Hoiame õpetajat

17. apr. 2015 Maie Tuulik pedagoogikateaduste doktor - 4 kommentaari

„Laulukaruselli” saatejuht küsis väikestelt lauljatelt, kelleks nad tahavad tulevikus saada. „Lauljaks,” vastasid paljud. Üks tüdruk soovis saada kooliõpetajaks ja teine küünetehnikuks. Vanamoeline sõna „kooliõpetaja” kõlas väikese tüdruku suus nii armsalt. Missugused on siis olud ja võimalused, kui sina suureks saad, mõtlesin. Kas on siis tagasi see aeg, kui kooliõpetaja olla oli uhke ja hää? Miks me ise alahindame oma õpetajaid?

USA riikliku haridus- ja majanduskeskuse juht Marc Tucker, kes külastas hiljaaegu Eestit, kirjutas oma blogis sõnaselgelt, et Eesti kõrge koht PISA edetabelis ei ole taasiseseisvumisjärgse hariduspoliitika tulemus. Pigem on selle põhjus väga rangete haridusnormide traditsioon ja meie õpetajad. Tema arvates on PISA uuringud tehnilises mõttes väga hästi tehtud ja mõõdavad mitte seda, kui palju sa kuuldust mäletad, vaid mida õpituga peale oskad hakata. Eesti on PISA tulemuste järgi kümne tippriigi hulgas ning maailma kõige hinnatuma mõõtmisvahendi tulemuste järgi tõepoolest edukas.

Marc Tuckeri arvates on tähelepanuväärne, et Eestis on tugevamate ja nõrgemate tulemuste erinevus väga väike. Selle poole püüdlevad paljud maad, aga pole seda saavutanud. Veel rõhutas ta, et kõik need tulemused on saavutatud suhteliselt vähese raha eest.

Miks teil nii hästi on läinud, küsis ta. Ning vastas ise: üks põhjus on selgelt see, et teil on väga head õpetajad. Eesti üldhariduse tulemused on samaväärsed Soomega. Sellist edu poleks kuidagi võimalik saavutada, kui teie õpetajad poleks väga heal tasemel professionaalid (vt ÕpL 13.03).

Miks me tahame nüüd kõike pea peale pöörata?

Eesti elukestva õppe strateegias nähakse ette senise õppimis- ja õpetamispraktika muutmist. Loodetakse, et uus õpikäsitus aitab kooli elule lähemale tuua ning muudab kooli nii õpilasele kui ka õpetajale meeldivamaks ja tänapäevasemaks. Arvatakse, et me peame eri riikide koolipraktikast kasutusele võtma sellised õppevormid nagu projekt- või probleemõpe, pööratud klassiruum, õppimine õpiülesannete koostamise kaudu ning uurimis- või avastusõpe. Tegelikult ei ole need õppevormid meie koolis uued, paljud õpetajad kasutavad neid juba praegu iga päev. Uus on aga see, et strateegias võetud arengusuund pööraks pea peale kogu meie senise koolikorralduse.

Esiteks, kool oleks siis mitmekesise tegevuse toimumispaik, mitte rutiinsete õppetundide jada. Pedagoogilise personali liikmed oleksid kui nõustajad, mentorid ja treenerid, kes jälgivad õpilaste edusamme ja toetavad neid projektides, millega õpilased soovivad igal semestril töötada. Teine pool töötajatest oleks kindlate oskustega erialaspetsialistid, kes töötavad kooli juures osalise ajaga, et disainida ja toetada projektide väljatöötamist ning võimaldada õpilastel arendada spetsiifilisi valdkonnaoskusi.

Teiseks muutuksid õpetaja ja õpilaste, aga ka õpilaste omavahelised suhted. Õpetaja nihkuks eemale ainsa autoriteedi ja teadja rollist ning asuks partneri ja ülesandepüstitaja positsioonile.

Kolmandaks muutuks keskkond, kus õppetöö toimub. See tähendaks paindlikku aja- ja ruumikasutust, sageli ka eri vanuses rühmade kokkupanekut. Osa õppetööst toimuks metsas ja muuseumis, loomaaias ja kohvikus. Enam poleks vaja sirgete pingiridadega nelinurkseid klassiruume, sest õppekeskkond saaks kõikidest koolis asuvatest ruumidest: koridorist, sööklast, raamatukogust, direktori kabinetist.

Neljandaks muutuks kooli õppetöö korraldus. 45-minutilised koolitunnid poleks enam ainus ja domineeriv õppetöö korraldamise viis. Kohustuslikud ained, nagu matemaatika ja keeled, vahelduksid paindlike projektõppesessioonidega, mis pakuksid teadmisi mitmest ainevaldkonnast ning toimuksid sageli erivanuselistes rühmades. Õpetajad töötaksid meeskonnana, mitte igaüks eraldi oma klassi ees (vt ÕpL 06.02).

Kõik-kõik saab olema uus, sarnaselt Olivia Saare luuletusega:

Septembrikuu on tähtis kuu:

Siis aabits uus, siis ranits uus,

uus koolipluus –

Kõik, kõik on uus septembrikuus.

Mina ei saa aru ainult ühest: miks me tahame lõhkuda seda, mis nii edukalt toimib? Miks me ei plaani selle asemel muutusi valdkondades, mis tõepoolest muutmist vajavad (näiteks kutsekoolid oma väga madala mainega)?

Miks on nii?

Miks on nii, et Soomes on õpetajaks õppijatele suur konkurents – kümme soovijat ühele kohale – ja meil mitte? Miks jääb meil õpetajaks õppijaid järjest vähemaks?

Põhjus on lihtne – meie õpetajate palk on võrreldes teiste valikutega madalam ning nende töö raskem, mistõttu noored ei taha seda ametit valida. See tähendab aga Eesti jaoks tiksuvat pommi, kirjutas Marc Tucker. Ta hoiatas, et õpetajate madalad palgad on riigi tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega, sest heade õpetajateta võib meie haridusedu üleöö kaduda.

Ent madal palk pole ainus põhjus, miks õpetajaamet noori ei ahvatle.

Soome koolis usaldatakse õpetajat ning talle antakse vabad käed tegutseda just nõnda, nagu ta õigeks peab. Ta saab ise valida meetodid ja vahendid, et oma tööd teha. Meie õpetajad peavad aga jooksma kaasa kõikvõimalike uuendustega, mis parasjagu kilbile tõstetakse.

„Andke tagasi õpetajale tema õigused, au ning väärikus. Teavitage õpilasi ja lapsevanemaid nende endi kohustustest. Ärge muutke midagi enne, kui pole tehtud põhjalikku analüüsi selle kohta, mis tõepoolest muutmist vajaks. Jätke õpetajale võimalus ise valida meetodid ja vahendid, et oma tööd teha,” kirjutas Anneli Neumann-Roode (vt ÕpL 28.08.2013).

Kes tahaks talle vastu vaielda?

Hoiame oma õpetajaid

Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist käis meid õpetamas professor Reijo Wilenius Soomest. Meie kurtmise peale, kui halvasti meil kõik on, rääkis ta järgmise loo. Ta ütles, et nägi Tartus ühel kooliõuel õpetajat, kes lastega parasjagu mingeid mänge mängis. Ta vaatas seda õpetajat ja neid lapsi ning tal hakkas südamel soe. „Kui teil on kas või üksainus selline õpetaja, ei ole põhjust kurta!” ütles professor. Aga meil on ju igas koolis selliseid õpetajaid, kes on oma ametis täiuslikud. Hoiame neid!


4 kommentaari teemale “Hoiame õpetajat”

  1. Laine ütleb:

    Hoiame õpetajat. Hea, mõtteid korrastav arvamusartikkel. Nüüd uudsetena pakutavad õpetamispraktika võtted on olnud varemgi kasutusel.Kindlasti rakenduksid need ka seal uuesti, kus neid praegu ei kasutata. Unustatud vana on lihtsam rakendada kui uut ratast leiutada. meelde tuletada ja taaskasutusse võtta ei peaks ka hariduselu lõhkuma ja jõnksu sisse tooma.

  2. linda tamm ütleb:

    Votame osaliseltki Soomest eeskuju

  3. Jaanus ütleb:

    Oleksin nagu proua doktoriga seda artiklit koos kirjutanud. Kool vajab mitmekesisust: lubagem siis õpetajatel jääda iseendiks: kes on tahvlivirtuoos, kes IT-fanaatik jne. Sõites suure meeskonnaga purjekal ei ole soovitav kogu seltskonnaga joosta paremale, siis vasakule jne. Edu õpetajatele!

  4. Introvert ütleb:

    Aeg-ajalt veeretan ma mõtet, et võiks minna õpetajaks. Siis aga tuletan endale meelde, kuidas üks muudatus ajab teist taga, kuidas aetakse mingit lolli juttu, et kool peab olema põnev ja huvitav, et grupitööd on üliolulised … Eks rääkige grupitööde olulisusest õpilasele, kes teeb kogu grupi eest töö ära, kuna ülejäänud ei viitsi, ei taha, ei suuda, ei saa või ei oska, kuna õpetaja pole piisavalt põhjalikult teemat käsitlenud … ja seda mitte üks või kaks korda vaid alati!
    On ju teada tõde, et ei leidu kaht ühesugust inimest ehk siis, mis ühele on põnev ja huvitav, ei pruugi teisele üldsegi meeldida! Kool ei peagi olema meeldiv, sest kool pole meelelahutus vaid hoopis vastupidi – meelte treenimiseks! Väikesed lapsed tõesti mängivad õppides, kuid ühel peab ka tõsiselt õppima. Just nimelt tõsiselt õppima ja tööd tegema, palju vaeva nägema, higi ja pisaraid valama. Kui kõik on mäng ja kõik peab mängleva kergusega tulema … Ma pidin pikali kukkuma, kui kuulsin õppejõu suust, et tänapäeval ei suuda üliõpilased kauem kui 15 minutit keskendunult kuulata! Kas selliseid täiskasvanuid soovitaksegi?! Täiskasvanud inimest ei peaks õppejõud iga veerandtunni järel naljade ja muude viguritega õppimisele häälestama. See peaks juba tulema tema enda seest!
    Jah, intuitiivsed introverdid on vähemuses, kuid see ei tähenda, et neid peakski nüüd hakkama piinama ja tundides ainult mängimisega tegelema. Need abstraktses mõtlemises väga tugevad õpilased känguvad keskkonnas, kus tegeletakse ainult pinnapealsete küsimustega! Mis kõige olulisem, ühestki introverdist ei saa nn püstolreporterit, kes õpetajat oma küsimustega pommitama hakkab. Introverdil võib teda huvitav küsimus tekkida palju hiljem, nt kaks nädalat pärast teema käsitlemist. Kui õpetaja suudaks ka hilinenud küsimusele väärikalt vastata, siis on tegemist hea õpetajaga.
    Mina lõpetasin keskkooli 2002. aastal. Ainsad halvad mälestused õppetööst on need, kui õpetajad mõnitasid ja alandasid õpilasi. See oli nende suurte reformide eelne aeg. Jah, ka mina kirusin toona, et on raske, et tahaks rohkem puhata ja mängida, tahaks teha midagi lõbusat või põnevat … Tagantjärele olen ma väga õnnelik, et õpiti rohkem ja sügavuti, et polnud seda ülemäärast grupitööde hulka, et pidevalt ei pidanud midagi uurima või esitlema …
    Nii ma ei viigi ellu oma mõtet hakata õpetajaks, sest ma ei suuda end läbi vedada sellest reformidest ja uutest ideedest killustunud arusaamadest: mis on kool? milline on hea õpetaja? milline on hea tund? milline on hea õpilane?
    Teismelisena ma ei teadnud, et kooli eesmärk POLE mind eluks ette valmistada. Ajapikku olen mõistnud, et ükski kool pole selleks võimeline. Minus on settinud teadmine, et kooli eesmärk on meelt treenida ning anda mingi konkreetne kogum teadmisi (ja oskusi), mis on vajalikud, et tänapäevases ühiskonnas teadlikult liigelda.
    Äkki reformiks lapsevanemaid? Äkki vormiks ühiskonnas juurdunud mõtteviise (kool on paha ja igav ning üks tohutult ebameeldiv koht, mis on mõeldud õpilaste piinamiseks, et matemaatikat pole võimalik õppida, et humanitaarained on ebaolulised, et füüsikat ei peagi kõik mõistma jne) …
    Nii et tõesti: Hoiame õpetajat!
    Hoidkem ka õpilast …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!