Heinike Heinsoo – hea vadja keele hoidja

30. apr. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Heinike Heinsoo – hea vadja keele hoidja kommenteerimine on välja lülitatud

Vadja keele lugemiku autor, keeleteadlane Heinike Heinsoo (tagumises reas keskel) eelmisel suvel pärast vadja keele tundi oma õpilastega, kellele ta tahab lugemiku valmimise eest öelda suurõd passibad. Foto: erakogu

„Tševäd kui leeb, tulla võõra maa linnud – tulla kultanokõd akkunallõ i luikod merelle, i kui tšako varra kukub, leeb pittše tševäd.”

„Kui on kevad, tulevad rändlinnud – tulevad kuldnokad aknale ja luiged merele, ja kui kägu vara kukub, on pikk kevad,” kõlab see vadjakeelne lause eesti keeles, kuid on täiesti arusaadav ka ilma tõlketa. On ju vadja keel eesti keelele kõige lähem sugulaskeel.

Märtsis esitles Tartu ülikooli õppejõud ja keeleteadlane Heinike Heinsoo vadja keele lugemikku „Vad’d’a sõnakopittõja”, mis on esimene vadja keele õppimiseks mõeldud raamat maailmas üldse. Paraku on vadja keelt kõnelevaid inimesi kõigest kümmekond.

Millal ja miks tekkis teil huvi vadja keele vastu?

Juba Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima minnes teadsin, et tahan tegelda soomeugri keeltega. Paul Ariste oli vadjalaste nime üsna tuntuks teinud ning esimese kursusetöö rahvaluule alal tegingi vadja eepilistest rahvalauludest. Diplomitöö kirjutasin samuti vadja keelest ja kui ma 1978 õpingud lõpetasin ja järgmisel aastal ülikooli soome keele õppejõuks tulin, jäigi minu teadussuunaks vadja keel. Olen pidanud sel teemal palju loenguid ja kirjutanud teadusartikleid. Väitekirja kaitsesin teemal „Subjekti ja predikaadi suhted vadja keeles”.

Alates 1976. aastast, pea 40 aastat, olen igal suvel üliõpilastega vadjalaste juures käinud. 1976. aasta oligi see kord, kui Ariste tegi oma viimase ja mina oma esimese ekspeditsiooni. Aga see polnud klassikaline ekspeditsioon, sõitsime sinna tookord bussitäie rahvaga, nii et keelejuhtidega suhtlemas ja oma igapäevatööd tegemas ei ole ma teda näinud.

Kus vadjalased elavad?

Vadjalaste asualad on Venemaal Narva piiri lähedal Kingissepa rajoonis, kus on säilinud kolm vadja küla: Jõgõperä, Liivtšülä ja Luuditsa.

Vadjalaste arv on kogu aeg vähenenud. 1848. aastal, kui Katariina II lasi Peterburi kubermangus läbi viia põhjaliku rahvaloenduse, oli vadja külasid 37 ja elanikke 5148. Sellest on möödas rohkem kui poolteist sajandit. Alates 1939. aastast rahvaloendused enam vadjalaste arvu ei kajasta, info on tulnud peamiselt keeleuurijatelt, kes on suhtunud keeloskajatesse väga erinevalt. Paul Ariste suhtumine näiteks oli üsna puristlik. Tema arvestas ainult neid, kes väga hästi kõnelesid ja keelt igapäevaelus kasutasid, ülejäänud jättis kõrvale. Mina üritasin 1990. aastatel panna kirja kõik, kes keelest vähegi aru said, ja sain tulemuseks 62. Praeguseks on alles vaid kümmekond inimest, kes vadja keelt räägivad või sellest aru saavad. Nende keeleoskus on erinev – mõni räägib päris korralikult, teised saavad keelest vähem või rohkem aru. Omavahel ei räägi vadja keelt mitte keegi, suhtluskeelena on see üle kümne aasta kadunud. Kui vanemad lastega keelt ei räägi, piisab ühest sugupõlvest, et see hääbuks.

Kuidas nii juhtus, et vadjalastel ­kirjakeelt ei kujunenudki?

Kui 1930. aastatel hakati Venemaal väikerahvastele kirjakeeli looma, olid vadjalased Loode-Venemaal ainsad, kellele kirjakeelt ei loodud. Vadjalasi oli sel ajal alla tuhande, isureid vähemalt kolm korda rohkem, ja nii saidki kirjakeele isurid. 1932. aastal avatud isurikeelsed koolid tegutsesid siiski vaid lühikest aega, 1937 need suleti ja õpilastel tuli minna venekeelsesse kooli. Kirjakeele loojad represseeriti, õpikud hävitati. Üle ilma on üksikuid eksemplare siiski säilinud.

Juba 19. sajandi lõpust, 20. sajandi algusest on lingvistid valjuhäälselt vadja keele hävingut kuulutanud, kuid ometi on vadja keelt põhjalikumalt uuritud kui isuri keelt. Vadja keeles on ilmunud mitu sõnaraamatut ja grammatikakogu.

Kuidas teie vadja keele ära õppisite?

Aastate jooksul ekspeditsioonidel käies ja keelejuhtidega suheldes. Vadja keel pole ju raske, ta on eesti keelele kõige lähedasem sugulaskeel. Lugemikku kirjutades õppisin kindlasti rohkem kui kõigi varasemate aastate jooksul kokku.

Kuidas keelt uuritakse?

Minu suund on olnud kogu aeg sotsiolingvistiline, mis tähendab, et keele uurimise kõrval olen püüdnud uurida seda, kuidas need inimesed elavad, mida teevad, mis neid huvitab. Sageli tahavad keeleuurijad koguda eelkõige kombestikku, vanasõnu, rahvalaule ja -mänge, aga tuleb endale aru anda, et mingil hetkel saab see aeg otsa, inimeste maailm ei püsi rahvalaulu tasandil, nad elavad tänapäevas. Lingvistikas on praegu kolm suunda. Üks on see, et lingvist ainult jälgib. Teine, et uurija peab võimalikult palju arhiveerima ja üles kirjutama, aga ei tohi sekkuda. Ja kolmas, mis viimasel ajal maailmas süveneb, on see, et lingvist peab ka ise kaasa aitama, et keelt elustada ja elavdada.

Kas te seepärast hakkasitegi vadjalastele vadja keelt õpetama?

Mul tekkis ühel hetkel tunne, et olen neilt nii palju saanud ja tahan midagi vastu anda. Tänu Helsingis tegutsevale ingeri kultuuri seltsile ja selle juhatajale Helena Miettisele, kes meid oma projektiga liitis, saime kursuste jaoks rahastuse ja tegime ühisel jõul neid kursusi viiel suvel, 2010. aastast kuni 2014. aastani.

Kursustel käib kaheksa naist, noorim 58-, vanim 80-aastane, kelle keeleoskus on hästi erinev. Mõned neist elavad kodukülas, enamikul aga on seal suvekodud, kus suviti käivad ka nende lapsed ja lapselapsed, kellel samuti side kodukohaga säilinud.

Kõigi kursusel käijate vadja keel on õpitud passiivsest keeleümbrusest, sest vanemad ei ole nendega vadja keelt kõnelenud, vaid nad on kuulnud vanemaid omavahel või vanavanematega vadja keeles rääkimas. Nende mehed on kas isurid või venelased ja nad kõik on käinud vene koolis ning loevad kirillitsas. Oma lastega pole nad kunagi vadja keeles kõnelenud. Seepärast on üks vadja keele lugemiku väljaandmise mõte seegi, et memmed saaksid ise keelt meelde tuletada ning suvel lastele ja lapselastele sealt ette lugeda. Noorem põlvkond on tunnistanud, et neil on kahju, et nad on vadja keele õppimisse ükskõikselt suhtunud.

Mida te neile kursustel õpetate?

Esialgu püüdsin õpetada ka käändeid ja pöördeid, harjutasime isegi kirjutamist, aga õige varsti mõistsin, et parema tulemuse annab see, kui läheneda mänguliselt. Minuga olid kaasas üliõpilased, kellega me kahel esimesel aastal õpetasime keelt rahvalaulude ja tantsude abil ning kasutasime igasuguseid vahvaid mänge ja õppematerjale. Tegime sõna- ja pildilotosid ning morfeemikuubikuid, seal oli vanasõnu, mis tuli tükkidest kokku panna, ja muid mänge. Viimastel aastatel hakkasime tasapisi juba lugusid koostama. Just nende kursuste materjalide põhjal see lugemik sündiski.

Kuidas te need lood kirja panite?

Et keelt kirja panna, tuli kõigepealt teha põhimõtteline otsus. Ka siis, kui Eestis hakati kirjakeelt looma, pidi otsustama, kas võtta aluseks põhjaeesti või lõunaeesti keel. Mina võtsin aluseks Liivtšülä-Luuditsa murde, mis on isuri keele mõjudega ja mida praegu veel kõneldakse. Vadja kõigis kolmes külas kõneldakse eri murret. Kui ühes külas öeldakse „jalg”, siis kahes teises „jalgõ”. Mulle meeldib lõpuvokaaliga sõnavorm rohkem, siis on keelt ka kergem õppida, kui tüvevokaal on teada. Võtame näiteks eesti keeles sõna „kurk”, mille puhul keeleõppija ei tea, kas see käändub kurk-kurgi või kurk-kurgu.

Kui kaua lugemiku koostamine aega võttis?

Ideest tekstideni läks kolm-neli aastat. Eelmisel kevadel alustasin lugude kokkukirjutamist, suvel käisin neid kohapeal testimas, sügisel kirjutasin lõpuni. Mitu korda tegin käsikirja ümber, mul on sellest kolm varianti. Nii sai toorik valmis, aga see oli jäämäe ülemine ots, edasi tuli hakata seda normeerima. Usun, et ega ta mul keeleliselt täiesti puhas ole, olen juba ka vigu leidnud.

Mida tähendab sõnakoppitõja?

See tähendab sõnakogu. Pealkirja andis raamatule vadjalane Tatjana Prokopenko, kes elas aastatel 1935–2006 ja oli kümmekond aastat meile heaks sõbraks ja keelejuhiks. Tema keel oli nii elav, et ta võis käigu pealt uusi sõnu tuletada ja välja mõelda. Tema ütleski, et igas keeles peab sõnõkoppitõja olema. Pealkirjaks sobis „Vad’d’a sõnakopittõja” hästi, sest ka sellesse lugemikku on sõnad kokku kogutud.

Lugemikul on kolm aspekti, mida pean kõiki võrdselt tähtsaks. Üks on Virge Jõekalda õnnestunud illustratsioonid, mille järgi saab jutustada, arutleda ja ise lugusid välja mõelda, kui väike sõnavara on juba olemas. Teine on tekstiosa. Lood on seotud peamiselt igapäevaelu tegemistega, lisaks olen tõlkinud muinasjutud Punamütsikesest, kolmest karust ja naeri väljatõmbamisest, mida kõik teavad. Vadja rahvajutte ja regivärsilisi laule ei kasutanud ma teadlikult, et mitte liiga arhailiseks minna. Kolmas oluline asi on vadja-soome-eesti-vene-ingliskeelne sõnastik raamatu lõpus. Vadjalastele, kes on hakanud sõnavara unustama, on vaja just vene-vadja ja vadja-vene sõnastikku. Sõnaraamatus on ka sõnatüved ja muutevormid, samuti väike grammatikaosa käändelõppude ja astmevaheldusega.

Kas see lugemik võiks pakkuda huvi ka eesti koolidele?

Arvan, et see raamat lausa peaks igas koolis emakeeleõpetajatel olema. On ju vadja keel meile nii keeleliselt kui ka territoriaalselt väga lähedal. Tallinlastele on vadja keel isegi lähedasem kui võru keel. Neid tekste lugedes ja kaasa mõeldes on võimalik aru saada, mis keelega on juhtunud ning kuidas näiteks eesti ja soome keel on arenenud, et teineteisest nii palju või nii vähe erinevad. Tahan seda lugemikku kasutada sügisel ka oma ülikoolikursusel, kus ma tutvustan vadja keelt keeleajalooliselt. Räägin sellest, kuidas ja milliste etappide kaupa tänapäeva keele häälikud on kujunenud, mis on ühe ja teise murde erijooned, samuti sõnavara ajaloost ja laensõnadest. Vadja keele lugemik on esimene selline tekstikogumik, mida kõik huvilised saavad lugeda. Loodan, et see paneb aluse mingile ühisele kirjutamistava kujunemisele.

Kas vadjalased ise on seda lugemikku juba näinud?

Saatsin neile lugemikud ära, aga nende järgi õppima ja harjutama hakkame suvel, kui ma ise sinna lähen. Tahan sellele raamatule juurde teha ka töövihiku ning kindlasti ka helilindi. Sel suvel plaaningi hakata sellega tegelema.