Keelekaste: Kõnekeele kaitseks

24. apr. 2015 Priit Põhjala - 5 Kommentaari

Puutun päris sageli kokku inimestega, kes on saanud vaevu selgeks mõned kirjakeele normingud ning kipuvad nende järgi teiste kõnet parandama. Näiteks: „Mitte „peale pühi”, vaid „pärast pühi”, kuidas sa seda ei tea?” Või siis: „Ikka „järelevalve”, mitte „järelvalve”, vaata ÕS-ist, kui ei usu.”

See on ühtaegu naljakas ja nukker, seda enam et juba oma järgmises lauses võib seesugune „keelemees” kasutada kirjakeele seisukohast täiesti vigaseid sõnu, öeldes näiteks „anoreksik” või „orangutang”, sest paari norminguga tema teadmised õigekeelsusest piirduvadki.

Pealegi ei ole ta mõistnud kõige tähtsamat: kõnekeelt ei saa korrigeerida kirjakeele kiiluvees, sest nendel kahel keelekujul on sootuks erinev otstarve ja erinevad kasutuskontekstid ning nende üle valitsevad täiesti erinevad seadused. Ütleme nii, et üks on nagu ülikond ja teine nagu teksapüksid; ja nõuda, et inimene kõneleks kirjakeeles, on sama, mis nõuda, et kauboi ratsutaks ülikonnas.

Paljudele kõnekeele ilmingutele kiputakse üldse põhjendamatult sageli liiga tegema, neid kirjakeele valguses halvemaks ja madalamaks pidama, adumata, et see, mida kirjakeeles tuleb käsitada lubamatuna, on kõnes täiesti lubatud, ehk isegi hädavajalik.

Võtame kas või kõnekeeles nii tavapärased täitesõnad ja -fraasid. Teate küll, need on sellised sisuvaesed keelendid, millega me oma kõnet pikime: „nagu”, „noh”, „mingi”, „tähendab”, „eks ole”, „seda et” ja nii edasi. Keelekauged diletandid kalduvad täitesõnu taunima, väites, et need on tarbetud, sest ei lisa lausesse informatsiooni, küll aga muudavad kõne koledamaks ja annavad tunnistust kõneleja keelelisest lodevusest.

Diletandi jutt või koera sitt! Tegelikult, kui nüüd hästi järele mõelda, on täitesõnad kõnes vägagi otstarbekad. Ja nimelt – need aitavad meil rääkides mõtete leidmiseks, korrastamiseks ja sõnastamiseks aega võita, ilma et me seejuures oma kõnevooru vestluspartnerile loovutaksime. Partner saab samal ajal aga kuuldut analüüsida.

Sarnaselt toimivad ka igasugused vahehäälitsused à la „ee”, „mm” ja „aa”. Needki, keeleteaduses üneemideks nimetatavad häälitsused annavad mõtlemisaega ja täidavad mõtlemisest johtuvaid pause. Saksa kirjanik Heinrich von Kleist on oma suurepärases essees „Mõtete aegamööda tekkimisest rääkides” öelnud järgmist: „Ma segan jutu sisse artikuleerimata häälitsusi, venitan sidesõnu, kasutan ehk täienditki seal, kus seda vaja poleks, ja pruugin muidki juttu venitavaid nippe, et mõistuse töökojas oma ideega valmissaamiseks tarvilist aega võita” (Mati Sirkli tõlge).

Niisiis, tuleb välja, et kõnekeele üneemid ja täitesõnad, mida vahel nimetatakse ka tühisõnadeks, ei ole sugugi nõnda tühised; uue teabe poolest küll vaesed, täidavad need kõnes ometi olulist ülesannet. Kirjutades neid tõepoolest vaja ei lähe, sest kirjutamine on kõnelemisest pikaldasem protsess, mis võimaldab rahulikult ja vaikselt järele mõelda, sõnu ja lauseid kustutada ja muuta. Rohkem või vähem spontaanses kõnekeeles on täitesõnad aga vaata et möödapääsmatud, kuuludes õigusega pragmaatiliste abisõnade seltsi.

Nõnda ei maksaks pahandada ka näiteks raadios kõnelejaga, kui ta oma jutusse täitesõnu ja üneeme lükib. Mõtlemispause vajab ju temagi, eriti juhul, kui ta räägib peast, mitte ei loe teksti maha nagu diktor. Muide, olen kuulnud, et mõni välismaa raadiojaam on võtnud tööle toimetajaid, kelle ülesandeks on isegi diktorite kirjakeelsete tekstide kohendamine kõnekeelsemateks, lahedamalt kuulatavateks, sest keegi ei tahtvat kuulata inimest, kes räägib nagu ajaleht.

Muidugi on halb see, kui inimene läheb täitesõnadega liiale, hakates neid harjumuse sunnil liiga palju kasutama. Ise ta seda enamasti ei tähelda, nende kasutus on mehaaniline. Kes ei teaks kedagi, kes topib silmagi pilgutamata iga paari sõna järele ühe „nagu” või „eeee” – see ei ole tõesti enamat kui keelt inetav halb harjumus. Ja halvast harjumusest ülemäära tihti korratavaid täitesõnu võib teenitult nimetada parasiit- ehk nugisõnadeks. Ussirohtu neile!


5 arvamust teemale “Keelekaste: Kõnekeele kaitseks”

  1. Maarika ütleb:

    Huvitav, kuidas puutuvad kõnekeelesse “peale pühi” ja “pärast pühi”? Need on ju mõlemad kirjakeelsed.

  2. Priit Põhjala ütleb:

    Jah. Selles näite iva oligi. Kuigi mina kirjakeeles seda järeleandmist ei teeks.

  3. Magda ütleb:

    Lõpuks ometi midagi kõnekeele kaitseks. See teema on eriti tähtis eesti keele õpetamisel välismaalastele. Enamik, kellega olen vestelnud, ei tunnista, et nad kasutavad kõnes “mõtlesin” asemel “mõtsin” ja “ütlesin” asemel “ütsin”. Selliseid lühendsõnu on palju. Neid teadmata ei saa võõramaalane eesti kõnest aru. Samas ei ole mitte üheski keeleõpikus neist juttu, sest kuidas sa kirjutad “mõtsin” ja “ütsin”, see on ju suisa keele rüvetamine!

  4. katrin ütleb:

    Magda, kas mõne teise keele õpikus oled näinud kirjapandud kõnekeelt? hea õpetaja tutvustab kõnekeelevariante lisaks õpikus antud õigetele vormidele. igas keeles on ju erinevusi kirja- ja kõnekeele vahel, ei ole see eesti keel mingi erand.

  5. […] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 24.04.2015  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!