Kas innovatsioon otsib rakendust või haridus vajab innovatsiooni

Haridusuuenduse konverentsil viidi läbi kaheksa töötuba, alates „Traditsioonist ja innovatsioonist alushariduses” kuni „JUHATI ehk GPS-ni õppetöös”. Tuleme töötubade temaatika juurde oma lehes veel tagasi.

Tallinna ülikoolis 15. aprillil toimunud haridus­uuenduse konverentsi „Traditsioon ja innovatsioon hariduses” väitlusjuhtideks olid kutsutud Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor Toivo Maimets, Tallinna ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor Kristjan Port, ettevõtja Rasmus Rask ja lapsevanem Liisa Pakosta, kelle konverentsil kõlama jäänud mõtted väärivad arendamist ja jagamist.

Lisaks vestlusringile, kus mõtlesid kaasa ka haridusvälised inimesed, saatsid kogu konverentsipäeva küsimused. Kas innovatsioon otsib rakendust või haridus vajab innovatsiooni? Mida pidada hariduses innovaatiliseks? Kui suur osa sellest, mida me täna rakendada püüame, on mõtete ja ideedena meie ümber olnud juba aastakümneid?

Tuleb tunnistada, et konverentsipäeva kokkuvõtmine tekitab vastakaid tundeid. Ühest küljest andis päev taas kord kinnitust, et vanaviisi enam ei saa – haridus vajab uuenemist –, kuid uutmoodi toimimist tuleb alles katsetada ja harjutada. Teisalt tõstatasid arutelud teravalt haridusuuenduse muutuste ajadimensiooni. Kuidas ka ei püüaks, muutuste tulemusi näeme alles aastate pärast, toimivaid lahendusi ja tulemusi ootame aga kohe.

Haridusmuutused justkui inimkatsed

Konverentsi avanud TLÜ arendusprorektori Eve Eisenschmidti sõnu laenates tuleb tõdeda, et haridusmuutused on justkui inimkatsed – riskantsed ja vastutust nõudvad, pannes süsteemile vaikimisi kohustuse olla ettevaatlikum ja analüüsivam kui valdkondades, kus katsetuste tagajärjed ei ole sedavõrd kõikehõlmavad. Teisalt ei saa traditsioonile rõhumine kujuneda paigalseisu õigustuseks, ehkki muutustevaba turvalisuse järele õhkab koolirahvas juba aastaid. Haridussüsteemi suur vastuolu peitub selle konservatiivse loomuse ja üha suureneva vajaduse vahel olla määramatusse ja ennustamatusse tulevikku suunatuna uuenduslik.

Muutumise vajadus on tunnetuslikult õhus olnud juba pikka aega ning jõudnud vormuda strateegiadokumendiks (Eesti elukestva õppe strateegia 2020). Viimastel kümnenditel oleme õppinud õppimisest ja õpetamisest uuel moel hästi rääkima ja kirjutama, kuid märksa vähem kõike seda uut tegema. Tsiteerides vestlusjuhti Rasmus Raski, ei oma uuendamine ise väärtust, küsimus on pigem väljakutsetes ja selles, kuidas neid lahendada. Pikalt räägitu tegudesse vormimine on seega tänase haridussüsteemi tegelik väljakutse ning innovatsioon.

Mida võtta, mida jätta, mida asendada?

Paljud asjad, mida me innovatsiooniks nimetame, seda tegelikult ei ole, tõdes Toivo Maimets. Innovatsioon eeldab eesmärgistamist, miks me midagi teeme, ning olemasoleva ülevaatamist – mida vanast võtta ja mida jätta, mida asendada. Innovatsioon on kõik see, mida lapsed koolis teevad ja millest nende vanemad midagi aru ei saa, pakkus formaalhariduse kontekstis haridusuuendust väljendama Liisa Pakosta. Innovatsioon võiks toimuda seal, kus kool asub õpetama 21. sajandi oskusi ja üldpädevusi, tõdes Rasmus Rask. Aktiivse, vaidleva ja argumenteeriva õppija tekkimine kooli võiks olla haridusuuenduse rakendumise hea märk.

Diskussioon „Uuenev õpetajaharidus ja uuenev ülikool”. Arutlevad Kristi Vinter ja Pille Slabina.

Seega võib öelda, et tänases tähenduses tekitab innovatsiooni pigem muutust loov tegu kui uued sõnad ja mõtted, mis võetakse hetkeks teadmiseks, talletatakse infokandjatele ja seejärel unustatakse, et need siis peaaegu sajand hiljem justkui uuena avastada, nagu on juhtunud näiteks Johannes Käisi eelmise sajandi alguse ideedega.

Tulevik ei ole enam see, mis vanasti. Paljud tänased ametid ja elukutsed kaovad ajaks, kui lapsed kooli lõpetavad, ning samavõrra uusi tekib ilmselt juurde. Samas võtame kuulda vanema põlvkonna nõuandeid, kuidas nemad õppisid ja said edukaks. Uuenemise vastu töötav jõud on sageli meie harjumus asju teatud viisil näha ja kooliga siduda. Seejuures kipume unustama, et lisaks tehnoloogiast tulenevatele muutustele, mis sunnib optimumi nihutama, muutub ka sotsiaalne ja füüsiline keskkond meie ümber. Püüdes vahendada Kristjan Porti mõttekäiku, on tänase lapse odavaks spordiväljakuks kujunenud jalgrattaga sõitmise asemel arvuti, vanemate hõivatus on pannud löögi alla tervisliku toitumise, üksikvanemaga pered ei paku piisavalt soorollimudeleid jms. Ressursi nappuses vaevlev kool nopib peredes marginaliseeruvad teemad oma eksistentsi tõestamiseks üles – pakub tervislikku toitu, võimaldab liikumist ning püüab reageerida väliskeskkonna muutustele, nõudes samuti pidevat muutumist. Probleemid, millega pered ja kodud enam toime ei tule, võtab üle kool, kuid jääb samuti hätta.

Rasmus Rask osutas uuenduste realiseerumise ühe takistusena sellele, et uuendusi püütakse pigistada vanasse struktuuri. Mõttega tuleb kahtlusteta nõustuda, sest kuniks koolipäeva ei teki õpetajale ja õpilasele minutite lugemise ja sellesse ette nähtud sisu doseerimise vahele paindlikkust, on uute (tegelikult küll juba vanade) heade mõtete realiseerimine probleem. Kuniks õppija püütakse painutada keskmiseks, mida meie tänane samas-tempos-samad-verstapostid-süsteem soosib, jääb individuaalsuse arvestamine jätkuvalt vaid ilusaks sõnaks paberil ning rõõmu ja edu­elamuseta õppijaid kukub koolist välja juba enne finišijoone ja PISA pildistuseni jõudmist.

On valikuid

Siiski tuleb tõdeda, et siingi on meil valikuvariandid. Kas koolirõõmu on vaja või peabki õppima ja targaks saama jäiga distsipliini ja tuupimise kaudu? Kas õpitust võiks olla kasu ka pärast PISA testi sooritamist ja päheõpitu mahaütlemist või piisab sellest, et suurem osa õpitust haihtub seoste puudumise tõttu mälust ning boonuseks võib lugeda sooritatud mälutreeningut? Kas õppimise lisandväärtus võiks olla korraldustele alluma õppimise asemel iseseisev mõtlemine, analüüsivõime ja loovus? PISA õppetunnid edukate riikide võrdluses näitavad, et tulemusi saab saavutada mitmel moel ning tähtis on vaid ühiskondlik kokkulepe, kas koolis käimine peaks olema koorem või rõõm ning millist inimest me sellest süsteemist väljununa soovime.

—

Lõimingu ja loovuse rakendamise võimalused

Töötoa teema valikul („Lõimingu ja loovuse rakendamise võimalused õppeprotsessis”) sai määravaks päevakohasus. Lõimingust räägitakse palju, selle vajadus on põhjendatud, kuid puudu jääb rakendamisoskusest. Lõimingu kavandamine on suurel määral kooli õppekava ja koolis toimuva tegevuse ning õpetajate koostöö küsimus. Õppeainete lõimimisel on oluline arvestada mitme asjaoluga: õppeained ja nende ühendamine ainevaldkondadesse, iga õppeaine eesmärgid, õpiväljundid ja -sisu.

Töötoas osalejad said ülevaate sellest, kuidas on Peetri lasteaias-põhikoolis õnnestunud lõimingut rakendada ning milline on olnud selle kasutegur. Õpetajate Jaana Leemeti ja Ketter Leemeti arvates on lõimimiseks mitmeid võimalusi. Nende kooli klassiõpetajad kasutavad õppeprotsessis üldõpetuse põhimõtteid ning see loob lõimitud tegevuseks suurepärase võimaluse. Jaana ja Ketter jagasid seisukohta, et põhikooliõpetajatel tekib tihti küsimus, miks, millal ja kuidas lõimida. Peetri koolis on õppeainete lõimimist sihipäraselt katsetatud paaril viimasel õppeaastal. Õpetajad püüavad järjekindlalt leida võimalusi, mis oleksid efektiivsed. Õpetajate toas on väljas tabel, kuhu iga aineõpetaja saab kirjutada oma tunniteemad, mis haakuksid lõimimise teemaga. Peetri kooli õpetajad on mõistnud, et õpitavaid teemasid ei ole mõtet dubleerida. Kui tahame, et õpilased huvituksid ja oleksid motiveeritud, tuleb targalt planeerida. Seda targa planeerimise tulemust kinnitavad motiveeritud õpilased, sest Peetri koolis ei ole koolikohustuse mittetäitjaid ja ka õppetööle hilinemisi esineb harva.

Töötoas osalejad said põhjaliku ülevaate põhikoolis läbi viidud teemapäevast, kuhu oli kaasatud üle 600 õpilase, lisaks teemanädalast ja lõimingute päevast. Kõnelejad rõhutasid, et lõimingu edukaks rakendamiseks on oluline kaasata eri osapooli: õpetajaid-õpilasi, vanemate klasside õpilasi, lapsevanemaid, eri elukutsete esindajaid. Iga uue kavandamise alus on kõigi asjaosalistega eelnevalt vesteldes saadud tagasiside.

Järgnevalt said töötoas osalejad võimaluse näidata oma loovust ja pakkuda rühmades ideid, kuidas planeerida lõimitud tegevusi teemal „Käib töö ja vile koos!”. Pakuti õppekäike, Tootsi peenart, mudelit „Õnnelik õpilane õues”, õuetegevusi, looduslike materjalide kasutamist.

Viimase osana palus Marianne Olbrei töötoas kaasa mõelda, millised on ülikooli ja üldhariduskooli koostöö võimalused lõimingu rakendamisel ja kuidas ülikool saaks seda toetada üldhariduskoolis. Tekkis elav diskussioon, kus pakuti välja kasulikke ideid ja mõtteid. Muuhulgas toodi välja järgmist: üliõpilased töötavad õpingute käigus välja õppemänge; õpetajakoolituses peaks ainete lõimingut senisest rohkem praktiseerima, et noored õpetajad oskaksid oma töös seda kasutada; süstemaatiline parimate kogemuste kogumine õppematerjalideks ja selle jagamine; õppekavaalane arendustöö teadus + praktika, st õpetajad ootavad rohkem rakenduslikke uuringuid; üliõpilasi-praktikante oodatakse koolidesse näidispäevi läbi viima.

Töötoa motona jäid kõlama: igas inimeses on päike, igas päevas on päike, igas tegevuses on päike.

Sirje Piht

TLÜ kasvatusteaduste instituudi algõpetuse didaktika lektor

—

Innovatsioon ja traditsioon kutseõppes – mida need asjaosaliste jaoks tähendavad?

Elukestva õppe strateegias (EÕS) on kirjas haridus­uuenduste eesmärgid, mille järgimine nõuaks täiesti uutmoodi tegutsemist ka kutseõppes. Et õppimine muutuks kõigile eluviisiks, et kõik märkaksid arenguvõimalusi ja otsiksid nutikaid lahendusi, tuleb muuta õpikäsitust nii, et see toetaks iga õppija arengut, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust. EÕS rõhutab ka elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduse vastavust, mis on kutseõppes igihaljas küsimus. Konverentsi kutsehariduse töötoas arutasime, mida EÕS-i eesmärgid kutseõppes tähendavad. Elukestva õppe ja töömaailma vastavuses mängivad katalüsaatori rolli võtme- ja ülekantavad pädevused, mida tööturul üha enam nõutakse ning mis tagavad õppijale nii vajaliku paindlikkuse tööelus.

Kutsehariduse töötoa viisid läbi Krista Loogma, Meidi Sirk, Reeli Liivik, Meril Ümarik ja Kaie Piiskop.

Paberilt ellu

Üks peamine murekoht kutseõppes on lõpetajate üpris kesised võtmepädevused, eriti põhikoolijärgse õppe puhul. Tööandjad väidavad tihti, et vajalikud erialaoskused suudavad nad isegi selgeks õpetada, kuid nemad ootavad töötajat, kes tunneb kella, keda saab usaldada ja kes on õppimisvõimeline; aga ka seda, et kutseõppe lõpetanu oleks võimeline oma tööd mõtestama ja oskaks ootamatutes olukordades adekvaatselt reageerida. Ehk siis töötajat, kellel on ka vajalikud võtmepädevused.

Võtmepädevused on keeruline teema, kuna nende sisu on mitmemõtteline ja sõltub suuresti kontekstist. Kaie Piiskop rõhutas oma sissejuhatavas ettekandes keelte-, matemaatika-, teaduse ja tehnoloogia aluste, infotehnoloogia, aga ka õppimisoskust, sotsiaalset ja kodanikupädevust, algatusvõimet ja ettevõtlikkust, kultuuriteadlikkust. Arutelu põhiküsimus oli aga, kuidas need pädevused jõuaksid paberilt ellu ehk siis kutseõppe lõpetajate teadmusarsenali nii, et tööandjad nende defitsiiti nii teravalt ei tunnetaks.

Diskussioon võtmepädevuste omandamise ja nende lõimimise üle erialaste pädevustega kutseõppes on kestnud juba üsna pikka aega. Meie arutelul oli eelduseks, et võtmepädevuste arendamine kutseõppes pole seotud pelgalt õpetaja õpetamispraktikate muutumisega, vaid see on märksa süsteemsem probleem, millesse peaksid panustama ka õppekava arendus, kooli- ja õpikeskkonna arendamine ning kutseõpetajate haridus ja täiendusõpe.

Võtmepädevuste arendamisest rääkides

Üks keskne asjaolu, mida rõhutati, oli ettevõttepraktika potentsiaal, mida annab veel mitmest küljest arendada, et see aitaks võtmepädevusi kujundada. Arenguvõimalusi nähti nii praktikakorralduse täiendamises (et praktika poleks liiga ühekülgne, et ettevõtte pool oleks motiveeritum ja mõistaks õppekava eesmärke), aga ka kooli ja ettevõtte ühise laiema inforuumi kujundamises kas või selleks, et mõlemad pooled mõistaksid ühtemoodi, millised võtmepädevused konkreetses valdkonnas/erialal kriitilised on. Tööl õppimise tõhustamise teemat jätkas ka ettepanek arendada nn õpipoisiõppe pedagoogikat.

Teiseks peab märkima arutelu kutseõppeasutuste direktorite ja koolikeskkonna rolli üle neis uuendustes. Valitseb arusaam, et uuendused on vaid õpetaja asi, kuid tegelikult on vaja juhtkonna algatatud strateegilist lähenemist, mis haaraks ka õpetajate omavahelist koostööd ning koostööd ettevõtetega võtmepädevuste arendamisel. Seda saab vedada vaid direktor. Värskendavalt võiksid mõjuda direktorite õpiränne teistesse koolidesse ja/või isegi nende roteerumine koolide vahel. Tähelepanu juhiti ka tõsiasjale, et uuenduse rakendamisel on mängus nii nähtavad kui ka nähtamatud asjaolud: enamasti on õpetajaga seotu nähtav, kuid nt ressursipuudusega seotud asjaolud (aeg, rahastamismehhanismid), koolikorraldus pigem nähtamatud. Tihti võivad aga just viimased uuenduse saatuse määrata.

Krista Loogma

TLÜ kasvatusteaduste instituudi kutsehariduse professor