Te oleksite häbistanud Nõukogude õpetajat

6. märts 2015 Mare Rossmann õpetaja - 1 Kommentaar

Et pealkirjast paremini aru saada, alustan kaugemalt. Esiteks jutustan teile ühe loo. Lugude jutustamine on minu inimestega suhtlemise vorm, sest mul ei ole professionaalset oskust arvamusartikleid kirjutada.

Lugu on järgmine. Laulva revolutsiooni ajal sattusin Virumaa rahvarinde soovitusel partei 19. kongressi delegaadina elus esimest korda Moskva kongresside paleesse. Mind häiris, kuidas tollane riigijuht Gorbatšov pidevalt segas esinejaid, hüüdis repliike vahele ja naeruvääristas kõnelejaid. Saal aktsepteeris sellist käitumist vaikse heakskiiduga. Kui pulti läks õpetaja, ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin oma pinginaabrile Tiit Vähile: „Mina tõusen nüüd küll püsti ja ütlen, et Mihhail Sergejevitš, ei ole ilus vahele segada, kui õpetaja räägib. Tuleb tõsta käsi ja siis õpetaja annab teile sõna.”

Mulle on looduse poolt antud nii vali hääl, et selles saalis poleks ma mikrofoni vajanud. Kui Vene ajal tegime tuhande õpilasega paraadi proovi ja võimendus tummaks jäi, ütlesid õpilased, et las Rossmann räägib, siis on vähemalt kuulda.

Tiit Vähi arvas tookord, et see ei ole hea mõte, sest nii muutun ma käitumise poolest Gorbatšoviga sarnaseks. Seda ma ei tahtnud ja etteaste jäigi olemata.

Ühel kohtumisel rääkisin juhtunust ka teistele õpetajatele. Üks vene kooli õpetaja tõusis püsti ja ütles: „Kas te kujutate üldse ette, kui suur au teile, lihtsale õpetajale, osaks langes – istuda ühes saalis meie kodumaa parimate poegade ja tütardega. Hea, et leidus tark mees, kes teile aru pähe pani. Te oleks häbistanud mitte ainult iseennast, vaid kõiki Nõukogude õpetajaid.” Olukorra lahendas hallipäine meesõpetaja, kes sõnas: „Nina Andrejevna, ärge ärrituge. Õpetaja on tundeline inimene ja see oli tema emotsionaalne reageering saalis toimuvale. Ma ei usu, et tal oleks olnud kavatsust nii käituda.”

Küllap oli tal õigus. Aga sellest ajast on mul üha suurenev vastumeelsus nende inimeste käitumise suhtes, kes kuulavad, aga ei kuule, ja kes mõnitavad, alandavad ja sildistavad kaasinimesi.

Mul on raske mõista õpetajat, kes ütles autoklassi valinud noormehele, et mine siis parem kohe vangi. Ma ei taha teid kadedaks muuta ja sellepärast ei nimeta nimesid, aga aastate jooksul on Rakvere 1. keskkooli autoklassist tulnud palju tarku ja tuntud inimesi.

Ma ei mõista ka koolijuhti, kes ütles keskmise hindega 3,2 koolikatsetele tulnud noormehele: „Mida teie siit otsite? Minu kool on eliitkool ja siin õpib Eesti tulevane eliit.” Nüüdseks on sellest noormehest saanud rahvusvahelise kuulsusega teadlane.

Suhtlustarkvara Wine looja, 38-aastane taanlane Janus Friis on lõpetamata keskharidusega. Loomulikult on haridus tähtis, kuid õrnas eas inimesele lõpliku hinnangu andmist ma õigeks ei pea.

Mul on tuua ka üks näide isiklikust kogemusest. Möödunud suvel taotlesime perefirmale koolitusloa pikendamist. Oli uskumatu, kuidas riigiametnik võttis endale õiguse inimest alandada ja panna teda ennast tundma nagu konksu otsas rabelev vihmauss. Ja teha seda nii, justkui ei rikuks seejuures ühtegi seadust. Inimene, kes suhtleb riigiametnikega iga päev, ütles, et nende seas leidub tõesti selliseid, kes vaatavad sulle otsa nagu tark koer – midagi inimkeeli ei selgita ja informatsiooni tilgutavad vähehaaval, nagu oleks see nende isiklik omand. „Kõik ei ole sellised,” lõpetas ta jutu. Meilgi õnnestus lõpuks kohtuda riigiametnikuga, kes lahendas probleemi päevapealt. Ainult et meil oli väga raske oma õpilastele, keda austame ja kellest hoolime, selgeks teha, miks tekkis koolituses kahekuuline vahe.

Üks mu õpilane käib kord kuus minu kanalisatsioonikaevu tühjendamas. Kord ütles ta mu pojapojale: „Vaata, et sa hästi õpid, muidu pead ka hakkama kakalondiga ringi sõitma.” Mina ütlesin talle, et miks sa oma tööd ja iseennast alandad. Seda tööd peab ka keegi tegema! „Ma ei ole osanud sellele nii mõelda,” tunnistas ta.

Enamik inimesi, kes teisi alandavad, põhjendavad seda nii, et läksid endast välja. See vabandus meenutab mulle meest, kes kurtis sõbrale, et kui tema läheb õhtul välja, läheb naine endast välja, ja kui tema tuleb hommikul väljast tagasi, on naine ikka endast väljas.

Kui inimene ei suuda argumenteeritult vaielda ja läheb iga asja peale hirmsasti põlema, tuleb abi otsida. Mina käisin aastaid tagasi koolitusel, kus soovitati ärritumise korral hakata ümisema oma lemmiklaulu. Minule meeldis sel ajal Ivo Linna laul kikilipsust. Kui mu ees seisab vihakõnet pidav mees ja mina hakkan ümisema viisil „Kikilips teeb mehe šikiks”, pole välistatud, et ta saab veel vihasemaks. Tänapäeval on kindlasti moodsamaid ja tõhusamaid teraapiaid.

Õnnelikud on inimesed, kellele on emapiimaga kaasa antud oskus igas olukorras väärikalt käituda. Mul oli üks selline kolleeg. Küsisin, kuidas ta reageeriks, kui õpilane ütleks, et mine õige ühte pimedasse kohta. „Vastaksin: „Aitäh juhatamast,” ja jätkaksin aine esitamist. Pole mõtet lugeda moraali inimesele, kes on iseendaga puntras. Hiljem muidugi vestleksime nelja silma all või ka kuue silma all. Olen selles osas ühte meelt Jukuga, kes ütles, et temale ka õpetaja käitumine alati ei meeldi, aga ega tema sellepärast lähe iga kord õpetaja emale kituma.”

Mina pole nii suutnud. Olen oma õpilaste peale häält tõstnud ja kuigi olen püüdnud seda teha isiklikuks muutumata, on see vilets vabandus. Siiski võtan õpetajana endale õiguse kõigile avaliku elu tegelastele ja püünele pürgijatele meelde tuletada: vaielge väärikalt, survestage soliidselt, käituge korralikult. Uskuge, nii on võimalik elada, et ei pea kogu aeg vabandust paluma. Peame meeles, et inimestena oleme kõik võrdsed.