Kas „majanduse mootor” tõmbab koorma liikuma?
Eesti teaduse ja majanduse vahekorrast, õieti selle puudumisest on palju räägitud. Kakskümmend aastat teadusreforme, viisteist aastat EL-i toetust ja sadu „nutikaid” „nano”-strateegiaid – miski ei ole aidanud. Peaaegu kõik, mida on peetud märkimisväärseks, on tekkinud mitte tänu akadeemilisele keskkonnale, vaid pigem sellest hoolimata.
Üksikute erandite hinda ei soovi keegi välja arvutada. Eesti kodaniku jaoks võib TTÜ rektori (õigesti) valimine olla tähtsam kui riigikogu ja presidendi valimised kokku. Seoses eelseisva teadusfinantseeringu nihkumisega ülikooli siseasjaks omandab rektori positsioon kvalitatiivselt uue tähenduse. Siia lisandub teaduse ja tehnoloogia ühiskondliku potentsiaali järsk kasv ja teadusasutuste suhteliselt hea infrastruktuur, mis on meie tingimustes ettevõtluse arenduslaborite paratamatu asendus. Paraku on ülikoolide uued seadused tugevasti kreenis „mugavusrektori” suunas, mis kombinatsioonis baasfinantseeringuga ennustab teaduspotentsiaali ärakasutamise asemel akadeemilist kodusõda. Siiski tahaks loota, et Tallinn ei korda Tartu viga.
Rektorikandidaadid vastasid Õpetajate Lehele enamasti üldkasutatavas teaduspoliitilises pudikeeles, mille järgi ei eristu TTÜ kuigivõrd maailma ülejäänud 16 000 kõrgemast õppeasutusest. Positsioonid kindlasti konkretiseeruvad, aga praegu saab kaaluda CV-sid. Selles plaanis on rõõmustav, et kandidaatide hulka on ikkagi jõudnud ka aktiivne teadlane, kellel on nii uurimistöö kui ka selle rakendamise praktiline ja edukas kogemus. Tema ettepanekud projektide inventuuri ja rektoraadi funktsionaalsuse kohta ongi kõige konstruktiivsemad. Kahtlemata ootab ühiskond prioriteetsete uurimiste ja arenduste sõnastamisel konkreetsust, aga mõistetav on ka kandidaatide teatud ettevaatus.
Teaduskollektiivi ohjamisel on kõige suurem probleem teadlane ise, mida kõrgemal mättal, seda enam. Tahtmata riivata ühegi loomariigi esindaja tundeid, kasutaksin siiski võrdluseks ühte stereotüüpi loomast, kes kuidagi koormat vedada ei taha, anna sa piitsa või porgandit – teadlane on oma aastakümnetega mõõdetava kompetentsuse pantvang. Nii lähebki raha osakestele Šveitsi või hoopis kosmosse, aga siinsamas alternatiivenergiaks vajalikku soojusmasinat ei paista kuskilt.
Siit ja eelöeldust hakkab kooruma TTÜ (rektori) tegelik missioon. Ilmselt pole see abstraktne vajadus „saada parimaks” Eestis või mujal, vaid hakata (p)ühendama eesmärgipäraselt võimalusi ja oskusi nii asutuse sees, Eestis kui ka kaugemal. Tehnikaülikoolil on suuremate ülesannete jaoks võtta head partnerid: Tallinna ülikool on asunud teostama struktuurset reformi, mis kajastab väga hästi ajastu vaimu, ja maaülikool on oma rolli ja teemavaliku tõttu üliõpilaste hulgas õigustatult populaarne. Selles kontekstis on kohane märkida, et teadus- ja arendustöö megaprojekti formaat on end hästi tõestanud. Inimgenoomi ja Manhattani projekti pretsedentide põhjal võib loota, et isiklik eeskuju ja kompetentsus, „pagunitega” brigadirid ja asjalikult valitud sihtkoht tõmbavad koorma liikuma.