ajal kohustuslikud. Mina olin varem klaverit mänginud, aga paljud nägid sellega hirmsasti vaeva.”

Kooliväline elu oli elav ja huvitav. Korraldati pidusid ja väljasõite, spordipäevi ja matku.

Kooliväline elu oli elav ja huvitav. Korraldati pidusid ja väljasõite, spordipäevi ja matku.

Esimesed kaks aastat õpiti Tõnismäel asuvas koolimajas, kus ruume tuli jagada kaubandustehnikumi õpilastega. Kaks viimast aastat toimusid tunnid pedagoogilise instituudi ruumides. Ruumikitsikus oli suur ja mõlemas majas käis õppetöö õhtuses vahetuses. Hellitusnime pisipeda kannabki kool just sellest ajast. Räägu tänava koolimaja ja ühiselamu valmimiseni jäi veel mõni aasta. Need ehitati valmis 1966.

Maimu räägib, et talle meeldis kõige rohkem see aeg, kui keskkooliained läbi said ja tulid erialaained. Tunniplaanis olid koolieelse kasvatuse pedagoogika ja ajalugu, psühholoogia, mitme aine – emakeele, loodusloo, kehalise kasvatuse, muusikaainete ja käeliste tegevuste – metoodikad. Kõik, kes hästi õppisid, said stipendiumi: esimesel kursusel 14, teisel 16, kolmandal 18 ja neljandal 20 rubla. Stipendium oli paljude jaoks peamine sissetulek ja motiveeris õppima. „Mina poleks muidu saanudki koolis käia,” tunnistab Maimu.

Oma tuba ja aiamaa

Kui diplom käes, ootas noori kasvatajaid kohustuslik kolmeaastane suunamine. „Oleksin parema meelega Tallinnasse jäänud, aga mind suunati Harju rajooni Habaja sovhoosi lastepäevakodusse. Ja ma ei kahetse,” jutustab Maimu. „See oli tore aeg. Sain enda käsutusse kööktoa, minu eest maksti ära kommunaalmaksud ja anti veel aiamaa ka. Töötasin pooleteise kohaga ööpäevarühmas, kus olin ainus kasvataja. Tööpäev kestis hommikust õhtuni, 12 tundi, palk oli ainult 60 rubla. Aga kuna sovhoosi sööklas sai odavalt süüa, jäi raha ülegi ja mul oli isegi võimalik osta järelmaksuga diivan, kapp ja raadio.” 1968. aastal lõpetas Maimu Tallinna pedagoogilises instituudis kehalise kasvatuse eriala. Ta töötaski sel ajal liikumisõpetajana Tallinnas Valentina Tereškova nimelises 59. lastepäevakodus ning käis lasteaedades ja algkoolides näidistunde andmas, kui Mare Peil ta 1976. aastal pedagoogilisse kooli kehalise kasvatuse metoodika õpetajaks kutsus.

Õppekavad määras Moskva

Mare Peili esimene tööpäev Tallinna pedagoogilises koolis oli 1975. aasta esimesel jõulupühal. „Leida Kokk soovis kangesti, et tuleksin direktoriks,” meenutab Mare. „Aga mu isa oli Siberisse saadetud ja keskkomitees leiti, et minusugune direktoriks ei sobi. Direktoriks sai Valter Reiljan, kes kutsus mu õppealajuhatajaks. See oli hea lahendus, sest eriala ma tundsin hästi, aga koolisüsteemi mitte. Nende kümne õppealajuhataja aasta jooksul sai asi selgeks, nii et kui mind 1986. aastal direktoriks pandi, tundsin end selles ametis üsna kindlalt.

Direktor Leida Kokk rõhutas ikka, et armastus laste vastu on meie kooli astumise eeltingimus.

Direktor Leida Kokk rõhutas ikka, et armastus laste vastu on meie kooli astumise eeltingimus.

Nõukogude ajal määras õppekavad, metoodikad, praktikakorralduse ja isegi tundide arvu Moskva. Ettekirjutusi ja aruandlust oli tohutult ning kontrolle käis pidevalt. Inspektorid ajasid näpuga paberites järge, kõik pidi täht-tähelt klappima,” räägib Mare Peil.

Nii pidid tööplaanides kindlasti kajastuma NLKP kongresside ja pleenumite otsused. Mai- ja oktoobriparaadidel käimine oli koolile kohustuslik, seal pidi alati kindel arv õpilasi ja õpetajaid lippude ja loosungitega väljas olema. Ka sanitaarsalga õppustel pidid osalema nii õpilased kui ka õpetajad ning iga koolisügis algas mõnes kolhoosis või sovhoosis kahenädalase ühise kartulivõtuga.

„Sellest hoolimata tegime paljusid asju omamoodi ja saime ka punaste ainete tundides asjadest kõnelda teise nurga alt,” tõdeb Mare Peil.

Teooria ja praktika käsikäes

Läbi aegade on pedagoogilises seminaris tähtsal kohal olnud praktika. Praktikakorralduse eest vastutas üldpraktika juhataja Hille Suursalu. Ta ütleb, et lasteaiad võtsid praktikante vastu üsna hea meelega, aga ka isiklikud suhted määrasid sel ajal palju – kokkuleppeid käidi sõlmimas ikka lillede ja kommikarbiga.

Praktikapäevad olid ühed oodatuimad.

Praktikapäevad olid ühed oodatuimad.

„Kord nädalas oli õpilastel jooksev praktika, mida ma pidasin kõige tähtsamaks. Teine oli suvepraktika ja kolmas pidev praktika kooli lõpus, mis kestis üle kuu aja,” selgitab Hille. Jooksev praktika oli mingi kindla tunni vaatlus, kus praktikant jälgis õpetaja tundi ja pidi hiljem tunni ise läbi viima. Kõik metoodikaained võeti niiviisi läbi, õpilastel pidid olema korralikud konspektid, mida kontrollisid selle rühma kasvataja, kus ta praktikal oli, kooli määratud praktikajuhendaja ja valikuliselt ka üldpraktika juhataja. Analüüs oli äärmiselt põhjalik, õpilastel olid päevikud, kuhu pandi kirja, mis läks hästi ja mida tuleks parandada.

Hille ütleb, et käis praktikante kontrollimas nii sageli, et tundis peaaegu kõigi Tallinna ja vähemalt poolte maalasteaedade kasvatajaid. „Mul polnud kohustust nii palju käia, aga ma leidsin, et oskan oma hinnangu öelda siis, kui olen ise kohal käinud ja näinud. Õpilased valmistasid praktikal palju näitmaterjali. Pärast lõpupraktikat toimus alati praktikakonverents, kus peeti ettekandeid ja oli väljas näitus parimate materjalidega.”

Õppeedukuse protsent

Hille kinnitab, et praktika näitaski kõige paremini, kes sobib kasvatajaks, kes mitte. „Mul oli üks cum laude lõpetanud tüdruk, kellele panin praktikahindeks kolme. Ta oli solvunud, et ma ta viielise tunnistuse ära rikkusin. Aga nägin, et ta ei osanud lastega töötada. Ta tegeles ühe lapsega. Seda, mida teised samal ajal tegid, ta ei märganud. Aga kasvataja peab nägema ka selja taha. Juhtuski nii, et ta suunati Saaremaale ühte lasteaeda, kus ta varsti vallandati, sest lastega hakkasid juhtuma õnnetused.”

1970. aastatel peeti kooli edukuse kõige tähtsamaks näitajaks õppeedukuse protsenti ja koolist väljalangemine oli suur katastroof. Niipalju kui õpilasi kooli astus, pidi ka lõpetama. Õpilase õppeedukuse, puudumiste ja käitumise kohta peeti täpset arvestust ja vastutama pidi klassijuhataja. Õpetajatel tuli tihti käia direktor Reiljanile aru andmas, mida nad olukorra lahendamiseks ette on võtnud. Puudujaid käidi kodudest otsimas isegi väljastpoolt Tallinna.

Kõige sagedamini kippusid neiud välja langema just kooli lõpus. „Nad hakkasid kurameerima ega tulnud lõpupraktikale,” meenutab Hille Suursalu. „Üks tollane õpilane on mulle juba aastakümneid jõuludeks ja sünnipäevaks kaarte saatnud, tänutäheks, et ma tookord ta emaga ühendust võtsin ja koos suutsime veenda teda kooli lõpetama. Olen sõitnud kohale Eesti eri linnadesse, et tüdrukutele aru pähe panna. Mõni jättis sellest hoolimata kooli pooleli, aga paljude puhul see aitas.”

Uued ajad

Kui aastatel 1950–1976 õpetati koolis ainsana koolieelse kasvatuse eriala, siis 1976. aasta sügisel avati ka muusikaosakond, mis valmistas ette lasteaedade ja põhikoolide muusikaõpetajaid. Osakond tegutses 27 aastat ning pandi kinni 2004. aastal, kui hakkas kehtima seadus, et muusikaõpetajal peab olema magistriharidus. „Meil magistrihariduse andmise õigust polnud, sest me polnud siis veel rakenduskõrgkool,” räägib Mare Peil.

Maimu Roolaht esimesel tööaastal Habaja sovhoosi lastepäevakodus. Lepatriinukostüümid on tema õmmeldud.

Maimu Roolaht esimesel tööaastal Habaja sovhoosi lastepäevakodus. Lepatriinukostüümid on tema õmmeldud.

„Kui Eesti taasiseseisvus, saime hakata oma õppekavade üle ise otsustama. 1990. aasta sügisel taastasime koolis sotsiaaltöö osakonna, mis 40 aastat tagasi oli likvideeritud, kuna väideti, et NSV Liidus sotsiaalprobleeme pole. 1992. aastal hakkasime uue erialana õpetama noorsootööd.”

Kuna sündimus vähenes ning lasteaedu ja algkoole hakati ühendama, avati koolis 1992. aastal kasvataja-õpetaja eriala, mis andis ettevalmistuse tööks lasteaias-algkoolis. „See meeskonnatööna valminud õppekava vastas juba kutsekõrghariduse nõuetele,” meenutab tollane osakonnajuhataja Maimu Roolaht. „Seda oli hea teha, sest alates 1982. aastast koolitati meie majas 17 aasta jooksul ka algklassiõpetajaid ning õpetajad olid omast käest võtta.”

Kaks aastat sai koolis õppida ka kasvataja abi erialal. Maimu Roolaht ütleb, et eriala avati seepärast, et gruppi juhtusid tüdrukud, kes olid üldainetes nõrgad ja oleksid muidu koolist välja kukkunud. Samas olid nad lastega tegelema lausa loodud. „Nemad õppisidki rohkem kodumajanduse aineid ja said kutsehariduse. See eeldas muidugi paralleelselt kahe tunniplaani koostamist, aga hea tahtmise juures saab kõike. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et kõige tähtsamad ei ole kasvataja puhul lõputunnistuse hinded ega magistrikraad, vaid see, et ta lapsi armastaks ja tahaks nendega töötada.”

Oma kooli tunne

Kui riiklikult võeti vastu otsus, et lasteaiaõpetajal peab olema kõrgharidus, algas aastatepikkune töö uue õppekava loomiseks, et kool saaks hakata rakenduskõrgharidust andma. „Tänu sellele, et mul oli nii tugev kaader – õpetajad, osakonnajuhatajad, praktikajuhendajad – ja me kõik väga püüdsime, saigi meie koolist 2006. aastal rakenduskõrgkool,” räägib Mare Peil. „Tallinna ülikool tahtis mitu korda ühinemist arutada, aga meie soovisime jätkata iseseisva õppeasutusena. Leidsime, et koolieelse kasvatuse eriala on õigem õpetada omaette. Muidu see lihtsalt lahustub teiste õppekavade hulgas ära.”

Külaskäik Moskva 15. pedagoogilisse kooli 1987. aasta mais. Fotole on jäänud kaks direktorit – Mare Peil ja Vladimir Streltsov.

Külaskäik Moskva 15. pedagoogilisse kooli 1987. aasta mais. Fotole on jäänud kaks direktorit – Mare Peil ja Vladimir Streltsov.

Igal ajal on oma head ja vead, on kõik neli vestluskaaslast ühte meelt. Nõukogude aja peamiseks väärtuseks oli õppetöö tihe seotus praktikaga ja väga püsiv õpetajate kaader. Õpetajaskonnast enamik oli kooli vilistlased, kellel oli lasteaias töötamise kogemus ja kes tundsid seda eriala läbi ja lõhki. Tööd tehti entusiasmiga ning õpetajate suhtlemine õpilastega, aga ka omavahel oli tihedamgi kui praegusel ajal. Käidi teiste koolidega kohtumas, korraldati pidusid, väljasõite, laagreid, matku. Kollektiiv hoidis kokku ning majas oli hea ja sõbralik õhkkond.

Head suhted vilistlaste vahel on jäänud. Mare Peili ja Hille Suursalu kursusel möödub suvel lõpetamisest 61 aastat ja nad tähistavad endiselt mitte ainult ümmargusi tähtpäevi, vaid ka kõigi kursusekaaslaste sünnipäevi.

Ilmus kasvatusteaduslike artiklite kogumik

5. märtsil toimunud konverentsil „Kasvatus­tegelikkus õppija ja õpetaja pilgu läbi II” esitleti Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari alushariduse pedagoogi eriala õppejõudude ja üliõpilaste koostöös valminud artiklikogumikku, mis on jätkuks 2013. aastal ilmunud kogumikule. Kõigi artiklite märksõnad on laps, lasteaed ja õpetaja. Kirjutistes käsitletakse laste ettekujutust õnnest, agressiivsust, kiusamist ja unehäireid, sõjamänge ja seksuaalset arengut, nägemishäiretega laste toetamist, kodukoha tutvustamist ja liikumisõpetust.

Pedagoogiline Seminar 80

24. märtsil ilmunud trükisoe kogumik võtab lühidalt kokku ühe järjepidevalt tegutsenud kooli 80 aastat. Kooli selgrooks on alati olnud kodukasvatajate-lastehoidjate, hiljem lasteaiakasvatajate ja praegu alushariduse pedagoogide ettevalmistamine. Selle kõrval on 39 aastat õpetatud sotsiaal- ja hoolekandeametnikke ning 24 aastat noorsootöötajaid.

Raamatuke annab lühiülevaate, kuidas selle pika aja jooksul on õpetamine muutunud. Samas tuleb vilistlaste ja õppejõudude meenutustest selgelt välja, mis on olnud ja jäänud kooli tugevuseks – see on akadeemilise ja praktilise õppe tugev lõimumine.

Raamatu koostamisel on kasutatud TPS-i väljaandeid „Tallinna Pedagoogikakool aastail 1937–1993”, koostaja Õie Haavik, ja „Tallinna Pedagoogiline Seminar 70”, koostajad Õie Haavik, Helve Kalašnikova ja Maiu Kauber, ajaloonäituste materjale ning vilistlaste ja õppejõudude meenutusi. Raamatu on toimetanud Sirje Maasikamäe ja Eva Mere.

Alushariduse eriala kontsertaktus

7. aprillil toimub Estonia kontserdisaalis Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari vanima, alushariduse eriala kontsert­aktus, mis on pühendatud kooli 80 aasta juubelile. Tagasivaate- ja tänuüritusele on kutsutud kooli endised töötajad ja vilistlased, praegused õppejõud ja üliõpilased ning lasteaednikke esindavad ühendused, kokku üle 500 külalise.

Ametlikus osas annab haridusloolane Mare Torm ülevaate lasteaiaõpetaja koolituse ajaloost ning TLÜ pedagoogilise seminari õppekava juht Sirje Almann kõneleb rakenduskõrghariduse õppekavast, mida on praeguseks õpetatud 20 aastat ja mille lõpetavad kevadel viimased rohkem kui 130 üliõpilast. Kontserdil esinevad muusikakeskkooli õpilased ja mudilased, kaetud on kohvilaud.


4 kommentaari teemale “Nõukogude-aegne elu pisipedas õpilase ja õpetaja pilguga”

  1. Ingrid ütleb:

    Olen küll 1965-nda aasta lõpetaja, aga see lugemine oli nii südamelähedane, et sõnu pole.
    Jah, see muusikaõpe…Mina olin üks neist, kes siin koolis elus esmakordselt klaveriklahve puudutas. Minu klaveriõpetajaks oli Reispuk, kes nägi minu indu muusikas ja seda igati toetas .Tänu temale sain lõpetada Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimise eriala, mille sisseastumiseksamil oli kohustuslik klaverimäng.
    Tänud, tänud ja veel kord tänud!
    Koorijuhid Elsa Rikandi ja Laine Sermand, Puussepp…Tuhat tänu tagantjärele!
    Minu klassijuhataja oli Virve Karik, kes üllatus-üllatus innustas mind, aguliplikat kindlasti ülikooli minema. Üllatus seepärast, et ma polnud parim õpilane.Tema innustus toetas minu igatsust ja ma lõpetasin Tartu ülikooli.
    Peale pisipedat töötasin kohustuslikud kolm aastat Tallinna 1. Lastekodus. Armastasin väga-väga oma tööd seal, aga nii paljude huvialade konflikti tõttu, pidin sellest siiski loobuma.
    Veel on meeles õpetajad Ostra, Ossip, Vaino, Põntson, Oinus. Kehalise õpetaja, kes andis mälestuseks oma pildigi, oli Helve, aga kes?
    Pole imelik, et ma kõiki nimesid ei mäleta, vanus teeb oma tööd. Aga nägusid ja nende häält pole ma unustanud.
    Ega ma rohkem heietagi, sest olin vaid üks pisuke sellest suurest hulgast pisipedalastest ja minu panus lastaiandussegi väga väike. Tahtsin vaid öelda, et ilusaim aeg minu paljudes õpingutes jäi tollasesse Koolieelse Kasvatuse Kooli(sisseastumisel Tallinna Koolieeslse Kasvatuse Kool).
    Vahvad teie, kes te oma kutsumusele truuks olete jäänud!:)
    Kehalise õpetaja, kes andis mälestuseks oma pildigi, oli Helve, aga kes?

  2. Ingrid ütleb:

    Vabandust!
    Vigade parandus.
    Ei olnud õpetaja Puusseppa, oli üks hääleseade õpetaja, kelle nimi ei tule meelde.
    Ja kooli alustamisel oli kooli nimi Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogiline kool.

  3. Nataly ütleb:

    Pisi-Peda oli kõige armsam kool. Mina õppisin seal aastatel 1971-1975.
    Olin 8. kl.lõpetanud ja astusin selle hariduse baasil Pisi Pedasse .
    Klassijuhatajaks tuli meile Mare Tamm, kes oli ise väga noor ja vist ei saanud eriti meie klassiga hakkama kogemuste puudumise tõttu või ,et me lihtsalt olime igavesed pujäänid.

    Ajaloo õpetaja Vernik, kes oli hästi range, aga hästi emalik. Tihti andis eluks häid nöuandeid meile lapsekestele kes me olime maalt suurde linna tulnud ja nüüd pidime siin hakkama saama . Nii head õpetajat / inimest polnud enne kohanudki …

    Psühholoogiaõpetaja Vaino, kellet sain ükskord peapesu, kui oma juuksed lilla tindiga ära värvisin, tema oli ka praktikaõpetaja ja tema juhendamise all tegin ka kursusetöö edukalt valmis .

    Looduseõpetuse õpetaja Põntson, kes viis meid trolliga sõitma ja siis küsitles meilt puude nimetusi , mis mööda vilksatasid ja õpetas meid tammetõrudest kohvi keetma ..

    Emakeeleõpetaja Valmis, kes oli nääpsukene ja oli isegi kipsis käega ja häälepaelte põletikuga meile emakeelt õpetamas ja käis meiega kaasas praktikal kolhoosipõldudel porgandeid üles võtmas,

    Geograafiaõpetaja Karik, kelle range käe all saime kõik maailma pealinnad selgeks ja siiamaani meeles püsivad . Tunnikontrolli aeg kui ühte pealinna nime ei teadnud -kohe hinne alla .. aga inimesena oli ta väga südamlik

    Kolm meesõpetajat, oli meil ka : füüsikaöpetaja Maasing, kes igat õppetundi vürtsitas mingi teravmeelse lausega, mis kauaks meelde jäid ja naerma ajasid … keemiaõpetaja Reiljan kes mind kiitis et mul on täpne apteekri käsi ja tsiiviilkaitseõpetaja major Annus, kes meil alati nalja tegi oma ingeri soomlase murdega .

    Ühiskonnaõpetuse õpetaja Lillepruun, kes pani nendele kahe, kes vähegi ”eestimeelset ” juttu proovis rääkida tema tundide aeg ja kiriku ukse peal valvas, et meie ei saaks jõulude aeg sisse minna . Eks temal oli oma töö . Samuti alandati käitumise hinnet, kui ei läinud mai- ja novembriparaadile marssima .

    Pisi Peda koolis õppides sai tehtud kõik maailma lollused, mis üldse on võimalik teha ja mida nüüd vanast peast on hea meenutada ja mõelda, kui rumalasti sai tehtud ja kui halvasti oleks võinud tegelikult minna halva õnne korral … Aga õnneks läks kõik hästi .

    Ma olen südamest tänulik kõikidele koolidele ja kõikidele õpetajatele kes on minu elus olnud .. .
    Iga õpetaja on jätnud minu ellu mingi jälje või seiga, mis mul alati meelde tuleb, kui selle inimese peale mõtlen ja igaüks on midagi mu ellu kaasa andnud ja mind õpetanud elama ja ka elust aru saama .. Igalt õpetajalt olen saanud selle õppetunni mida mul on elus ka vaja läinud ja ilma nendeta ei oleks ma see kes ma olen … Suur suur tänu ja kõigile õpetajatele kellel algab taas homme kool soovin Head uut õppeaasta algust !

  4. Helve Ott ütleb:

    Kehalise kasvatuse õpetaja nimi oli Helve Kalk. Nüüd Helve Ott.
    Ka mina lõpetasin enne ülikooli Pisipeda 1956.aastal.

    Hääleseade õpetaja nimi oli Laine Paesüld.

    Ingrid.Parimad tervitused.
    Helve.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!