Eile jüripäev, homme ussikuningapäev

Ussikuningapäev on tähtis päev. Homme kutsub ussikuningas oma alamad n-ö üldkoosolekule. Maduussid on praeguseks kõik kenasti talveunest üles ärganud – eile pidid viimasedki maa seest välja tulema.

Maa sisse võetakse ussid kas pärtlipäeval (24. august) või ussimaarjapäeval (8. september): „Pärtlipäeva aeg võetakse ussid maa sisse, aga need, kes paha on teinud, nagu loomi või inimesi nõõlanud, need jäävad talveks pääle maa” (Valjala). Kui uss maa sisse läheb, olevat alati kange tuul ja torm (Kodavere). Lätlaste teades talvituvad ussid maa all ussiema juures kevadise esimese pikseni. Euraasia põhjarahvastel saadab ussikuninga saabumist müristamine. Ussikuningal (või pigem ussikuningannal?) võinud olla kolm pead, teatud ettekujutuste kohaselt aga ka seitse või 12 ja ta osanud lennata – seega lohemadu ehk draakon, kes muu.

Ussi naine (üsna loomulikult tuleks eeldada, et ussikuninga naine) elavat koos oma imelise abikaasa ja kolme pojaga mere saarõ pääl, mida annab samastada Saaremaaga. Seto muinasjutus „Ussi naine” lätsivä veli ja sõsar mere pääle minema: meri ol’l lak’a üle minnä, kallas kavvõh kalduda – sis saigi sõsar Saarõmaalõ.

Püha Jüri on draakonitapja. Ussikuningapäev aga on ühtlasi markuse- ehk äkksurmapäev. Püha Markuse poole pöörduti taotlusega saada abi ootamatu surma vastu. Markusepäeval ennustati ilma – kui homme hommikul on soe ilm, tuleb soe ja pikk sügis; kui aga öösel juhtub külma tulema, jätkub seda veel 40 päevaks.

Hiilgav kroon peas

Ussikuningal olnud peas hari või hiilgav kuldkroon: „Käevarre jämedune uss, kellel kuldkroon peas hiilanud” (Matthias Johann Eisen). Läti ussikuninga(nna)t ehib kuldne või punane kroon. Kes ussikuninga krooni kätte saab ja ära sööb (teinekord õnnestub kokal ussikroonirooga maitsta, kuigi see on karmilt keelatud), mõistab kõik lindude ja loomade keeled ning tal avaneb igasuguseid võimalusi elus läbilöömiseks – saades kõige targemaks, suutes ja osates kõike. Omal ajal usuti ühtlasi, et inimese muudab targaks, tugevaks ja vägevaks maosüdame söömine. Kui näiteks muinasskandinaavia Edda-laulude kangelane Sigurdr küpsetas maosüdant tulel ja puudutas seda sõrmega katsumaks, kas küps küllalt, põletas verevaht tal sõrme, mees pistis sõrme suhu. Maosüdame verd sattus kangelase keele peale – millest piisas, et mees sai kohe aru linnukeelest. Ka Eesti-Läti uskumuste järgi tagas küpsetatud maosüdame vere maitsmine võime mõista linnukeelt.

Ussikuningas valvab enamasti (peidetud vara), nii meil kohapeal kui kaugematelgi maadel, vrd näiteks Iasoni, Sigurdri-Siegfriedi, Beowulfi lood. Laialt levinud uskumuste kohaselt ajab madu inimest taga, keerates end pütivitsana rõngasse, et kiiremini edasi pääseda. Ussikuningas on kange vilistama: kui arjaga uss ohu korral vilistab, siis kiirustavad kõik teised ussid kokku. Enne jüripäeva tapetud mao pea olevat hea taskus kanda, omal ajal taganud see väidetavalt eduka kohtuskäimise ja õnne kaardimängus, kaitsnud kurja silma ja saksa viha vastu. Eks niisugune abi läheks asja ette tänaselgi päeval.

Tarkuse kehastus

Babüloonlased pidasid madu kurjuse, egiptlased tarkuse kehastuseks. Madu on tarkuse võrdkuju siinmailgi: et kõik maailma keeled selgeks saada, piisab, kui keeta valget ussi kinnises katlas ning nuusutada läbi augu keeduauru, teatakse Lätis. Valge ussi liha söömine võib anda teada kõik maailma asjad ning tulevikku. Ussirohi ja -tõmmis aitab kõiksuguste hädade vastu. Ussituhka tarvitati paha sõna, kurja silma ja üleaisalöömise vastu. Valge ussi tuhk ravib suuri haigusi.

Madu on headuse ja kurjuse sümbol. Maduusse iseloomustab vastandlik loomus. Kahetine suhtumine vastab nende kahesele olemusele. Egiptimaal on ühed neist päikesejumala Ra vaenlased ja teised kaitsjad. Päikesevarjutus toimub siis, kui koletu koletis – tulemadu, draakon, uss – sööb päikest. Saaremaal usuti uss söövat päikesekiiri, samas kui teised ussid kaitsevad maja. Ussimürk surmab ja ravib ühtlasi. Kes teab ussisõnu, võib madusid käsutada ja ravida maohammustusi. Ussisõnad võib saada unes (üks väheldane mees, hall habe ees), aga edasi õpetada neid ei tohi.

Eesti maastikku ilmestavad ussikivid on kultuskivid. Ussikivil on peal loodustekkeline mao kujutis. Teinekord on seda ka järele aidatud, et pilt reljeefsemalt esile tuleks. Narva lähedalt Tõrvalast leitud rästikukuju viitab asjaolule, et Eestiski on põhjust kõnelda ussikultusest. Kuivõrd rästik samastub mütoloogilises kontekstis lohe/draakoniga, annab see tunnistust, et draakonitemaatika juured Eestimaal ja seega ka vanimad jäljed eesti muinasuskumustest ulatuvad kaugesse kiviaega. Narva lähedal Tõrvalas ohverdati vähemalt 7000 aastat tagasi vette luust nooleotsi, kaunistatud pistodasid ja ornamendiga kaetud põdrasarvest rästikukuju, kaunistatud sik-sakilise mustriga. Piksemadu? Välgu võrdkuju?

—

Metsikud maarahvad

Königsbergi ülikooli rektor Georg Sabinus (Lutheri kaastöölise Philipp Melanchthoni väimees) saatis kardinal Pietro Bembole aastal 1545 värsivormis läkituse: „Põhjala piiril on metsikud maarahva hõimud ja sugu, / kellele tõeline usk ikka veel mõistmatu on. / Kätlevad sinakaid madusid võikana kultuse moena, / sikutapp nende seas on verine ohverduslaad.” Väidetavalt on rektorihärra pidanud silmas kohalikke idapreisi talupoegi. Aga kes teab, vahest olid jõudnud temani kuuldused siiski Königsbergist tõesti kaugel põhjas asuvate hõimude kohta? Ussikultus pidi olema levinud ka lätlaste/eestlaste seas, kes nimetasid end otseselt maarahvaks.

Viljandi kiriku praost Dio­ny­sius Fabricius kirjutab 1 7. sajandi algul, s.o vaid viis-kuuskümmend aastat hiljem oma „Liivimaa ajaloo lühiülevaates”, et Liivimaal „peeti pühaks maduusse, keda nad pidasid oma kodudes ja kes olid niivõrd taltsad ja kodustatud, et ei teinud viga ei inimestele ega loomadele, nii et isegi lapsed nendega mängisid” ja et lausa selle ajani olnud kombeks isegi magada ussidega ühel asemel. Muide, ka muistses Kreekas oli madu koduloom, kes hävitas hiiri. Vastikust madude vastu ei tuntud ja lasti koguni lapsi nendega mängida. Suursugused naised kandsid madu kuumal aastaajal jahutamiseks kaela ümber.

Kroonik Christian Kelchil on lisada 17. sajandi lõpus: „Nii leidus ka veel väheste aastate eest üsna palju neid, kes salaja pidasid ja toitsid oma kodudes madusid ja ei lubanud, et keegi noile viga teeks, olles kindlalt veendunud, et sinatsed toovad nende majja erilist õnne ja edenemist.”

Madu on allilma isanda kehastus ja üleüldiselt tuntud sigivusmaagiline sümbolkuju: „Silita ussi, katsu, kas ta pistab,” öelnud Karja poisid Saaremaal, kui tüdrukutel lapsed olid. „Ehk jälle kui sa siu juhtud enne jüripääva leidma, siis võta üks tokk ja rõhu teda ära ja siis too see tokk kodu, ja siis kui mõni poiss ehk tüdruk kokku elavad vai mõni mees ja naene, kui neil last ei ole, siis löö selle kepiga seda naist, siis peab tal kohe laps sündima ja ei pea kohegi jääma, et ta ei sünni” (Maarja-Magdaleena).