Õpetaja, tunne ja suurenda oma mõju!

Tartu linnavalitsuse haridusosakond korraldas koolivaheajal „Tulukese” projekti käigus õpetajatele motivatsiooni­konverentsi, kus uuriti õpitulemuste mõjureid, et oma töös paremini mõista halbade õpitulemuste, vähese koolimeeldivuse ja väljakutsuva käitumise tagamaid.

Kui tavaliselt soovitatakse konverentsi eel nutiseadmed välja lülitada, siis seekord palus päevajuht Kadri Ugur Dorpati konverentsikeskusse saabunuil hoopis telefonid välja võtta, minna aadressile https://respond.cc ja soojenduseks vastata esimesele küsimusele. See nõudis õpilaste saavutusi mõjutavate tegurite reastamist. Vastuseid võrreldi John Hattie uuringu tulemustega ja selgus, et õpetajad olid nimetanud suurima mõjurina samamoodi õpilase ootust enda suhtes ja õpetaja usaldusväärsust.

Oma mõju teadmine ja tunnetamine, enesehinnang ja -usk olidki konverentsi ettekannete peateemad.

Tartu linna partner „Tulukese” projektis on Norra Stavangeri ülikool. Selle teadlased on analüüsinud stressifaktoreid koolis. „Kui lõhe õpilasele seatud ootuste ja tegelike võimete vahel on liiga suur, muutub see stressifaktoriks,” rääkis Hanne Jahnsen. Aga mõjub ka klassi halb sisekliima, eakaaslaste rühmast väljasurumine, õpetajate vähene tugi. Pikaajaline stress mõjutab õppimist.

Kui õpetajaga on hea suhe, meeldib ka aine. Raskeimagi ülesandega saadakse hakkama, kui teatakse, et õpetaja usaldab. Enamik lapsi tunnebki end hästi, aga mida teha nendega, kes ei tunne? Jahnsen soovitas esmalt arutleda heaolu mõiste üle kolleegidega, tulemuslikult tegutsemiseks peab kõigil töötajail olema ühesugune arusaam. Oluline on, et ka kohalik omavalitsus toetaks seda, et osa oma tööajast tegelevad õpetajad nende probleemidega.

„Peame seostama õpilaste heaolu õpikeskkonnaga,” märkis Jahnsen. Õpilaste hinnang keskkonnale erineb õpetajate omast. Peame üritama mõelda õpilase seisukohast ja tegema tööd õhkkonna parandamiseks – tegelema õpilastega, kelle puhul tekib võimaliku konflikti eelaimdus.

„Kui annate õpilasele mõista, et ta saab hakkama, parandate sellega ka tema enesehinnangut,” soovitas Jahnsen. „Kui näete õpilast mitte ainult õppuri, vaid inimesena ja ka ütlete talle, et ta on tore, mõjub see hästi tema arengule.”

Tunded vaka alt välja!

„Miks imelastest saavad harva väljapaistvad inimesed?” küsis õppejõud ja koolitaja Anu Virovere ja vastas: „Nad ei pidanud piisavalt pingutama. Keskkond võib meie võimekust tõsta või kahandada. Kasutame väga vähe oma võimetest. Enesehinnang mõjutab enim õpilaste tulemusi.”

Miks inimene õpib? Mis paneb meid midagi tegema? 20. sajandil arvati, et inimene on ratsionaalne olend, kõigepealt mõtleb, siis tegutseb. Emotsionaalse intelligentsuse uurijad avastasid aga, et käitumise käivitab hoopis tunne. Et motiveerida kedagi hästi õppima, tuleb temas tekitada tunne, et ta saab hakkama.

Tiia Tulviste uuringust selgus, et eesti vanemad räägivad oma tunnetest vähem kui teiste riikide vanemad. Eesti väärtuskasvatuses on esikohal edukus, aga alati on keegi meist edukam ja me ei oska sellest tekkiva pettumustundega midagi peale hakata.

Virovere toonitas emotsionaalse intelligentsuse tähtsust, see on võime ära tunda, milline tunne meis tekib, samuti oskus oma tundeid reguleerida ja juhtida, aga ka teiste inimeste emotsioone ära tunda ja nendega hakkama saada. Arenenud maades on emotsionaalse intelligentsuse arendamine ka kooliprogrammi viidud.

Õpetajad on maailma suurimad juhid, kinnitas Virovere. Kui tahad juhtida teisi, pead esmalt ennast juhtima. Õpilased on uuringutes öelnud, et hea õpetaja on lahke, rõõmsameelne. Kas suudame alati olla oma töös rõõmsad?

Virovere rääkis ka sotsiaalse intelligentsuse tähtsusest, personalivalikus on see 2/3 meie sajandi elukutsetest esikohal. Ja õpetaja kompetentsuses on see hoopis olulisem kui aineteadmised. Sotsiaalne teadlikkus ulatub kellegi sisemise seisundi kohesest tajumisest kuni tema tunnete ja mõtete mõistmiseni, keerukatest sotsiaalsetest olukordadest arusaamiseni.

„Meie saavutused on korrelatsioonis usuga iseendasse, mitte võimetega,” ütles Virovere. On tohutult tähtis, kas ma usun, et saan hakkama. Kasvatuse sisu taandubki sellele – kui usume, siis on võimalus saavutada. Usk endasse areneb läbi edu. Kuidas tekitada igas lapses edutunne?

Uuringud kinnitavad, et ema suhtumine rasedusse ja lapsesse esimesel eluaastal määrab enesehinnangu ja väärtuslik olemise tunde. Positiivne enesehinnang ja teadmine, et kõik need, kellest mina hoolin, hoolivad ka minust, saadab meid läbi elu.

„Madala enesehinnanguga õpetajad ja vanemad kasvatavad madala enesehinnanguga lapsi,” lausus Virovere. „Kõik maailma sündinud lapsed on kolme põhivajadusega: soov teha midagi hästi, saada iseseisvaks ja omada kedagi, kes mind armastab. Õppimise käigus peab laps saama millegi üle otsustada. Kui ta ei saa, ei saa ka vastutada. Laps läheb kooli, ta tahab hästi õppida. Kui ta ei õpi hästi, on süüdi täiskasvanud ja nemad peaksid võtma vastutuse.”

Lapsed on saanud kõigi omaks

Kolmes Tartu koolis on õppeaasta algusest klassitoas tekkivatele probleemidele lahendusi otsitud rühma­aruteludes kolleegidega. See on üks osa Norrast pärit koolikultuuri parandavast LP-mudelist (learning environment and pedagogical analysis), mis innustab õpetajaid koostööd tegema, liikuma ühiste eesmärkide ja õpetamistavade poole ning märkama probleemide tekkepõhjusi inimese ja keskkonna koostoimes. Mudelit kasutavad nüüd kuus kooli ja kolme lasteaeda.

LP-mudeli kasutuselevõtt on osa projektist „Tõenduspõhine uus lähenemine – uus koolikultuur Eestis” („Tuluke”). Tartu linnavalitsuse algatatud projekti rahastatakse Euroopa majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”.

Et motivatsioonikonverentsil osales lisaks Tartu õpetajaile ka teiste maakondade pedagooge, tutvustasid Tartu Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser, Tartu Kivilinna kooli direktor Karin Lukk ja Tartu Hansa kooli direktor Liina Karolin-Salu LP-mudeli olemust ja seda, kuidas nende koolides on mudeli kasutuselevõtt aidanud heaolu suurendada.

Direktorite sõnul on üks tähtsamaid ilminguid, et lapsed on koolis muutunud kõigi omaks. Eri kooliastmete õpetajad on õppinud nägema üksteise töö muresid ja erinevusi. Rühmaarutelud sunnivad kaasa lööma neidki, kes varem püüdsid probleemide lahendamisest kõrvale hoida. Mõnelgi õpetajal on põhjust peeglisse vaadata ja mõelda, miks on probleem seni püsinud, kui ometi on võimalik leida lahendusi.

Elavnenud on pedagoogiline suhtlus ja kõik õpetajad on saanud ühesuguse „tööriista”, mille kasutamine on kõigile üheselt mõistetav.

„Siiski ei maksa loota, et kõik maailma probleemid saab LP-mudeliga lahendatud,” märkisid koolijuhid.

Konverentsipäevale pani punkti Karin Lukk, kes rääkis mõjusalt õpetamisest. 21. sajandi õpe keskendub neljale oskusele: loovus, kriitiline mõtlemine, kommunikatsioon, koostöö.

„Lülitage need oskused oma igapäevatöösse ja olete eliit ning astunud suure sammu 21. sajandisse,” soovitas Lukk.

Konverentsi ajal oli õpetajail võimalik tagasisidet anda ja küsimusi esitada, kasutades rakendust app.gosoapbox.com. Päris suur hulk nutikaid osalejaid seda tegigi.