Terra Mariana 800

27. märts 2015 Karl Kello Õpetajate Leht - Terra Mariana 800 kommenteerimine on välja lülitatud

Kaheksasada aastat tagasi toimus olulist – isegi nii olulist, et Eesti kirikute nõukogu on kuulutanud käesoleva aasta teema-aastaks „Kaheksa sajandit Maarjamaad”. Lätis tähistatakse katoliku piiskoppide eestvõttel 2015. aastat Terra Mariana juubeliaastana. Maarjamaa on Eesti poeetiline sünonüüm. Ema Maa (Terra Matris või Terra Mariae, Terra Mariana) tähendas kohalikus kontekstis algselt Vana-Liivimaad, s.o Läti-Eestimaad, ning on säilinud Latgale ja eelkõige Läti katoliikliku osa nimetusena. Nõnda et kui Eesti president tunnustab välismaa diplomaate Maarjamaa ristiga, siis teeb ta seda mitte niivõrd poeetilise Eestimaa, kuivõrd Läti katoliikliku osa nimel.

Vahest just neil päevil 800 aastat tagasi ristiti Sakala Lembitu, kroonik Henriku sõnul „kõige truudusetum”, koos naiste ja laste ja meestega. Sama aasta aprillist, kohe pärast ülestõusmispühi peaks olema pärit esimene kirjasõnas jäädvustatud lause eesti keeles: „Laula, laula, pappi!” Sama aasta hilissügisel tuli Roomas kokku Lateraani neljas kirikukogu, suurim katoliiklaste nõupidamine läbi aegade. Kirikukogust osavõtjate nimekirjas leiduvad ka piiskopid Liivi- ja Eestimaalt (de Livonia, de Hestia). Kirikukogul kuulutati transsubstantsiatsioon dogmaks, s.o pühal õhtusöömaajal leiva ja veini muutumine Kristuse tõeliseks ihuks ja vereks.

Eestluse tugitsitaat

Henriku kroonika järgi pöördus kumbki kohalikest piiskoppidest kirikukogul paavsti poole sõnadega: „Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa.” Mille peale lausunud paavst: „Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.” See lause on üks eestluse n-ö tugi­tsitaate.

Kroonik Henrik ei kinnita otsesõnu, et paavsti kõnetas Riia piiskop Albert, seda võis teha ka Eestimaa piiskop Theoderic. Innocentius III (ld innocens ‘süütu, omakasupüüdmatu’) ajal saavutas Püha Tooli ilmlik ja vaimlik võim kõrgpunkti. See paavst hakkas end nimetama Kristuse asemikuks. Tema järgi pärineb kuningavõimu hiilgus paavsti autoriteedilt – nõndasamuti kui kuu saab oma valguse päikeselt ja üksnes peegeldab päikesevalgust. Katoliiklikus taevas on kaks valgusvalitsejat – suurem valgus valitseb inimeste hinge üle ja vähem valgus inimeste ihu üle.

Lääne-Euroopa kultuuriruumi

Maarjamaa 800. aastapäeva tähistades meenutame Eestimaa integreerumist Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Aga nagu tavaks: nii kui keegi olulise ideega välja tuleb, leiab see kohe ka kahtlemist. Seekord seatakse kahtluse alla, kas on õigustatud esile tuua aastat 2015, kuivõrd Eestimaa ristiusustamine algas juba palju varem. Pakutakse välja, et tähistada sobib kas aastat 1165, kui Lundi peapiiskop Eskil määras Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu munga Fulco; või aastat 1186, kui Liivimaad mainitakse kui neitsi Maarja maad Lübecki Arnoldi kroonikas (kontekst siiski segane); või aastat 1201/1202, Riia piiskop Albert pühitses Riia toomkiriku koos kogu Liivimaaga „õndsaima jumalaema Maarja auks”. 1186. aasta kontekstis saab siiski öelda, nagu on sedastanud ka üks Läti katoliku piiskoppidest, et 1986 ei tulnud Maarjamaa 800 aasta juubeli tähistamine eriti kõne alla, kuivõrd kirik oli siis n-ö poollegaalses seisundis. Aastaga 2015 on meil aga tugev emotsionaalne side.

Imetlust vääriva järjekindlusega

Tähelepanu väärib aga see imetlust vääriv järjekindlus, millega ajaloolased eiravad kohalikku kultuurilist järjepidevust. Ei väsita kordamast, et Maarjamaid on veel teisigi ja et Maarjamaa nimi ei muuda meid mingis mõttes eriliseks ei Euroopas ega ka maailmas. Sest 12. ja 13. sajandil olevat kujunenud lausa tavaks, et ristisõja käigus vallutatud alad pühendati neitsi Maarjale. Mis olla seotud neitsi Maarja kultuse esiletõusuga sel ajal, mis omakorda olnud seotud tollase rüütlikultuuriga – neitsi Maarjast sai vaimuliku rüütli südamedaam.

Jumalaema maa vs. emajumala maa

Miks just Maarjamaa? Lennart Meri on oletanud, et Läänemere maade nimetamise taga Ema maaks võib peituda fantastiline kujutelm, nagu puutuksid Kirde-Euroopa alad vahetult kokku Lähis-Idas asuva Poja maa Palestiinaga. Lahendus võib siiski lihtsam ja loogilisem olla. Neitsi Maarja nimi võis kanduda meie maale üle lihtsalt loomuldasa, kohaliku emajumala ja kristlaste jumalaema sisulise samasuse tõttu. Vana-Liivimaa võidi pühendada neitsi Maarjale võrreldavalt umbes sama põhimõtte järgi, kui kirikud rajati endistesse pühapaikadesse.

Kuigi võib tunduda, et kas jumalaema maa või emajumala maa, suurt vahet pole, on see vahe põhimõtteline. Meie jumal oli naissoost. Eesti on emajumala maa, jumalate ema maa olnud tõenäoliselt läbi aegade. Paar näidet. Rooma ajaloolane ja kirjanik Publius Cornelius Tacitus kirjutab, 98, et aestide hõimud „austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metsseakujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi” (tõlge Kristi Viiding). Johannes Schefferus mainib „Lapponias”, 1673, eestlaste-soomlaste jumalat ehk jumalate ema. Seda Kuldnaist, keda eestlased-soomlased kummardasid kui jumalate ema ja jumalat, kutsuti paganausuliste laplaste hulgas nimega Wirku-Accha ehk Viru-Acka, s.o Virumaa või Liivimaa vanaeit: „Diese von den Finnen und Estländern angebetete Mutter der Götter, Güldene Weib und Jumala ist bey den Heidnischen Lappen Wirku-Accha oder Wiru-Acka, das ist die Alte von Wirland oder Lifland genannt.” Soome loitsude Viron akka, villi vaimo samastub päikesepeitja Louhiga. Päike peideti nimetule Saarele põrgumäkke. Küsimus: kes muu võib päikest käsutada kui mitte võimukaim jumalus? Ja veel isegi nii hilisel ajal kui 19. sajandi teisel poolel, 1869, kirjutab akadeemik Wiedemann, et Maarja maa (Gottes Erdboden; das russische Baltland) on jumala maa.

Nii Palestiina (Poja maa) kui ka Eesti (Ema maa) asukate enesenimetus oli omal ajal ‘maarahvas’. Fanny de Sivers on tõdenud, et aramea süüria murrakus tähendas Mar või Mary ‘emand, Lady’, s.o ‘naine’. Aramea keel oli teatavasti Jeesuse emakeel. Jeesus on seega võimalik et ‘naise poeg” – võrreldavalt Kalevipojaga, kes on Eesti mütoloogias Kalevi neitsi poeg, s.o neitsiliku taevajumalanna poeg. Nimi Kalev eesti keeles on tuletunud sarnaselt sõnadega „vägev” ja „tugev”: kalev = kali + v; vägev = vägi + v; tugev = tugi + v. ‘Kali’ on üleilmselt tähendanud ‘naine”. Nostraatiline kali (‘naine; mõrsja”) käibib veel praegugi eesti keeles kujul käli.