Siioni tarkade maal väärtuskasvatust õppimas

6. märts 2015 Inna Järva TLÜ pedagoogilise seminari dotsent - Kommenteeri artiklit

Euroopa kultuur seisab kolmel talal: vanakreeka esteetikal ja filosoofial, vanarooma õiglusel ning heebrea kõlbluskoodeksil. Olles eetiliste väärtuste häll, on juudimaa just õige koht õppimaks, kuidas lastes väärtushinnanguid kujundada.

Iisraeli väärtuskasvatuse juurde tõi mind ka asjaolu, et juudi kasvatus on tõestanud oma elujõudu aastatuhandete jooksul. Elades tihti teisel maal, omandavad juudid väga kergelt oma uue kodumaa arusaamad, kuid jäävad siiski oma rahvuse kollektiivse meie-identiteedi kandjateks. Lisaks on juudi väärtuskasvatus tõestanud oma elujõulisust mitte ainult kultuuriliselt, vaid ka innovaatilise isemõtlemise tasandil. Moodustades vaid 0,02% planeedi elanikkonnast, on juudid andnud maailmale 129 Nobeli preemia laureaati. Seega tekib küsimus, kuidas kasvatada lastes üheaegselt traditsioonilisi ja uuenduslikke väärtusi.

Eelmise aasta hiliskevadel sain ma viibida kümme päeva Jeruusalemmas ning intervjueerida koduse väärtuskasvatuse teemal kümmet lapsevanemat. Sain lugeda palju materjali Jeruusalemma ülikooli raamatukogus, osalesin Skype’i teel Iisraeli lapsevanemate ümarlaudades, kus puudutati põlvkondade seoseid. Kuna ma ise pole juut, küsisin oma uurimuse tulemuste õigsuse kohta nõu Tallinna sünagoogi rabi abikaasalt Hanna Kotilt.

Otsustasin võtta vaatluse alla kasvatuse Iisraeli mittereligioossetes peredes, kuna nende perede elustiil haakub kõige enam tänapäeva maailmaga. Mittereligioosseid juute on Iisraelis 42%. Eestis tähistab mõiste „mittereligioosne” ateistliku hoiakuga inimest, kes ei usu jumalasse. Ateiste on Iisraelis aga ainult 9%. Vahe religioosse ja mittereligioosse grupi vahel on väiksem kui meil, kuna mõlemad lähtuvad juutide pühakirja toora käskudest (neid nimetatakse mitsvadeks ja neid on kokku 613, kuid iga inimene võib ise otsustada, mitut neist ta täidab). Mitsvad toetuvad Moosese kümnele käsule. Paljud religioossed juudid ei käi tööl. Nende riietus on traditsiooniline, nende lapsed õpivad usukallakuga koolis, mehe ja naise rollid perekonnas on paigas, nad ei teeni aega armees, oma elutööks on nad valinud toora uurimise.

Eretz Israel

Iisraeli pindala on Eesti omast peaaegu kaks korda väiksem ja nii nagu Eestiski peetakse ka Iisraelis kaugeks kõiki kohti, kuhu jalgsi minnes kulub üle viie minuti. Jalgrattaga sõites jõuab Iisraeli ühest otsast teise ühe päevaga – seda juhul, kui leiate selleks teid, suure osa riigi territooriumist moodustab aga kõrb. Iisraeli tillukestest mõõtmetest hoolimata elab seal 8 miljonit inimest, kellest 75,3% on juudid. Nende välisilme ja keeled moodustavad üsna kirju ja värvika pildi, kuna nad on enamasti kolinud siia maailma eri paikadest.

Iisraeli elu alus on perekultus. Harilikult abiellutakse Iisraelis 30-aastaselt. Enne seda peab iga noor läbima armeeteenistuse. Teenistus kestab noormeestel kolm ja neidudel kaks aastat, siis tulevad välisreisid, edasi algavad õpingud. Arvatakse, et kuni kolmekümnenda eluaastani peab pühendama aega endale, pärast pereloomist juba oma lastele.

30-aastaselt on inimene küps kompromissideks, tulevastel vanematel on selge ettekujutus laste kasvatamisest. Pärast 30. eluaastat püütakse sünnitada nii palju lapsi kui vähegi võimalik. Sündimust ei stimuleeri riik, inimesed lihtsalt sünnitavad, kuna esimene mitsva kõlab: „Olge viljakad ja paljunege.” Lapsed on tahetud ja oodatud. Siinsed pered on lasterikkad: religioossete juutide peredes on keskmiselt 7–12 last, mittereligioossetes 3–4. Alla 14-aastased lapsed moodustavad Iisraelis peaaegu kolmandiku elanikkonnast. Lapsi muretsetakse nii palju, et vanematel jätkuks nende jaoks aega, tervist ja raha.

Kõige tähtsam printsiip, millest lähtub juudi kasvatus, on šalom-bait – „rahu majas”. Arvatakse, et kui igaüks hoolib teistest pereliikmetest ja austab neid, siis on kasvatuse vundament tugev. Juudi mehed on oma lastele väga head isad. Nagu ütleb talmud: „Mees peab sööma ja jooma vähem, kui talle võimaldavad tema sissetulekud, käima riides nii, nagu talle võimaldavad tema sissetulekud, ja austama naist ja lapsi rohkem, kui talle võimaldavad tema sissetulekud.” Emasid puudutab vanasõna: „Jumal ei jõua igale poole, sellepärast mõtles ta välja emad.” Juutide traditsiooniline ülitugev side oma emadega on saanud paljude naljade aineseks.

Headuse tunnid

Juudi kasvatuse suurim väärtus on elu. Elu austamine ja humanism tähendavad juutidel oskust rõõmustada hetke üle, mil elatakse. See tähendab ka aukartust elu ees – kõige suurem patt on enesetapp. Lapsed peavad teadma, et kõik elusolendid – nii suured kui ka väikesed – on nagu inimenegi loodud selleks, et rõõmustada elu üle. Iisraeli sõdurile on antud käsk jääda ellu. Kui sõdur satub vaenlase kätte, on ta oma elu päästmiseks kohustatud välja andma sõjasaladuse – on ülemuse asi, kuidas seda peita.

Juudi emad lastega. Emasid puudutab juudi vanasõna: „Jumal ei jõua igale poole, sellepärast mõtles ta välja emad.” Foto:  S. Ainbinder

Juudi emad lastega. Emasid puudutab juudi vanasõna: „Jumal ei jõua igale poole, sellepärast mõtles ta välja emad.” Foto: S. Ainbinder

Lapsevanemad õpetavad lapsi abistama nooremaid õdesid-vendi. Iisraelis pole tänavalapsi, nagu pole ka lastekodusid. Vanemateta jäänud laps leiab endale uue pere – isegi ilma lapsendamiseta hoolitsetakse tema eest ja toetatakse igati seni, kuni ta kasvab suureks. Koolis on levinud headuse tunnid. Iga õpilane peab valima endale kellegi väga vana, haige, kehalise või vaimse puudega või kurdi inimese ja aitama tal edasi elada.

Iisraeli lapsele on lubatud kõik, mis ei ole ohtlik. Lapsevanemad ei tohi lapsi hirmutada ega nende peale häält tõsta, püütakse hoiduda sõnapaarist „ära tee”. Usutakse, et laps peab jooksma, püherdama rohus ja maas, sest see arendab maailma tunnetamist ja mõistmist ning võimaldab energiat välja elada. Juudi lapsed on väga elavad, uudishimulikud, lapselikult naiivsed, kuid neis puudub igasugune agressiivsus. Nad ei koge oma lapsepõlves vaenulikkust, kritiseerimist, häbistamist. Püütakse teha nii, et laps õpiks meeldima ka iseendale.

Samas valitseb printsiip „Minu vabadus piirneb sinu vabadusega” – laps on vaba tegutsema ainult nendes piirides, kus ta ei kahjusta teiste vabadust. Kui laste pall kukub kaks korda naabrite aeda, siis kolmandal korral võib naaber öelda (igasuguse viha ja ähvarduseta): „Kui see pall veel minu aeda kukub, kutsun ma politsei.” Ja politsei vajadusel tulebki, kuid harilikult hoolitsevad lapsed selle eest, et pall rohkem naabri aeda ei kukuks.

Nende püsimatute lastega ei ole aga kerge õpetajatel ega vanematel. Nad võivad kergendatult ohata alles siis, kui lapsed lähevad aega teenima. Sõjaväeteenistusest ei püüa keegi kõrvale hiilida. Dessantvägedesse on konkurss lausa kümme inimest kohale.

Inimlikkus tähendab ka suhtlemise väärtustamist. Iisraeli perekultuur on suhtlemiskultuur. Ka ülikoolis püütakse üliõpilastega näost näkku lävida, rääkida mitte inimestele, vaid inimestega, suhelda mitte slaidide abil, vaid küsides, vesteldes, mõtteid vahetades. Ajaloosündmustest räägitakse lastele üsna omapärasel moel, nagu jutustaja oleks sündmustes isiklikult osalenud: „Siis, kui olime äsja põgenenud Egiptusest ja vaarao väed ajasid meid taga …” Selline vorm teeb sündmused lapsele tähenduslikuks ja emotsionaalseks. Erand on jutustused Teise maailmasõja koonduslaagritest, millest juudi emad häbenevad rääkida. Seal juhtunu on vastuolus juudi põhimõtetega – igas situatsioonis peab tegutsema ja otsima väljapääsu.

Loovad tõlgendused

Juudid usuvad, et inimene ei tohi loota ainult jumalale ja imele, vaid peab lootma ka iseendale. Siit ka lapse aktiivsuse ja ettevõtlikkuse toetamine. Juudid usuvad, et jumal on loonud inimese vabana, ta ei oota temalt mitte pimedat allumist, vaid mehisust, väärikust ja au. Siit tuleneb käskude loov tõlgendamine. Sünagoogi ei tohi naine siseneda palja peaga, aga rätikuid te seal ei näe, kuna paljudel naistel on peas parukad. Arvatakse, et see on ilus ja samas jumalale meelepärane. Sabati ajal on keelatud paljud tööd, näiteks ei tohi kasutada võtit – võib ju riputada võtme ketikesega kaela, nüüd on see kaunistus, mille kasutamine ei ole keelatud.

Igati püütakse toetada laste intellektuaalset arengut. Väga tavaline on, et kui laps küsib midagi, ei anta talle otsest vastust – seda loetakse lausa ebaviisakaks. Juudid vastavad harilikult kas mõtlemapaneva küsimusega või siis räägivad mõne loo, mis paneb küsija ise õiget vastust otsima. Selline lähenemine lähtub igati aktiivse kuulamise ja tervikuna aktiivõppe meetodite põhimõtetest ning peab toetama lapse iseseisvat mõtlemist, aktiivsust ja ettevõtlikkust.

Hirm motiveerijana on ka koolides viidud miinimumini või puudub üldse. Lapsi kiidetakse palju, kriitikat tehakse vaid positiivses võtmes. Lapsevanemate koosolek lasteaias ja koolis toimub alati privaatses vormis ja perekeskselt ning seal viibivad ainult laps, lapsevanem ja õpetaja. Tõsine õppimine algab koolis alles seitsmendas klassis, mil algab keskkooliaeg.

Juudi kalender ehk variõppekava

Pere on organism, kes hingab ühes rütmis tänu traditsioonidele ja harjumustele. Juudi peres on tähtsad põlvkondadevahelised sidemed. Juba surnud vanaema ja vanaisa nimed pannakse vastsündinud lastele.

Bar Mitzva. Juutidel ei stimuleeri sündimust riik, inimesed lihtsalt sünnitavad, kuna esimene mitsva kõlab: „Olge viljakad ja paljunege.” Lapsed on tahetud ja oodatud. Foto: Inna Järva

Bar Mitzva. Juutidel ei stimuleeri sündimust riik, inimesed lihtsalt sünnitavad, kuna esimene mitsva kõlab: „Olge viljakad ja paljunege.” Lapsed on tahetud ja oodatud. Foto: Inna Järva

Juudi kalender kujutab endast omapärast variõppekava – väärtushoiakuid ei õpetata otse, vaid omandatakse traditsioonide ja mängude kaudu. Juudi kalendrit lehitsedes paistab silma, et selles on palju punaseks värvitud kuupäevi, mis tähendab, et nendel päevadel elavad kogu maailma juudid nii, nagu näevad ette nende iidsed traditsioonid. Nii õpib laps tunnetama oma kuulumist kultuuri. Ta saab aru, et ajalugu ei alanud temaga, ning õpib seda austama. Pühade rituaalides osalevad kõik – nii täiskasvanud kui ka lapsed. Ükskõik, mis pühaga tegemist poleks, on sellel tähtis roll ühissöömisel. Need võivad olla väga erisugused, alates ümarlaua ümber istumisest ja lõpetades piknikuga. Kolm kõige tähtsamat kalendripidu kestavad kaua – igaüks seitse päeva.

Eriline päev on juutidel sabat – iganädalane laupäevapüha, mis kestab laupäeva õhtuni. Sabat algab juba reede õhtul pärast päikeseloojangut sellega, et süüdatakse küünlad (vähemalt kaks, kuid harilikult iga pereliikme kohta üks). Kõik nädala tööd peab lõpetama reedel – enamik kaubanduskeskuste külastusi langeb just sellele päevale.

Sabati ajal ei tohi teha tööd ega valmistada midagi uut, ka toitu mitte, süüakse juba reedel valmistatud toite. Sellel päeval ei vaata pereliikmed telerit, ei kasuta internetti, ei reisi. Sabatipäev on tõeline suhtlemis- ja vaimuhingamispidu, mil pered veedavad aega vesteldes oma pereliikmetega teemadel, millesse argipäeval ei ole aega süveneda. Küsitlusele vastanud rääkisid, et saavad sellest palju rohkem energiat, kui oleksid saanud terve puhkuse jooksul teistes riikides reisides. See annab julgust oma elu plaane realiseerida.

Liikuv uus aasta

Uus aasta on juutidel liikuv püha, mis langeb sügise algusesse. Usutakse, et sel päeval kirjutab jumal igaühe möödunud aasta teod eluraamatusse. Igaüks kannab oma tegude eest vastutust. Oma headuses jätab jumal veel kümme päeva aega, enne kui tehtud teod lepituspäeval Yom-kipur lõplikult sisse kannab. Nende kümne päeva jooksul võib inimene mõista oma vigu jumala, looduse ja teiste inimeste ees ja neilt vabandust paluda. Kasvatuslikult on see väga tähtis: laps õpib analüüsima, mis oli hea või halb, ning saab aru, kui oluline on töö tehtud vigade heastamiseks. See toetab ka lapse ettevõtlikkust. Edukaid inimesi ühendab tahe analüüsida, kus nad on eksinud ja kuidas teha midagi paremini. Sama kehtib organisatsiooni puhul – analüüs peab selgitama välja, kuidas arukalt edasi minna. Juutidel on veel üks uus aasta – puude uus aasta, mil lapsed ja täiskasvanud panevad kasvama noori puid.

Sukkot on lehtmajade püha, mis on seotud juutide kõrberännakuga pärast Egiptusest lahkumist (15.–12. sajandil e.m.a.), mil elati lehtonnides. Nüüdisajal tehakse onne ka laudadest, plastikaadist – peaasi, et on olemas katus ning laud, kuhu mahub sööma terve pere. See on võimalus ehitada pärisonne koos oma isa-emaga.

Purim on vabanemispüha. Lõbusat karnevaliga püha peab kogu riik. Foto: Inna Järva

Purim on vabanemispüha. Lõbusat karnevaliga püha peab kogu riik. Foto: Inna Järva

Ka Pesachi püha peab meenutama Iisraeli lastele pääsemist Egiptuse vangipõlvest. Juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, neid ajasid taga vaarao väed. Nad võtsid kaasa jahu, kuid pärmi kaasa võtta polnud enam aega. Pesachit pühitsetakse hapnemata leiva matsa söömisega. Pühale eelneval päeval peavad juudid oma majast haputaigna välja viima või siis ära põletama. Juudi emad muudavad selle põnevaks mänguks, nad mätsivad leiva (hametsi) tükikesed salvrättidesse ja peidavad need mööbli taha. Järgneb põnev otsimise leidmise mäng, mida naudib kogu pere.

Purim on vabanemispüha. See püha tuletab meelde kuninganna Estri kangelaslikku lugu, mis leidis aset iidses Pärsias juudi rahva päästmisel. See on karneval – lõbus püha, mida peab kogu riik. Estri lugu kantakse ette lavastusena väljakutel, koolides ja lasteaedades. Tava näeb ette, et kõik lapsed tulevad lavastusele kõristitega. Kui kostab Hamani nimi, peavad kõik põristama, kuna ei ole hea, kui Hamani nimi jääb kõlama. See aktiveerib laste tähelepanu ja väldib passiivsust.

Leinapäevast saab rõõmupäev

Kaks korda aastas kõlab Iisraeli tänavatel sireen. Kaks korda aastas peatuvad tänavatel autod, põletava päikese all jäävad seisma jalakäijad. Kaks korda aastas annavad Iisraeli kodanikud au nendele, kes langesid Iisraeli riigi eest. Sõjaväekalmistul on pikkadel laudadel imekaunid lillekimbud, mis on kõigile tasuta ning ootavad, et võtate need ja asetate sõdurite haudadele. Laudadel on ka tasuta pudelid mineraalveega, et keegi ei peaks kannatama janu. Päikeseloojangul aga läheb leinapäev väga järsku üle Iisraeli iseseisvuspäevaks, mis on suur rõõmupäev.

Kardan, et minu pilt juudi kasvatusest kujunes liiga roosiliseks. Mul oli võimalus kuulata Skype’i vahendusel dispuuti kasvatuse teemadel ja sellest selgus, et juudid ise ei ole rahul põlvkondadevahelise solidaarsusega oma riigis. Uued nähtused perestruktuuris on omased ka Iisraelile. Intervjueerisin parajasti lasteaiaõpetajat Tel-Avivi lasteaias, kui ühele poisile tuli järele üks naine. Lasteaiaõpetaja heldis: „Kui õnnelik poiss, temal on kaks ema …” Ka siin nägin heatahtlikku paindlikku suhtumist.

Väärtushinnanguid ei saa kasvatada kampaania korras, need vajavad nagu Inglise muru pidevat hoolt: kastmist ja kohendamist. Väärtuskasvatust, mille tulemusena kujuneb lapsel välja side oma maa ja kultuuriga, vajab ka Eesti praegu rohkem kui kunagi varem. Juutidel õpetab see, et igasuguse kasvatuse alus on suhtlemine ja lapsega koos tegutsemine. Pereharmoonia põhineb siiral huvil oma laste vastu. Traditsioonid tugevdavad peret. Juudid on vähem vastuvõtlikud tarbimisühiskonna glamuurkultuurile. Käsk „ära tee endale ebajumalat” tähendab ka, et Iisraelis puuduvad igasugused fänniklubid.

Kummaline Iisrael

Kirjandust sirvides tekkis mulje, et Iisrael ei ole Eesti arusaamade järgi „päris õigete reeglite” maa. Israeliidid töötavad ka pühapäeval. Nad loevad paremalt vasakule. Nad ei põgene sõjaväeteenistuse eest. Nad kasutavad triiphooneid mitte taimedele soojuse andmiseks, vaid nende kaitsmiseks sooja eest. Viis minutit vihmasadu tähendab sellel maal, et on alanud talv ning on õige aeg hakata suppi keetma.

See on riik, kus plahvatasid Süüria SKAD-id, Liibanoni Katjušad, Gaza enesetapjad, kuid kus korter maksab ikka rohkem kui Pariisis. See on riik, kus rikkad inimesed esindavad sotsialistlikku vasakideoloogiat ja vaesed kapitalistlikku parempoolset ning keskklass maksab kõige eest. See on riik, kus triikimata määrdunud särgiga inimene on minister ning triigitud särgis ja kenas viksis ülikonnas mees tema autojuht. See on ainus riik, kus noormehed küsivad esimesel kohtingul neiu käest, millises sõjaväeosas too teenis, ja tihti selgub, et temakese sõjaväekogemus ületab mehe oma.

Mida kõrgem on inimese positsioon Iisraelis, seda karmim on seadus tema vastu. Vastutus on totaalne ja kõik peab olema läbipaistev. Praegu istuvad vanglas Iisraeli endine peaminister (altkäemaksude eest) ja president (seksuaalse väärkohtlemise eest), äsja tulid vanglast välja endine rahandusminister, sotsiaalhoolekande minister ja siseasjade minister. Reaalse vanglakaristusega karistatakse ka neid, kes on kasutanud riigi raha oma valimiseelse kampaania finantseerimiseks. Nii sai Likudi partei endine saadik Naomi Blumenthal kaheksa kuud vanglakaristust ja kümme kuud tingimisi seetõttu, et korraldas õhtusöögi oma parteiliikmetele. Seda õhtusööki mõistis kohus kui valimiseelset altkäemaksu.

See on riik, mille enamik elanikke ei oska seletada, miks nad elavad just seal, kuid nad leiavad tuhandeid seletusi, miks nad ei saa elada mujal.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!