Paar küsimust võõrkeeleõpetajate koolitamise kohta Tartu ülikoolis

20. märts 2015 Marcus Hildebrandt Hugo Treffneri gümnaasiumi inglise ja ladina keele õpetaja - 2 kommentaari

Tänavu sügisest rakendatakse Tartu ülikooli õpetajakoolituse magistrikoolis uut võõrkeeleõpetaja õppekava, mille lõpetanu saab tulevikus õpetada kuni kolme ainet: kas ühte või mitut võõrkeelt või võõrkeelt ja mõnda teist humanitaarainet.

Uus õppekava on teretulnud mitmel põhjusel. Kõige selgem põhjus on muidugi koolivõrgu ümberstruktureerimise käigus ja õpilaste väheneva arvu tõttu tekkinud olukord, kus paljud õpetajad ei saa täiskoormust. Eriti puudutab see probleem väiksemaid koole maakondades, aga osaliselt ka linnakoole. Teiseks näitavad klassiõpetajad algkoolides, et on võimalik edukalt õpetada mitut ainet.

Nii õpetajad kui ka õpilased saavad sellest ise kõige suuremat kasu. Õpetajale tähendab mitme aine õpetamine igapäevases koolielus vaheldust ja õpilased näevad sama õpetajat teises ainetunnis, seega ka uues rollis. Üks näide: olen veendunud, et mina ise käitun oma inglise keele tundides pisut teistmoodi kui ladina keele tundides. Juba eri keelte (inglise ja eesti keel) kasutamine võib muuta õpilaste pilti õpetajast. Lisaks võimaldavad eri ained avardada õpetaja silmaringi ja leida pädevuste peidetud tahke. Järelikult võidavad kirjeldatud uuendusega nii koolid, õpilased ning õpetajad kui ka riik ise, kes arendab reformiga õpetajate mitmekülgsust.

Näen uue õppekava praeguses vormis siiski mõningaid probleeme. Üliõpilane valib viiest peaerialast (inglise keele, saksa keele, vene keele, prantsuse keele või hispaania keele õpetaja) ühe, millele lisandub lisaeriala moodul (üks nimetatud võõrkeeltest või ladina, rootsi, soome keel, eesti keel võõrkeelena või eesti keel ja kirjandus; või üks humanitaaraine: ajalugu ja ühiskonnaõpetus, filosoofia või usundiõpetus; või hoopis kunstiõpetaja, käsitöö ja kodunduse õpetaja). Esiteks võiks kohe küsida, kus on tööõpetus. Kas Tartu ülikool eeldab, et õpetamine on endiselt peamiselt naiste ülesanne? Teiseks peitub kavandatud õppekavas oht, et üliõpilane omandab peaerialas rohkem teadmisi ja oskusi kui lisaerialas. Koolid aga eeldavad, et õpetajad on kõikides oma ainetes võrdselt pädevad. Võib tekkida olukord, kus õpetaja annab rohkem tunde oma lisaerialas kui peaerialas. Kindlasti ei tohiks aga õppekvaliteet selle all kannatada.

Nagu alguses mainisin, on uuendus iseendast teretulnud. Olen aga veendunud, et üht-teist on vaja kohandada, et kasu oleks võimalikult suur. Juba bakalaureuseõppesse astudes peaks tulevane õpetaja valima kaks eriala, mida ta õpib võrdses mahus. Õpetajakoolituse magistrikooli astudes on üliõpilasel siis mõlemas aines väga hea vundament. Ka didaktika ja praktika moodulid võiksid mõlemas aines olla samas mahus. Lisaks võiks nimetatud erialade kombinatsioonide kõrvale pakkuda ka niisuguseid, nagu matemaatika ja füüsika või bioloogia ja keemia. Miks mitte ka matemaatika ja inglise keel või bioloogia ja kehaline kasvatus? Teistes riikides toimivad nimetatud kombinatsioonid hästi.

On selge, et sellisel viisil eeldab õpetajakoolitus, et üliõpilase kutsevalik toimuks varem kui praegu. Juba bakalaureuseõppes võiksid toimuda esimesed lühiajalised praktikumid, mille käigus noor tutvuks õpetajatööga ning saaks varakult oma kutsevalikut kinnitada. Ilmselt peaks ülikooliõpe kestma pisut kauem, sest mina ei kujuta ette, et 3+2-õppes saaksid üliõpilased omandada kahte ainet ja nende didaktikat samas mahus ja heal tasemel. Kõik see muidugi eeldab, et õpetajaamet oleks piisavalt atraktiivne ning prestiižne. Ülikooliõpe ning praktika ei ole lihtsad ning nõuavad – nii nagu ka tulevane amet – palju pühendumist. On arusaadav, et noor inimene eeldab, et pärast pikka ja suurt pingutust nõudvat ettevalmistust astub ta ametisse, mis on väärikalt tasustatud. Selles suunas peab riik aga veel kõvasti tööd tegema, muidu jääb mitmekülgne, professionaalne ja laia profiiliga õpetaja pigem unistuseks.

(Võõrkeeleõpetaja magistriõppekava kohta vt http://www.fl.ut.ee/et/sisseastumine/voorkeeleopetaja-magistrioppekava.)


2 kommentaari teemale “Paar küsimust võõrkeeleõpetajate koolitamise kohta Tartu ülikoolis”

  1. urr ütleb:

    Toetan Marcus Hildebrandi mõtteavaldust.

    Seda mitme aine õpetaja koolitamist oleks ilmselt hõlpsam teostada 5-aastaste õppekavade raames. Paarkümmend aastat tagasi olid ju olemas liiterialad, nt saksa keele õpetaja inglise keele kõrvalainega (Pedas). Kui õpe aga jaotada 3+2 süsteemi peale laiali, on nominaalsest õppeajast kinnipidamine probleemne, sest keeleoskuse omandine nõuab aega.

    Analüüsitud õppekavas jääb täiesti hämaraks, kuidas tagatakse eeskätt lisaeriala puhul ainetundmine.

  2. Jamh ütleb:

    “lmselt peaks ülikooliõpe kestma pisut kauem, sest mina ei kujuta ette, et 3+2-õppes saaksid üliõpilased omandada kahte ainet ja nende didaktikat samas mahus ja heal tasemel.”

    Arvan täpselt samamoodi. Mina olen üks neist, kes bakalaureuses õppis nn mitme humanitaaraine õpetajaks, kuid magistrisse astusin ikkagi ühe kindla võõrkeeleõpetaja erialale. Tundsin, et parem osata ühte eriala hästi kui mitut eriala kuidagi ääriveeri.
    Saan täiesti aru, et mitme aine õpetajate koolitamine tundub mõistliku lahendusena, kuid sellisel juhul on õpetamiskvaliteedi langus üsna tõenäoline (eriti gümnaasiumiastmes).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!