Hedda Peet reisidest, raamatutest ja tuletornidest

Hedda Peet Läti kõige kõrgemas, Mikelbaka tuletornis, kust selge ilmaga paistavad ka Sõrve säär ja tuletorn. Foto: erakogu

Hedda Peet on Pärnus elav ja tegutsev sisearhitekt, kes lisaks erialasele tööle kirjutab ja kujundab raamatuid, kalendreid, lauamänge, brošüüre, postkaarte ning on kirglik reisi- ja tuletornihuviline.

Hedda on põline pärnakas. Vahepeal elas ta küll  Tallinnas, aga nüüd on juba üle 20 aasta kodulinnas tagasi. Hedda jutustab, et käis põhikoolis linna servas asuvas Pärnu Raeküla koolis. Just Raeküla linnaosas oli Konstantin Pätsi lapsepõlvekodu, kuhu hiljem tehti seltsimaja, mille aias ta on lapsena mänginud. Hedda on lõpetanud Pärnus ka lastemuusikakooli ja meenutab hea sõnaga klaveriõpetajat Gunnar Aarmat. „Kui läksin tundi nii, et ma ei olnud harjutanud, siis ta lihtsalt rääkis – alustas sellest, mis on menuett, kuidas seda tantsiti, millised olid tolleaegsed kombed ja tavad, ning jõudis pea alati välja Päikesekuninga ja Prantsuse õukonnani, mis oli üks tema meelisteemasid.”

Koidula gümnaasiumi lõpetas Hedda aastal 1976. Ehkki kunstihuviline oli ta juba sel ajal, käis ta kunstiringis viimases klassis kõigest paar kuud. Seda ringi juhendas Heiki Ernits, kes oli noore õpetajana koolis praktikal. „Pärast kooli lõpetamist tahtsin minna Tallinna pedagoogilisse instituuti joonistamist ja tööõpetust õppima, aga kukkusin füüsikaeksamil läbi. Üks tuttav julgustas mind kunstiinstituuti ettevalmistuskursustele minema. Tallinna tulles pidin leidma endale töökoha ja minust sai Estonia teatri dekoraator. Sisuliselt olin abitööline, dekoratsioone maalisid ikka õppinud inimesed, mina lõin naelu, kruntisin, parandasin ja tegin muid lihtsamaid töid. Olin dekoratsioonisaalis kaks aastat, kuni üks eakas butafoor haigestus ja mul tuli hakata teda asendama. Ega ta mind suurt ei õpetanud, tegin nii, nagu oskasin. See oli aeg, kui tuli teha midagi mitte millestki. Segasin kokku nitro- ja õlivärvi, mis teoreetiliselt ei tohiks seguneda, ja värvisin sellega fenoplastist papagoisid, mis oleksid pidanud ära sulama, aga ei sulanud. Tolleaegse peakunstniku Eldor Renteri käest sain igatahes kiita.”

Sisekujundaja ja mööblikonstruktori amet

Kunstiinstituuti sai Hedda sisse teisel katsel. „Joonistamises olin nõrk, aga ju siis nähti, et ruumilist taju mul on, ning võeti sisekujundus- ja mööbliosakonda vastu.” Need olid Hedda sõnul huvitavad aastad. Kui ta 1984. aastal instituudi lõpetas, tegutsesid sellised asutused nagu Tööstusprojekt, Maaprojekt ja Standard – viimases töötas ka tema diplomitöö juhendaja Toomas Kõrvits –, aga erialast tööd oli vähe. Hedda läks hoopis dekoratsioonivalmistajaks nukuteatrisse ja töötas seal kolm aastat.

Järgmine töökoht oli turismiamet, kus pakuti erialast tööd. „Tegin üht-teist Saaremaale Mändjala kämpingusse ja Võru-Kubijale. Üks suurem töö oli uue sisekujunduse tegemine nõukaaegsele võõrastemajale Pärnus Seedri tänaval ja selle taga olevale kohvik-baarile, mida kutsuti Hiireuruks. Minu teada see projekt käiku ei läinudki. Pärast tütre sündi olin kolm aastat kodus ja seejärel kolisingi varsti kodulinna tagasi, sest tundsin, et siin on tal toredam kasvada.”

Lapsega kodus olles tegi Hedda ka oma esimesed raamatud. „Mirett ja tema sõbrad” mõlemad osad andis Perona kirjastus välja 1992. aastal. „Pildiaabits” ilmus 1993 ning „Mina ja värvid” 1995, kirjastajaks Koolibri, kusjuures kummagi tiraaž oli 15 000, mis tundub praegusel ajal uskumatult suur.

Kuidas saab alguse reisikirg?

Sel ajal hakkas Eestis FIE-ndus tekkima, räägib Hedda, kes tegutseb FIE-na juba 1994. aastast ja peab end selles vallas üheks staažikamaks. „Neile, kes soovivad, et iga kuu oleks kindel sissetulek, ei sobi see absoluutselt. Mulle vastupidi meeldib, sest ma ei kujuta ette, et peaksin kellast kellani tööl käima, ja ilmselt olengi riskialdis tüüp. Kujundasin nii eramaju kui ka ühiskondlikke hooneid, aegamööda tekkis oma klientuur. 1998. aastal oli tööd korraga liigagi palju. Tundsin, et pean aja maha võtma, ostsin nädalase reisipaketi ja sõitsime koos kooliealiseks saanud tütrega Kreekasse. Emotsioon, mille sain, oli nii hea, et ilmselt siis saigi mu reisikirg alguse,” usub Hedda.

Järgmised reisid planeeris ta juba ise. „1999. aastal käisime Hispaanias. Koostasin programmi: loomaaed, delfinaarium, meremuuseum, Picasso muuseum, mis oli vapustav. Üks asi on õppida kunstiajalugu raamatutest, hoopis teine näha kunstniku tööde kaudu tema aastatepikkust arengut. Järgmisel aastal võtsime reisisihiks Prantsusmaa: lendasime Pariisi, sealt sõitsime rongiga alla Hispaania piiri äärde. Teen eelnevalt alati põhjalikku kodutööd. Piletid ja öömajad broneerin alati pikalt ette, nii saab reisida palju soodsamalt, marsruudi koostamine aitab kohapeal aega kokku hoida. Käisime Tallinna meenutavas Carcassonne’i kindluselinnas ja külastasime kolme lossi: Villandry lossi, kus on imelised aiad, Chenonceau lossi, kus elas Catherine de Medici ja Clos Luce’i lossi, mis kuulus Francois I-le ja kus elas oma elu lõpuni Leonardo da Vinci. Nüüd on seal põnev muuseum tema leiutistega.”

Sellest ajast peale on Hedda igal aastal kuskil käinud. Kui tööd ja tellimusi on rohkem, siis isegi mitu korda aastas. Ta kinnitab, et teda ei tõmba Egiptusesse, Taisse ega mujale palmide alla, talle meeldib rohkem käia paikades, kuhu turistid ei lähe, ja avastada iga kord midagi uut. Pärast seda, kui tütar teismeikka jõudis, on Hedda reisinud põhiliselt üksi ning tunnistab, et nii talle meeldibki. Kohad, kuhu minna, valib ta sisetunde järgi, vahel saab inspiratsiooni mõnest vestlusest, filmist või raamatust. „Lähen vaatama seda, mis mind huvitab, ütleb Hedda, kelle reiside üks tähtis ajend on aastaid olnud tuletornid.

Teel tuletornide juurde

„Kuna olen mere ääres kasvanud, on meri, paadid, aurikud, laevad, kõik meresse puutuv minu jaoks elu loomulik osa,” räägib Hedda. Raamat „Minu tuletornid”, mis ilmus Koolibri kirjastuses 2010. aastal, sündiski eelkõige soovist oma huvi tuletornide vastu teistega jagada. „Eestis on 41 töötavat tuletorni, lisaks 226 tulepaaki, kõik erilisemad ja uhkemad neist olen läbi käinud. Tekkis tahtmine tutvustada neid ka lastele. Olen väga tänulik kirjastuse inimestele nõu ja abi eest. Nad aitasid mul leida õige stiili, mida olen kasutanud ka oma hilisemates reisiraamatutes, mis kõik on kirja pandud reisipäeviku vormis ja lapse silmade läbi, samas mõeldud lugemiseks kogu perele.

Seejärel tegi Hedda tutvust Inglis­maa tuletornidega. See, et tütar elab nüüd juba mõnda aega Windsori linna külje all, kus ta ratsakoolis töötab ja õpib, on hea põhjus tal külas käia ja loomulikult ka tuletorne vaadata.

Raamat „Tuletornireis Inglismaale” võtabki kokku muljed Inglismaa reisidest ning kirjeldab kümmet tuletorni, mis mõistagi moodustavad saareriigi majakatest vaid murdosa.

Kohapeal sõidab Hedda punktist punkti bussiga või hääletab, sest esiteks on see odavam, teiseks võib bussiaknast välja vaadates vaateid ja olustikku nautida, mida rendiauto roolis teha ei saa. Maanteel hääletades tekib jälle võimalus huvitavaid pilte teha ja kohalikega suhelda. Hedda meenutab, kuidas ta 2010. aastal Cornwallis Tater Du tuletorni otsides avastas, et liinibuss on äsja ära läinud, ja hääletas väikese hipibussi peale, mis kuulus noorele abielupaarile. „Mees oli arhitekt ja naine maalikunstnik. Nad jutustasid, et olid hiljuti ostnud Itaalias ühe poollagunenud maja, kuhu tahavad luua oma stuudio. Kui õige teeots leitud, asusin mina torni poole teele. Ainuüksi torni juurde matkamine ja teekonnal avanevad vaated on elamus omaette. Ronisin mööda mäeveeru üles, eksisin vahepeal isegi ära. Õhtuhämaruses tagasi jõudes oli minu jaoks meeldiv üllatus, et buss seisis endiselt samas kohas ja ootas.”

Tänu Facebookile on Hedda selle pere tegemistega kursis. Tütar, kes paarile mõni kuu pärast seda kohtumist sündis, on juba viieaastane, Itaalia majakesest aga ongi tulnud kunstikeskus, kus korraldatakse kursusi ja töötube.

Godrevy tuletorni juurde sõidutas Hedda oma autoga aga 80-aastane proua, kes jõudis teel sinna kogu oma eluloo ära rääkida. „See, kui avatud ja seiklusvalmis keegi on, sõltub inimese loomusest, mitte vanusest,” arvab Hedda ja lisab, et just Godrevy torni juures kirjutas Wirginia Woolf oma tuntud novelli „Teel tuletorni juurde”.

Muide, „Tuletornireis Inglismaale” on tõlgitud ka inglise keelde. Tõlkijaks eestlane, kes on sündinud, kasvanud ja elab praegugi Inglismaal. Raamat on heas inglise keeles ja võiks pakkuda huvi inglise keelt õppivatele lastele.

Omapärane „kiiksuga” kollaažitehnika

Järgmisena valmis „Mammaga Itaalias”. Itaalias on Hedda käinud kokku seitse korda. Ta räägib, et Itaalias on tuletornid militaarobjektid ning neid saab vaadata ja pildistada vaid traataia tagant. Aga raamatust saab lugeda ka maa ajaloo- ja kultuuritaustast, samuti kõigest sellest, mida põnevat üheteistaastase minategelase ja tema mammaga Toscanas, Sardiinia ja Elba saarel, Napoli ja Amalfi kandis ja Roomas juhtus.

Prantsusmaa reisiraamatus „Papaga Prantsusmaal” on tegelasena kaasas ka papa. Hedda räägib, et Prantsusmaale sõites oli tema reisisihiks kaunis ja kuninglik Cordouani tuletorn, kuhu ta kahjuks sisse ei pääsenud, sest reisis sinna sügisel, kui torn oli juba külastusteks suletud. Küll aga vaatas ta üle palju teisi tuletorne, käis kalvadose- ja konjakimõisates ja nautis Le Havre’i sadama lähedal asuvas Musee Malraux’s ehk MuMa kunstimuuseumis impressionistide näitust.

Hedda kirjutab haaravas ja humoorikas stiilis ning illustreerib oma juttu rohkete fotodega, mis kõik on ta enda tehtud. Ainuüksi viimasel reisil Prantsusmaale tegi ta 1800 pilti. Ta ütleb, et pildistab kõike, mis silma jääb ja tundub huvitav. Raamatute kujundamisel kasutab ta omapärast kollaažitehnikat, kus on leidlikult ja lõbusalt kokku pandud mitmesuguseid detaile. Palju kohtab nendes raamatutes ka käsitsi joonistatud kaarte. „Mulle endale meeldib reisiraamatut lugedes, et mul on pilt silme ees, kus miski täpselt asub,” põhjendab Hedda.

Valged majad ja Pariisi kohvikud

Kuigi Hedda reisiraamatud on kirjutatud paariaastaste vahedega, ilmusid need kõik trükis eelmisel aastal. Lisaks tüdrukutele mõeldud „Mina olen kuninganna”, „Mina olen näitlejanna”, „Mina olen tantsijanna”, „Päikeseprintsess” ja „Roosiprintsess”. Kuna kirjastused huvi ei tundnud, andis Hedda raamatud välja oma kulu ja kirjadega, aga nii väikeses tiraažis, et neid saab praegu osta vaid autori enda käest. Et tegemist on digitrükiga, võib neid vajadusel juurde trükkida.

Jaanuaris sai Endla teatris ja veebruaris Prantsuse instituudis näha Hedda fotonäitust „Valged majad”. Fotod on tehtud Prantsusmaal La Grande Motte’i suvituslinnas, kuhu Hedda samuti eelmisel sügisel Prantsusmaa reisil sattus. Arhitekt Jean Balladuri projekteeritud ja aastatel 1960–1975 praktiliselt tühermaale ehitatud erilise arhitektuuriga hooned võlusid teda sedavõrd, et ta jalgratta laenutas, terve päeva linnas ringi sõitis ja need pildile jäädvustas.

Tähtis näitus Hedda jaoks oli ka „Kaks päeva Kihnu majakavahina”, mis oli esmalt väljas Tallinna meremuuseumis ning seejärel ka Kihnus ja Pärnus.

Praegu kirjutab Hedda raamatut Pariisi kohvikutest. Ta ütleb, et see idee tekkis tal enne Pariisi sõitmist. „Pariisis on mustmiljon kohvikut, aga mind huvitavad eelkõige vanad ja ajaloolised. Kõige vanem pidevalt tegutsenud kohvik maailmas on väidetavalt Cafe Procope aastast 1686, kus käisid juba Voltaire, Rousseau, Diderot. Olen seda teemat natuke uurinud ja selgub, et ka Narvas avati esimene kohvituba 1690, Tallinnas 1702, nii et umbes samal ajal. Ma ei kirjuta retseptidest ega toiduelamustest, vaid lähenen teise nurga alt. Pool raamatust on valmis, aasta lõpuks tahan selle valmis saada.”

Juuli lõpus sõidab Hedda Tensi firma reisijuhina tuletornireisile Lätti, kus on veel alles tuletornivahid, kes huvilised torni sisse lasevad. Kindlasti ronitakse Läti kõige kõrgemasse Mikelpaka tuletorni, kust ilusa ilmaga näeb ka Sõrvet. Sügisel võtab ta oma ratastega seljakoti ja sõidab külastama Kreeka väikesi saari, millest on ammu unistanud, käib ära Pireuse meremuuseumis ja vaatab üle sealsed tuletornid.