Inseneriharidus: vaja on liikuda kõrgema kvaliteedi ja uuenduslikkuse suunas
17.–20. märtsini toimus Tallinna tehnikaülikoolis suurima rahvusvahelise inseneride ühingu IEEE (Institute of Electrical and Electronics Engineers) ülemaailmne insenerihariduse arengule pühendatud aastakonverents EDUCON2015, teemaks „Inseneriharidus tipptaseme ja uuenduste suunas” („Engineering Education towards Excellence and Innovation”).
IEEE juured ulatuvad 1884. aastasse, kui Norvin Green, Thomas Edison, Alexander Graham Bell jt aitasid kaasa AIEE (American Institute of Electrical Engineers) moodustamisele – aega, kus elekter hakkas üha enam mõjutama ühiskonna arengut. IEEE-st, mis ise moodustati alles 1963. aastal, on praeguseks saanud maailma suurim, 160 riigis ligikaudu 400 000 liikmega tehnoloogia arendamisele pühendunud inseneride kutseühing. Ent kuna juba ammu liidab ühing nii insenere, teadlasi kui ka sidusalade spetsialiste (arvutiteadlased, tarkvaraarendajad, muud IT-spetsialistid, füüsikud, arstid, tehnikavaldkonna õpetajad jpt), ei vasta selle põhitegevus enam oma täisnimele ja üha rohkem kasutatakse lühendit IEEE. Ühingul on liikmeid ka Eestis. IEEE Eesti sektsioon (IEEE Estonian Section) tegutseb alates 2006. aastast, http://www.ieee.ee/, selle tegevust juhib professor Kalle Tammemäe TTÜ-st, ligi kolmveerand sektsiooni liikmetest on TTÜ taustaga.
Põhitähelepanu all insenerihariduse tähtsus
Konverents lõi tõeliselt rahvusvahelise foorumi tehnikavaldkonna akadeemiliste õppejõudude, teadlaste, tööstusinseneride ja õpetajate koostööks. Põhitähelepanu all oli kaasaegse loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiavaldkonna, sh insenerihariduse tähtsus kogu maailmas, sh pisikeses Eestis. E-õpe, aktiivõpe, loov õppekeskkond, kaug- ja e-laborid on vaid mõned teemad, mis konverentsil insenerihariduse tõhustamiseks kõne all olid.
EDUCON2015 oli omataoliste teaduskonverentside (peetakse järjestikku IEEE 8. regiooni, Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika kohalikes keskustes) seas kuues. Eelmine, EDUCON2014, toimus 3.–5. aprillini 2014 Istanbulis ja järgmine, seitsmes, EDUCON2016 leiab aset järgmise aasta aprillis Abu Dhabis AÜE-s. Euroopas on EDUCON-i konverentsid toimunud Madridi ja Berliini tehnikaülikoolis.
Oodatud 250 külalisest kokku 43 riigist jõudis kohale 240, vaid kümme inimest jäi Lufthansa töötajate streigi tõttu tulemata. Esindatud oli 153 ülikooli, 70% registreerunutest oli ülikoolide ja teadusasutuste esindajad (õppejõud, õpetajad, teadlased). Lisaks osalesid eri riikide rakenduskõrgkoolid, tudengiorganisatsioonid, Prantsuse haridusministeerium, MathWorks, BMW AG jpt.
President Toomas Hendrik Ilvese tervituskõne konverentsi avatseremoonial võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: nii reaalainete õppimine kui ka IT-valdkond tuleb teha noortele huvitavaks juba põhikoolis, võttes neilt ära hirmu nii matemaatika õppimise kui ka võimalike eksimiste ees, sest alles ülikoolis selle probleemiga tegelema hakata on lootusetult hilja. Nii nagu tulevikus on peaaegu kõik erialad seotud tehnoloogia ja selle arenguga, on sellega seotud ka Eesti riigi tulevik. Vaid PISA testide heade tulemuste loorberitele ei tohi mingil juhul puhkama jääda.
Teadusettekannete plejaad
Võimsa avalöögi teadusettekannetele andis Eesti teaduste akadeemia president professor Tarmo Soomere teemal: „Rannikutehnika õpetamise praktika ühendamine kiirete keskkonnamuutuste väljakutsetega”. Loodusega ei tohi mängida, iga pisemgi loodusseadustega mittearvestamine võib endaga kaasa tuua korvamatut kahju ja ettearvamatuid tagajärgi. Tähelepanelikult kuulasid nii külalised Põhjamaade rannikualadelt kui ka kauge Pärsia lahe rannikult. Rohke abimaterjal slaididel rannikuala dünaamikast eri paigus eri aegadel (Albany, Kalbarri rahvuspark ja Cape Le Grandi rahvuspark, Esperance, Hellfire, Austraalia; Pukearuhe, Taranaki, Uus-Meremaa; Kiipsaare, Saaremaa jt), tabelid ja graafikud uurimistulemuste väljundina aastakümnete lõikes, tuule ja lainetuse dünaamika põhjapoolkera laiuskraadidel – kõik see jättis kustumatu mulje nii ettekandja sügavatest teadmistest, pikaajalistest kogemustest kui ka oskuslikest seostest konverentsi teemaga.
President Toomas Hendrik Ilvese humoorikat tervituskõnet konverentsil kuulati suure huviga. Fotod: TTÜ
Raske oleks jätta märkimata teiste kutsutud esinejate silmapaistvaid ettekandeid. Professor Stephanie Farrell, kes töötab nii Rowani ülikoolis (USA) kui ka Dublini tehnoloogiainstituudis (Iirimaa), oli oma ettekande teemaks valinud „Üliõpilaste inseneriõpet soodustavad haridusuuendused”. Farrelli ettekande avaslaidil oli soovitus: „Ärge proovigegi end hästi tunda … tegemist on õppimisega.” Inseneriharidus vajab 21. sajandi õpetamismeetodeid, õpetajakeskse loenguformaadi asendamist õppijakeskse probleemõppega. Teerajajana induktiivse õpetamismetodoloogia kasutamisel inseneriõppes on Stephanie Farrell andnud tähelepanuväärse panuse probleemipõhisesse õppimisse ja eksperimentaalsetesse katsetustesse, suurendamaks üliõpilaste huvi teaduslike uurimistööde vastu. Oma ettekandes käsitles Farrell oskuslikult probleemõppe näitena miasmide teooriat (vanema arstiteaduse kujutluse järgi õhus, vees jm leiduvad haiguste põhjustajad, mürgine sooõhk, mädanikuaure).
Kolmas kutsutud esineja ettekannete sarjas oli professor James Uhomoibhi Ulsteri ülikoolist Suurbritanniast. Sündinud Nigeerias, kus ta omandas ka oma esimese teaduskraadi füüsikas, on tema edasine haridustee olnud seotud nii Itaalia kui ka Ühendkuningriikidega (optiline elektroonika ja andmetöötlus, laserfüüsika). Tallinnas peetud ettekande teema oli „Energiakasutus, roheline IT-praktika ja ettevõtlus arengumaade insenerihariduses ja uurimistöödes”. Teemakäsitluse sisu oli võrreldav Tarmo Soomere loenguga konverentsi esimesel päeval, siiski teise vaatenurga alt. Kui professor Soomere loengus oli kandev teema loodusjõud, siis professor James Uhomoibhi loengus – inimese mõtlematult loodusele tekitatav kahju seoses energiavajaduse plahvatusliku suurenemisega arengumaades (Nigeeria näite varal). Kaasakiskuvat argumenteeritud ettekannet ilmestasid ohtrad slaidid: prügiväljad, taudi tõttu lõpnud loomad ja tossavad vabrikukorstnad. Siiski oli ettekanne tervikuna kaugel pessimismist. Tähelepanuväärsed olid James Uhomoibhi sõnad ettekande lõpus: ta ütles, et insener on maailmas justkui jumalast järgmine olevus. Kui jumal lõi maailma, mõtles ta iga sammu eelnevalt põhjalikult läbi, projekteeris, katsetas ja analüüsis, sest muidu ei oleks maailm nii ilus välja tulnud – see on tootearenduse parim näide. Ent tänapäeval on kõik meie ümber, mis on meile vajalik ja meie jaoks oluline, valdavalt just inseneride loodud.
Tihe kultuuriprogramm
Sarnaste teaduskonverentside lahutamatu koostisosa tiheda teadustöö kõrval on kultuuriprogramm, kus tutvustatakse asukohamaa või -linna kultuuriväärtusi. Meie külalistel oli võimalus tutvuda Tallinna, eriti vanalinna vaatamisväärsustega, külastada rahvusooperit Estonia (vaadata muusikali „Minu veetlev leedi”) ja osaleda muudes ettevõtmistes. Omaette naelaks kujunes õhtu Lennusadamas, kus muuseumiga tutvumise järel esinesid külalistele TTÜ akadeemiline meeskoor ja TTÜ rahvatantsuansambel Kuljus. Õhtu kulminatsioon saabus, kui kuljuslased hakkasid külalistele eesti rahvatantsu põhimõtteid tutvustama – ja üheskoos perekonnavalssi ning muid tuntud tantse keerutama.
„Fantastiline ettevõtmine,” nentis konverentsi järel selle peajuhataja, rahvusvahelise inseneripedagoogika ühingu IGIP president ja MIT-i külalisprofessor Michael Auer Austriast. Ühingu peasekretär Danilo G. Zutin (Brasiilia, töötab samuti Austrias): „Parim senipeetutest.”
„Kui palju sellise suurejoonelise ettevõtmise ettevalmistamine aega võttis?” küsisin konverentsi kohalikult juhatajalt, TTÜ Eesti inseneripedagoogika keskuse dotsendilt Tiia Rüütmannilt. „Koos väga heade kolleegide Ragne Kalamehe ja Merili Deemantiga TTÜ avatud ülikoolist kõigest aasta, lisaks oli abiks Marika Olander, kes jälgis meie konverentsi ettevalmistuste rahaseisu,” oli vastus varmas tulema. „Aga eks Tiia Rüütmannil ole ka juba kogemus – 2006. a toimus TTÜ-s rahvusvahelise inseneripedagoogika ühingu IGIP 35. aastakonverents, võrdväärne möödunuga,” tõdes TTÜ õppeprorektor professor Jakob Kübarsepp.
IEEE aastakonverents koos mööduva päikesevarjutusega olid kumbki selles mõttes märgilise tähendusega, et meil neid samas mastaabis lähiaastatel oodata ei ole. Oma põhieesmärk – jagada rahvusvahelises ulatuses eri kõrgkoolide kogemusi, kuidas tõhustada inseneride ettevalmistamist informatsioonitulva plahvatusliku kasvu ning IT-vahendite seniolematu massilise kasutamise tingimustes ühiskonnas – täideti kuhjaga.
—
Insenerihariduse maailmakonverents
- Esitati kokku 172 ettekannet, kaks-kolm kaasautorit ettekande kohta.
- Töö toimus 36 paneelis ja mitmes töötoas.
- Eestist esinesid teadusettekannetega Tallinna tehnikaülikooli, Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuse esindajad.
- Lisaks enamikule Euroopa riikidest olid esindatud USA, Kanada, Brasiilia, Argentiina, Ecuador, Jaapan, Hiina, India, Pakistan, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Kuveit, Tuneesia, Egiptus, Jordaania, Singapur, Filipiinid, Nigeeria, Malaisia, Panama, Kuuba, Iisrael, Venemaa, Kasahstan, Ukraina jpt.
Suur tänu, Hans Kipper, põhjaliku ülevaate eest!
Kuid taolistel konverentsidel levivad väga lihtsalt ka igasugused pseudoteooriad, sest esinejad püüavad olla n.ö. innovaatilised ja lausa originaalsed. Suurte traditsioonidega inseneriõpetuses on see eriti ohtlik. Eesti kooligi on tõsise töö asemele toodud “uuendusmeelseid” meetoteid-võtteid, mis õppija jaoks n.ö. mõnusad, kuid kahjuks ei kindlusta tulemust. Olnud paaril TTÜ õppejõudude konverentsil, olen kuulnud just muret gümnaasiumite lõpetajate madala taseme pärast MATEMAATIKAS. Üks professor ütles mulle neljasilma all, et ülesanded, mis 30 aastat tagasi ei valmistanud tavalisele keskkoolilõpetajale raskusi, on praeguste nn eliitkoolide lõpetajatele ülejõukäivad…
Langus algas 90ndatel, kui lõpetasime oma peaga mõtlemise ja hakkasime muud maailma järele ahvima. Langus ähvardab ju kogu nn heaoluühiskonda. Nii näitavad suurfirma BASF standardtestid alates 1975st matemaatiliste oskuste allakäiku praegu Saksas ühe kolmandiku (!?) võrra. Meil kilkab ametnikkond PISA-testide alusel Eesti kooli heast tasemest, aga inseneriks õppijad on hädas isegi protsendi mõiste ja arvutamisega… Just seepärast on TTÜs väljalangemine üsna suur. Kordan varemöeldut – PISA-testid annavad vähe infot KOOLIS ÕPITU kohta, nad toovad välja vaid õpilase lihtsa praktilis-loogilise arutelu taseme, mil väike osa hariduses ja mõtlemises eriti.
Haridusega tegelevad inimesed – laskugem ükskord taas maa peale! Aga protsessi alustada soovitan kohe õpetaja palgast…
Hea Peep Leppik, sh minugi õppejõud (tehnikaõpetaja kursus, 2007)! Tänan asjaliku kommentaari eest! Igal asjal on oma kasutegur. Otsestest kulutustest lähtudes, võiks taolised konverentsid üldse ära jätta, iga teadlane nokitseks kabinetivaikuses oma teema kallal, nagu kunagi alkeemikud kulda leiutades, ja mingi avastuse tegemisel, heureka!, kantaks tulemus arvutustehnika ja interneti kaasabil üle maailma laiali. Odavam tuleks igal juhul, arvestades sellega, et see matemaatikute, inseneride jpt teiste poolt leiutatud ja arendatud võrk juba niikuinii olemas on. Ent kuna selliseid konverentse ikka veel peetakse, siis tuleb nautida nii nendest tõusvat tulu kui ka paraku taluda nendega kaasnevaid varjukülgi. Mul rippus kaelas ka korraldaja silt, sellest tulenevalt ei saanud ma kõigil paneelidel osaleda, mis oleks olnud võimatu ka juba ajalisest küljest, kuna paljud ettekanded toimusid samaaegselt, siiski pean tõdema, et valdav osa kuulatud ettekannetest olid vägagi sisukad (konverentsi kõik ettekanded avaldatakse peagi ilmuvas IEEE EDUCON2015 kogumikus, mille alusel igaüks ise võib nende kvaliteedi kohta järeldusi teha). Ma ei lasknud ennast häirida asjaolust, et täna ma enam ei teagi, kus parajasti on mu Bradise 4-kohaliste matemaatiliste tabelite lillade kaantega raamatuke, mille abil veel mõnikümmend aastat tagasi sai söögi alla ja peale minutites ning sekundites parandusi otsitud. Pigem, parafraseerides Gabrieli „Viimsest reliikviast“: insener ei ole täna enam see, kest ta oli eile ja homme enam see, kes ta on täna. Meie asi on eristada taoliste konverentside tulemis terad sõkaldest ja vapralt edasi minna, hästi järele mõeldes, kui palju on meie võimuses täna „nutikas“, aga homme kindlasti mõni muu tehnikaime peos sündivat noorsugu suunata massiliselt tagasi ruudulise vihiku koltunud tagakaanel ilutsenud korrutustabeli pähetuupimise vajaduse juurde. Uut ministrit kohates annan õpetajate palgasoovi kindlasti edasi, ehk ei tule ta ise selle vajaduse pealegi.
Pean lugu
Hants Kipper
Mõistagi pole ma teaduslike konverentside vastu, kuid juhtisin tähelepanu nende ületähtsustamisele ja kaasnevatele ohtudelegi. Või võtkem tänane rektorikandidaatide esinemine TTÜs – mis me sellest targemaks saime? Kandidaatide tegelikud väärtused on kusagil mujal ja ammu teada. Häiriv on ka, kuidas kommertsmaailm paneb inimesi käituma (resp esinema) üha võltsimalt, suhu pandud sõnadega ja rakendama algoritmilist mõtlemist või jäljendamise nähtust… Nii kaob inimese omapära-loovus-võlu.
Elukestvas õppes tuleksin enam tagasi iseseisva (tasuta!) õppimise juurde, mille kasutegur arendamise vaatevinklist õppijale suurem.
Konverentsid on võrratud suhtlemiskohad ja kitsas ringis on inimesedki loomulikumad. Minu vanuses võib sel teemal lõputult arutleda, sest miski ei üllata enam. Ja nagu Presidenti võib ka kommentaare mõista mitmeti…
Jõudu tööle, Hants Kipper, minu kunagine tubli magistrant!