Keelekaste: Svipsis sõnad

10. apr. 2015 Priit Põhjala - 2 kommentaari

Aprill on käes ja rästikud ärkavad talveunest. Üks teeb „sssss”, teine „ššššš”, kolmas „shhhh”. Ja kõigil on õigus. Seevastu inimesed ei saa ega saa selgeks, millal on õige s, millal š, millal sh. Ühed igavesed ussid on need š-d ja s-id, alailma on nendega keerukusi.

Klassikaline näide on Snelli (tiigi) nimi. Kirjutatakse Šnelli ja Shnelli, saksa keele eeskujul ka Schnelli, tahtmata leppida kõige kergemini hääldatava ja kirjutatava algupärase nimekuju, rootsi päritolu Snelliga. Segadus kajastub ka Snelli tiigi ümbruse asutuste nimedes: Go Hotel Shnelli, Shnelli Spa ja nii edasi.

Nüüd, kevade hakul, avati Pelgulinnas veinibaar, mille nimi on jälle põhjendamatult tüsilik – Shvips. Miks mitte lihtsalt Svips, mõtlesin kohe. Ilmselt seetõttu, et nimepanijad on pidanud õigeks kirjapilti „švips” ja siis arvanud, et tüütu katusega š võib asendada täheühendiga sh. Just nagu Shnelli puhul: üks lühike nimi, kaks prohmakat.

Alustame esimesest. Seda, et „svipsi” asemel kirjutatakse „švips”, tuleb ette päris sageli. Arusaadav ka: tegu on ju saksa laenuga, sõna Schwips, ‘kilk (peas)’, mugandiga, ja saksa sch muutubki eesti võõrsõnades enamasti š-ks. Võtame kas või „šablooni” (Schablone), „šlaagri” (Schlager), „šokolaadi” (Schokolade) ja „tuši” (Tusch).

Paljudest sellistest laenudest š aja jooksul aga kaob; see on sõnade suupärasemaks muutumise loomulik kulg. Nõnda ei kasutagi me enam keeleväänajaid sõnu „maršruut” ja „plüüš”, vaid ütleme lihtsamalt, „marsruut” ja „plüüs”. Ka „švips” on selle muutuse ammuilma läbi teinud, nõnda et näiteks 1999. aasta „Eesti õigekeelsussõnaraamatus”, hilisematest väljaannetest rääkimata, on sees ainult sõnakuju „svips”. „Šnitt” on seevastu veel kahevahel; uusim, 2013. aasta ÕS lubab mõlemat, nii „šnitti” kui ka „snitti”.

Heakene küll, ütleme siis, et ka „švips” ei ole eriti suur viga ja vähemasti kõnekeeles on vastuvõetavad mõlemad, nii „švips” kui ka „svips”. See jätab alles teise prohmaka: š asendamise sh-ga.

Selline asendus, nagu ka ž asendamine zh-ga, on väga sage, kuid igal juhul taunimisväärne. Sama hästi võiks õ, ä ja ü asendada oe, ae ja ue-ga ning sellesinase artikli päisesse kirjutada „Priit Poehjala” või öelda „Oepetajate Leht” ja „uelestoeusmispuehade esimene pueha oli puehapaeeval”. Tundub jabur, eks? Nagu oleks sõnad väheke svipsis. Või siis nende kirjutaja.

Vabandus, et sh-d on lihtsam ja turvalisem trükkida kui š-d, mis võib ülekandmisel ühest arvutisüsteemist teise sootuks kaduma minna, on tänapäeva võimaluste juures puhas rumaluse ja laiskuse märk. Keelekorraldaja Sirje Mäearu on selle kohta öelnud „kirjaviisi ja tähestikku moonutav tehniline mannetus”. Ja tõepoolest, seda ta on – tagajärjeks raskesti loetavad koledad sõnad, mis pealegi võivad eksitada lugejat, kes ei tarvitse teada, kas sh on sõnas algupäraselt või š asendusena; näiteks lugedes „pasha”, võib tal tekkida küsimus, kas mõeldakse pashanimelist rooga või pašat, mis on hoopis Türgi tiitel.

Olen kuulnud, et mõni inimene väldib š-d suisa ideoloogilistel põhjustel. Nimelt olevat see russide täht, importkaup punaselt Nõukogude maalt. Teadmatusest põhjustatud veendumus! Tegelikult tuli see tubli täht eesti keelde juba sada aastat tagasi, koos ladina šrifti (mitte shrifti) kasutuselevõtuga. Ja kui meil seda tähte ei oleks, muutuks oi kui raskeks mitte ainult saksa ja vene, vaid ka inglise, prantsuse ja paljudest muudest keeltest laenatud tarvilike sõnade kasutamine, võõrnimedest rääkimata.

Muidugi ei maksa nüüd kiirustada kõiki sh-sid pikemata š-deks parandama. Pasha lihavõtteroana on ikka pasha, mitte paša, Türgi tiitel, ja Tšetšeenia president oli just nimelt Aslan Mashadov, mitte Aslan Mašadov. Eriti ohtlik on sh-de automaatne š-deks konvertimine tekstitöötlusprogrammis. Ka siis kaovad sh-d, mis on õiged ja vajalikud, nõnda et me võime lõpuks pead kratsides lugeda „orašein”, „rõngašabe”, „täišäälik” ja „Šakespeare”.

Nii et söögem ikka pashat, mitte pašat, ja tantsigem ikka tša-tša-tšaad, mitte tsha-tsha-tshaad.


2 kommentaari teemale “Keelekaste: Svipsis sõnad”

  1. V. Parve ütleb:

    Kui teistkümmend aastat tagasi Saksa õigekirja reformis, küsisin Paabelit väisanud sakslasest tegelaselt ja professorilt, kuidas reform tagatakse. “Kui nad avaldatud saada soovivad, siis kirjutavad nad kõik viie aasta möödudes nõnda.”
    Kui sa Prantsusmaal või Saksamaal ei ole õigekirja ära õppinud, siis sa ei avalda seal midagi ning sealsetesse avalikesse ega akadeemilistesse ametitesse sul asja ei ole.
    Poleks midagi katki, kui Eestiski võtaks võimust sama komme, millest kõrvale kaldujaid avalikke isikuid tabavad sanktsioonid. Poleks siis vaja õpetajatele lehes š ja sh eritlemist õpetada ning võiks vaielda, kas finiš või finis coronat opus. (Eelmise lause komajärgse reema siia samma kasti kirjutamisel tegi programm hetkega finisest finiši, mille pidin käsitsi tagasi s-iks koolutama, mis omakorda tõi pähe mõtte õigekirjaprogrammide parandamise programmi vajalikkusest. Jään huviga ootama, kuidas finnis pärast selle sõnumi sisestamist ekraanil paistab. NB Püüdsin eelmisse lausesse kirjutada sõna finis, aga programm tegi oma – tegi finisest finnise, mida enam punasega alla ei jooninud!)

  2. […] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 10.04.2015  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!