21. sajandi õpetajast ikka veel tulevikuvaates

Maailma parima haridusega riikide viiendal tippkohtumisel Kanadas Banffis jõuti kõnelustega 21. sajandi klassiruumi: arutleti õpetajate liidrirolli, koostöö ja innovatsiooni üle ning küsiti, mida teha teisiti, et ühiskond õpetajat senisest rohkem väärtustaks.

Õpetajakutse tippkohtumise kutsus 2011. aastal ellu USA, et saada maailma edukatelt haridusmaadelt ideid, kuidas oma hariduselu paremaks muuta. OECD ja rahvusvahelise õpetajate ametiühingu korraldatavale suurüritusele kutsutakse PISA testide põhjal, algusest peale on sellest osa võtnud ka Eesti. Banffis olid kohal haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Mart Laidmets, haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri, koolijuhtide ühenduse esimees Toomas Kruusimägi, õpetajate liidu juht Margit Timakov ja HTM-i õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver.

„Rahvusvaheline seltskond on igal aastal oma arutlustes üha konkreetsem, ettevalmistatud kõned on asendumas sisulise diskussiooniga,” täheldas Margit Timakov. Arutlused said ainest Andreas Schleicheri OECD uuringute põhjal kirjutatud taustaraportist, kus on kirjas: 21. sajandi õppijatel on vaja koole, kus on tugevad juhid, enesekindlad õpetajad ning uuenduslik lähenemine.

Liidrioskuste arendamine ja liidriks olemise mõtteviis oligi läbiv teema, mis kõnetas kõiki osalenud riike, märkis Kristi Mikiver. See oli ka teema, mille puhul praktiliselt kõik riigid leidsid, et arenguruumi neil on.

„Liidri üks tunnus on kirg oma töö vastu,” arutles Mikiver. „Kirge ei saa teeselda. See kas on või ei ole. Ja sellele tuleks õpetaja värbamise puhul senisest oluliselt rohkem rõhku panna. Direktorid ei saa kuigivõrd mõjutada seda, keda võetakse ülikoolidesse esmaõppesse. Küll aga saavad nad otsustada, kelle nad oma meeskonda võtavad.”

Arutleti ka, kuidas jõuda selleni, et õpetajakoolituses tähtsustataks liidrioskuste arendamist. Sellega tuleb teadlikult tegelda.

„Koolijuhi roll muutub kogu maailmas,” lausus Mart Laidmets. Enamik riike pidas vajalikuks, et koolijuhil oleks pedagoogiline taust. Koolijuht peab muutuma inspireerijaks ja innustajaks, kes teab, mis suunas liigutakse.

„Üritame ka Eestis minna selles suunas,” sõnas Laidmets. Palju oleneb siiski koolipidajast. Kool ei ole kogukonnast isoleeritud ja seotust kogukonnaga tõsteti kohtumisel palju esile.

Enam koostööd

Laidmets rääkis tippkohtumisel, et eesti õpetaja on oma aines tugev. Küsimus on, kuidas leida tasakaal, et igas tunnis arendataks ka üldoskusi. USA-s ja Kanadas on üks klassiõpetaja põhikooli lõpuni. Selles nõrk külg on vähene spetsialiseerumine ja professionaalsus.

„Meie pluss on aineõpetamine, aga siit tuleneb ka miinus – meie õpetajad pole kuigi entusiastlikud koostööd tegema,” rääkis Reemo Voltri. Üks aruteluteemasid oligi koostöö – õpetajate vahel, juhtkonna ja ministeeriumiga.

„Kui tahame, et koostööd tehtaks praegusest rohkem, on vaja sellele teadlikult läheneda,” sõnas Voltri. See eeldab töökoormuse arvestamist. Näiteks Shanghais on üldtööaeg üle 40 tunni, klassi ees ollakse sellest 15–18 ja eraldi fikseeritud on koostöötunnid gruppide vahel. Ka Soomes on koostöötunnid kollektiivlepingusse kirjutatud.

Kristi Mikiveri sõnul võimaldab Eestis juba ligi kaks õppeaastat kasutuses olnud tööajaarvestus sellist töökorraldust, kuid eelistatakse ikka harjumuspärast kontakttundidel põhinevat tööajaarvestust.

Koostöö hea näitena äratasid kohtumisel tähelepanu meie aineliidud, kus õpetajad vabatahtlikult maksavad liikmemaksu, korraldavad oma vabast ajast üritusi ja on kaasatud õppekavade arendamisse.

„Mitmed eksperdid, nagu Michael Fullan ja Linda Darling-Hammond, rääkisid vajadusest koostööd toetavate mudelite järele,” vahendas Margit Timakov.

„Arutati, kas õpetaja ja õpilase koostöine partnerlus tähendabki uut pedagoogikat. Hea meel on tõdeda, et Eestis käivituv õpetajate kutsesüsteem on ehitatud üles nii õpilaste, kolleegide, juhtkonna kui ka lastevanemate koostööle. Tõhusaks ning edukaks koostööks koolis on vaja aga koolikultuuri muuta.”

Riigi toetus digiõppevarale

Mõistagi puudutati 21. sajandi klassiruumist kõneldes ka IT-teemasid. Uus-Meremaa tõi välja, et nende järgmise aasta prioriteet on arendada välja ja rakendada üleriigilist digi­struktuuri. Meie e-kool on teiste riikide jaoks kõva sõna, aga edasiminekuks tuleb rääkida juba järgmisest ja ülejärgmisest päevast.

„Arvestades Eesti väiksust, peaks meil digiõppevara tootmist, eestindamist ja ladustamist koordineerima riik,” lausus Voltri. „Praegu peab Eesti õpetaja tohutult tööd tegema, et otsida, leida, tõlkida ja läbi proovida. Kui suudaksime riikliku ainekava katta digitaalsete töövahenditega, millel on n-ö kvaliteedimärk, jääks õpetajaile palju rohkem aega loominguliselt läheneda.”

Mart Laidmets lisas, et kohtumisel toodi Eesti IT-tegevust hea näitena. Soomlastega teeme hariduspilves iga päev koostööd ja meil on „Digipöörde” programm. Oleme maailmas esireas ja seda tullakse uudistama. Kuid tähtis on jõuda selleni, et igas koolis oleks kiire internet, õpetaja töökoht ja korralik sisu, mida on võimalik struktureeritult leida. Ideaalis peaks neid materjale kasutama mitme aine õpetajad koos, füüsikast kuni laulmiseni. Aga see võtab aega.

Rõhutati sedagi, et tehnoloogia kasutamine ei saa olla eesmärk omaette, see peab tegema õpilase elu lihtsamaks ja kaasaegsemaks.

Kuidas tõsta mainet?

Parimate haridusmaade tippkohtumine pole siiski üksteise kiitmise koht, vaid luubi all olid ka kitsaskohad.

Muret teeb, et ehkki 80% õpetajaid on oma tööga rahul ja väga paljud tahavad areneda, leiab ainult 20%, et nende tööd väärtustatakse. Sedasi on lood mitte ainult Eestis, vaid ka mujal.

„Palk on õpetaja väärtustamiseks olu­line,” lausus Voltri. Kuidas ühiskond areneks nii kaugele ja muutuks rik­ka­maks, et ka õpetajaile jõutaks maks­ta head palka? Samas on terve hulk riike, kus palk pole enam probleem, vaid tegelda tuleb mainekujundusega.

„Õpetajate järelkasvu vähesus on ka teistes riikides mureks just sel põhjusel, et õpetajaamet pole kuigi mainekas,” lausus Laidmets. „Õpetajal peab jaguma enesekindlust. Meie praegune koolivõrk tekitab aga ebakindlust – sa ei tea, kas kolme aasta pärast on sinu töökoht alles. Õpetaja peab tundma end kindlana ja teadma, mis positsioon tal on. Seda üritame elukestva õppe strateegia ja uue õpikäsituse kaudu ka anda.”

Hariduses maailma 20–30 tippriigi seas olles on kasulik vaadata, mida teised on hästi või halvasti teinud. Näiteks Rootsis on läbi viidud väga palju reforme ja see on kajastunud testide kehvades tulemustes. Nad ise ütlevad, et koolide erastamine oli vale samm.

„Tippkohtumise arutlustes hakkas silma uuenduslike ja strateegiliste nägemuste puudumine – mida klassiruumis siis ikkagi teha,” märkis Laidmets. Eesti sai ühe vähese riigina välja tuua tulevikku vaatava dokumendi – elukestva õppe strateegia. Mujalgi riikides on siiski loodud huvitava kooli võrgustikke ja otsitakse vastust küsimusele, kuidas põhiteadmistele lisandväärtust anda, et lapsel oleks tõesti huvitav ja koolist läheksid välja loovhinged.

„Eesti ja Soome tugevus on olnud ühtsuskool, tugevad õpetajad. Peame sellega, mis on, mõistlikult edasi minema. Kui me kogu aeg räägime, et süsteem on kehv ja palk väike, siis ei taha ükski noor minna õpetajaks õppima,” arutles Laidmets.

—

ARVAMUSED

Margit Timakov

Eesti õpetajate liidu esimees

Kui eelmisel aastal oli mul Hollandi õpetajatega juttu sellest, et õpetajatel oleks vaja oma kokkusaamist, siis sel aastal istusime ühe lõunapausi ajal tegevõpetajatega (Kanadast, Ameerikast ja Hollandist) maha ning arutasime, kuidas saame teemade arutelusse oma panuse anda ning mil moel jõuaks õpetaja hääl hariduspoliitika tegijateni. Mõned variandid olid konkreetsete võimalustena juba ka laual. Kontaktide loomine ja hoidmine on sellistel kohtumistel sama oluline kui kohal olemine.

Eesti peab riigina paremini oma positiivseid näiteid kuvama. See on kasulik nii meile endile kui ka neile, kes soovivad erinevaid (ja nt PISA tulemuste põhjal edukaid) haridussüsteeme analüüsida.

Tippkohtumistel on alati toonud häid näiteid Singapur, Uus-Meremaa, Soome ja Shanghai. Ka Hollandis teeb riik tõsiseid muudatusi õpetajaameti väärtustamiseks.

Eestil on vaja veel õppida sisulist koostööd tegema, toetada õpetaja enesekindlust esma- ning täiendõppes juhioskuste arendamise kaudu, luua usalduslikud suhted, õppides üksteist paremini mõistma (eri osapoolte töövarjutamine).

Minu mõtteid tippkohtumiselt saab aegamööda lugeda ka Ar­va­mus­aiast.

Kristi Mikiver

HTM-i õpetajaosakonna juhataja

Mulle meeldis väga, kuidas Luxembourg tutvustas sealset digiõpet. Tegevuses ei olnud palju uut võrreldes sellega, mida meil juba tehakse. Oluline erinevus tuli aga sisse viisis, kuidas sellest räägiti.

Sidet tööturuga rõhutati igal võimalikul moel. Meil tuleks koolis praegusest sagedamini mõelda, et me ei koolita õpilasi mitte üksnes töötajateks, vaid ka ettevõtjateks-tööandjateks.

Andreas Schleicher puudutas tabavalt hariduse ühte valukohta – heade kogemuste jagamist. Kui meditsiinis keegi midagi uut võtab kasutusele, levib see kulutulena. Uuendus võetakse kasutusele, sest muidu jääd teistest maha ning oled mängust väljas.

Hariduses see nii ei ole. Kui õpetaja töötab välja ja võtab kasutusele midagi uut, siis hea, kui direktorgi sellest teadlik on. Harva levib idee oma koolist kaugemale.

Seega, kui hakkaksid täna nullist kooli rajama, õppekava koostama, õpetajaid koolitama või värbama, siis mida võrreldes olemasolevaga teisiti teeksid?

Ning teine küsimus: miks me siis seda ei tee? Miks me 15 aastat pärast 21. sajandi algust räägime 21. sajandi õpetajast tulevikuvaates ja mitte olevikus – siin ja täna?