Haridus­uuenduse konverents: hääled väljalt

30. apr. 2015 Kristiina Krabi TLÜ kasvatusteaduste instituudi andragoogika lektor - 1 Kommentaar

Haridusuuenduse konverentsil (Tallinna ülikool, 15. aprill) toimus andragoogide ja haridusjuhtide kohtumine „Hääled väljalt – milline on andragoogide/haridusjuhtide roll haridusuuenduste loomisel täna ja homme?”. Töötoa viis läbi andragoog ja õppejõust uuendaja Piret Jeedas koos teiste andragoogide ja haridusjuhtidega.

Eesmärk oli luua ruum aruteluks järgmiste küsimuste üle. Kuidas mina traditsiooni ja innovatsiooni hariduses mõistan? Millisena tunnetan enda kui andragoogi/haridusjuhi rolli haridusuuenduste loomisel? Kuidas väljendub muutus minus endas? Andragoogika ja haridusjuhtimise eriala vilistlastel oli palutud jagada teemakohaseid mõtteid oma vaatenurgast lähtuvalt.

Meedias käsitletakse haridus(uuendus)t kriitilises võtmes

Eeva Kumberg, andragoogika magister ja Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist, tõi välja, et meedias käsitletakse haridus(uuendus)t kriitilises võtmes – kujuneb seos, et hariduses on kriis ja kõik halvasti. See omakorda loob infovälja, et tehtut ja tehtavat ei märgata. Võimendatakse fakte, millest aru saadakse, aga keerulisemaid aspekte ei märgata. Näiteks seda, mida tehakse õpikäsituse muutuse suunas. Eeva küsimus oli, kuidas ajakirjanikke ja meediat hariduse aruteludesse kaasata. Hariduse vallas hoitakse toimuvat endale ja mõeldakse vähe, kuidas muutusest rääkida ja seda nähtavaks teha.

Raino Liblik, hariduse juhtimise magister ja Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor, käsitles teemat haridusjuhi perspektiivist. Temalt jäi kõlama mõte osalusjuhtimisest. Kui me muutusi loome, siis on juht algatajana protsessis osaline. Ei ole nii, et juht käsib muutuda ning ise kaob ja ootab, kuni teised tulevad ja pakuvad oma lahendused. Juht on aktiivne osaleja. Raino leidis, et meil on hariduses vaja ühist eesmärki või kokkulepet, mille poole liikuda. Auditooriumist kostis hääli, et kokkulepe on olemas – uuenenud õpikäsitus ja õppekava, mis annab valikutele raami.

Triin Siiner, andragoogika magister, muuseumipedagoog ja õppejõud, lõpetas isikliku tasandiga: muutus algab minust endast, minul inimese ja õppimise toetajana, andragoogina on võimalus valida ja otsustada. Pean julgema olla spontaanne ning heitma kõrvale ohvri mentaliteedi. Soome haridusministri sõnadega: kool peaks kasvatama kangelasi – inimesi, kes ei ole olude ohvrid, vaid julgevad laiendada omaenda piire.

Hariduse juhtimise magister ja sisekaitseakadeemia innovaatiliste haridustehnoloogiate keskuse juht Marek Link esitas oma mõttearenduse video vahendusel. Temalt jäi kõlama paradoks, et käsitleme koostööd, kaasamist, enesearengut, enesejuhitavust, mängulisust ja paindlikkust hariduses alternatiivina, mitte traditsioonilise õppe osana. Ehk kõik see, mis õppimisega loomulikult kaasneb, on kujunenud alternatiiviks või teistmoodi lähenemise tunnuseks.

Õhku jäi veel üks paradoks: me teame, kuidas hariduses asjad peaksid olema ja kuhu tahame minna, aga ei tee seda, millest räägime. „Oletan, et meil on individuaalseid ja kollektiivseid uskumusi, mis takistavad – neid ei tooda esile ja nendega ei tegelda süsteemselt. Näiteks kui räägime muutuste protsessi algatamisest, siis on vaja rääkida ka takistustest ja hirmudest. Juht-algataja peab ka seda poolt käsitlema. Mis on see, mida kardame ka süsteemi tasandil? – Ebaõnnestumist, on hirm läbikukkumise ees. Uuendustega käib kaasas võimalus läbi kukkuda ja peame küsima, kas meie suudame seda taluda, julgeme eksperimenteerida,” tõdes Piret Jeedas.

Muutustes satuvad inimesed segadusse

Muutused on loomulikud, mistõttu saab end varustada tööriistadega, mis aitavad muutustega toime tulla. Muutustes satuvad inimesed segadusse, seepärast tuleb mõelda, kuidas toetada muutuste keskel olijaid. Andragoogi roll on toetada muutustes inimesi, ja seda kahel tasandil: muutjad (algatajad-juhid) vajavad tuge, kuidas muutusi läbi viia, et need oleks uuenduslikud ja mõjusad, muutustest mõjutatud inimesi tuleb toetada toimuva, kogetava mõtestamisel. Muutusi võtab paremini vastu see, kes saab aru, miks neid tehakse.

„Hariduses kerkivad pidevalt uued vajadused, mistõttu pole ma kindel, et saame hoida kümne aasta visiooni muutumatuna. Igal aastal on põhjust istuda maha ja pidada aru: mida me teada saime ja mida on vaja muuta? Peame ise olema see lahendus või uuendus, mida tahame näha. Mul on muutuse juhtimise kogemus ja protsesside mudelid ning on tekkinud inimesed, kellega koos tegutseda. Meil on võimalus jagada uutmoodi töötamise ja protsessi juhtimise viise. Kaasamisel on oluline roll selles, kuidas viia muutusi ellu targalt ja mõjusalt,” tajub Piret Jeedas oma rolli uuendajana.

Hääled väljalt tõid esile kokku tulnud andragoogide ja haridusjuhtide jaoks olulise: muutused algavad meist endist, tegutseda tuleb õppimise loomuliku protsessi märkamisest lähtuvalt, juhtidel on oluline roll osalusprotsessis kaasamise kaudu ning meedia on hariduse aruteludes vajalik partner.

Töötoas sündisid andragoogika bakalaureuseõppe üliõpilaste abil loovad kokkuvõtted: visuaalse lahenduse kujundas Moonika Org (vt illustratsioon) ning luuleread kirjutas Katre Pohlak.