… et kõik ei näeks, milline loll ma tegelikult olen ehk Mis kasu on enesemääratluspädevusest?

24. apr. 2015 Grete Arro Tallinna ülikooli teadur - Kommenteeri artiklit

Enesemääratluspädevus on riiklike õppekavade üldpädevustest ehk kõige ähmasem ja selle nimetamine võib esmapilgul kuulaja nõutuks muuta, esoteerilistesse mõtisklustesse tõugata või panna õlgu kehitades järeldama, et ju kuulub see teema karjäärinõustaja ampluaasse. Samuti ei pruugi selle arendamine koolis tunduda teiste üldpädevuste, näiteks matemaatika- või suhtluspädevuse kõrval kõige tähtsam. Samas on enesemääratluspädevus – võime kirjeldada ja mõtestada iseenda omadusi ja tahke ümbritseva keskkonna suhtes – üsna keskne, sest hinnang oma teistele pädevustele on enesemääratluspädevuse vahendatud.

Enesemääratlusest eduka kohanemise ja rahuloluni

Enesemääratluse definitsioon – iseend ära määratleda – tundub staatiline, ent selle pädevuse olemus peaks olema just suunatus arengule. Teisisõnu, keskne küsimus on, mida oma tugevuste-nõrkuste teadasaamisel tekkinud infoga tehakse. Enesemääratluspädevus peaks olema aluseks käitumise muutmisele oma potentsiaali realiseerimise suunas – näiteks mõistes, millistes valdkondades on minul kui õppijal puudujääk, ning teades, et see on ületatav, võib õppija asuda otsima viise, kuidas saavutada selles oskuses või teadmises suuremat meisterlikkust. Kui enesemääratluse tulemuseks on järeldus laadis „selles olen tugev, aga tolles nõrk” ning „järelikult ma olengi selline ja targem on edaspidi vältida olukordi, kus mu nõrkus võib avalduda” ning arendada vaid tugevaid külgi, siis on pädevust pigem düsfunktsionaalselt tõlgendatud. Seega peaks enesemääratluse juurde kuuluma ka oskus sellest määratlusest kaugemale minna – mõelda, kuidas oma mõtlemist-käitumist muuta, et kohaneda ümbritsevaga edukamalt ja olla rohkem rahul.

Enesemääratluspädevus räägib suuresti sellest, millest ka kliiniline psühholoogia – iseenda mõistmine on psüühilise tervise aluskomponent ning viise, kuidas aidata inimestel seda efektiivselt teha, otsivad ja uurivad paljud vaimse tervise spetsialistid. See ei tähenda, et õpetaja peaks hakkama psühholoogiks. Küll aga seda, et kool saab arendada alusoskusi, mida on vaja iseenda psüühilise tervise ehitamiseks. Väga paljud täiskasvanud on hädas emotsioonide või mõtetega, mis toimetulekut ei toeta – näiteks pealkirjas mainitud võitlus iseenda ebaadekvaatsuse tajumisega on paljudele tuttav. Mida aga sellega ette võtta? Kuna edukas enesemääratlus on oskus – emotsioonidest mõtlemine ja nende kognitiivne reguleerimine käivad ikka mõtlemisoperatsioonide kaudu –, saab selle arengut kõigis inimestes toetada. Seda tuleb teha juba koolis, selmet inimesi viletsate emotsioonireguleerijatena või kehvade iseenda võimete hindajate ja arendajatena laia ilma saata.

Mõtlemise areng ja metatunnetus

Enesemääratluspädevuse esmaseks eelduseks võib pidada enesekohase sõnavara olemasolu. Näiteks õpitakse koolis tunnetest rääkima ja tundeid nimetama. Aga võiks mõelda, mis nimetamisest edasi tuleb – kuidas arendada kohanemist toetava enesemääratlusoskuse eelduseks olevat mõtlemise arengut teadusmõisteliste, abstraktsete, hierarhiliste mõistete suunas ning metatunnetust.

Mõtlemise areng seostub enesemääratlusega seepärast, et iseenda omadused ei ole enamasti vahetult tajutavad, vaid sõnadega vahendatud – näiteks eri kogemusi üldistades, otsides pealtnäha vastukäivate omaduste ühisosa või leides põhjendusi kellegi käitumisele. Samuti võimaldab abstraktsem mõtlemine mõista nähtuste hierarhilist seost. Näiteks mõte „ma ei saa millegagi hakkama” kuulub laiemasse ebakohaste mõtete gruppi, mis põhinevad põhjendamatul eeldusel iseenda kohta – seega võib nimetatud mõtte kõrvale jätta ja kohasemaga asendada. Enesekohase teadusmõistelisema mõtlemise arengut saab kool järjepidevalt toetada, suunates õpilasi iseenda omadustest mõtlema ning silmale nähtamatut analüüsima.

Teine oluline enesemääratlust toetav oskus on metatunnetus – suutlikkus jälgida iseenda mõtlemisprotsessi. Metatunnetusele suunavad küsimused võiksid olla näiteks „Aga kuidas ma sellest asjast mõtlen? Kas ma võiks ka teistmoodi mõelda?” või „Nõndaks, sa jõudsid sellisele järeldusele. Milline su mõttekäik õieti oli?”. Samuti soovitus õpilasel olukorrast samm kõrvale astuda, seda ümber hinnata või teisest perspektiivist vaadata; tegevust planeerida, oma plaanide teostumist jälgida või hoopis püüda tähele panna, milline mõttekäik on viinud lahenduseni ja milline mitte. Need mõtlemisnipid on kasulikud nii akadeemilises, suhete või mina-ise-kontekstis. Võib ka eeldada, et mida mitmekesisemalt ja erinevamatest perspektiividest õpilane end peegeldada oskab, seda suurem on tema eeldatav lahenduspagas eri olukorras. Projekti „Üldpädevused ja nende hindamine” tulemused aga näitasid, et 7. klassi lapsed varieeruvad suuresti selles, kui mitmekesiselt nad iseennast eri olukordades peegeldavad ja mõtestavad. Seejuures seostus oskus iseend kirjeldada mitmesuguste kohanemise näitajatega, sh akadeemilise võimekuse ja mitmete pädevustega. Näib, et praegu on ainult osa lapsi head enesemääratlejad. Ent kas või mainitud mõtlemisvõtetega võiks püüda iga lapse enesemääratluspädevust toetada.

Kuidas head enesemääratlus­pädevust ära tunda?

Õpilase ükskõik millise pädevuse sügavuti mõistmine võtab aega ja soovitavalt tasub seda jälgida mitmes eri olukorras. Enesemääratlust ei pruugi olla võimalik korduvkasutatava standardiseeritud testiga hinnata. Enesemääratlus on keerukas ja õpilane võib iseenda üle mõeldes toppama jääda protsessi eri etappides: kas pole kättesaadav enesekohane sõnavara või ei oska ta abstraktsel tasandil infoga opereerida, otsustamaks oma tunnete-mõtete üle, ehk pole ta harjunud või ei oska vaatepunkte vahetada, pole motiveeritud enese üle juurdlema, kuna pole kogenud, et sellest on kasu. Samuti on eraldi oskus mõista, millal üldse tasub iseenda analüüsimise kallal pusida ja millal mitte. Väliselt aga ei ole näha, kas õpilane parasjagu püüab oma kogemust mõtestada või uneleb millestki muust. Kui me õpilaselt küsides midagi tema enesemääratluse kohta teada ei saa, ei tähendada see tingimata, et õpilane on vilets enesemääratleja – asi võib olla usalduses õpilase ja õpetaja vahel või ei oska me õigesti küsida. Võimalik, et mõnda pädevust ongi koolivälisel uurijal lihtsam hinnata. Lisaks puudub enesemääratluspädevusel hea referents – pole olemas normatiivset, õiget enesemääratlust, toimetulekut toetav enesemääratlus võib olla väga mitmesugune. Küll aga saab hinnata ja arendada võtteid, mis on enesemääratluse aluseks ja toetavad õpilase oskust iseendast metatasandil mõelda ning uusi lahendusi otsida. Näiteks

  • oma kogemuse mõtestamine, ümberhindamine („Mis see tunne või sündmus tähendas ja mida sellega edasi teha?”, „Kas ja mida sellest õppida?”, „Miks ma ÜLDSE selle asjaga tegelen?”);
  • hierarhilise seose otsimine („Mis tüüpi mõte või tunne see on – mida sellistega tavaliselt tehakse?”);
  • eri perspektiividest vaatamine („Mida see tähendab teises ajaperspektiivis; võrreldes muude asjadega; teiste inimeste jaoks; ümbritsevale keskkonnale?”);
  • eelduste, millel järeldused põhinevad, vaidlustamine („Aga miks ma üldse arvan, et matemaatika/laulmine pole minu jaoks?”);
  • paindlikkus, mitmekesisus („Ega ma ole kinni negatiivse tõlgenduse ketramises?” „Kas ma saan ka teistmoodi mõelda-tunda-käituda?”, „Kas see teema üldse vajab endassesüüvimist?”).

Kokkuvõttes on enesemääratluspädevus vajalik igas olukorras – see on iseenda mõtestamine maailma suhtes mõistmaks, kuidas oma arengut ümbritsevas keskkonnas paremini suunata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!