Koertest kirjutamine võib olla kunst
Kirjastuselt Päike ja Pilv tuli hiljuti välja kaks raamatut, mis mõlemad räägivad koertest. Üks neist on kodu-, teine välismaiselt autorilt; üks sobib lasteaialastele, teine kooliealistele. Kokku annavad nad hea võrdlusnäite, kui erinevalt ja samas eriliselt on võimalik kirjutada koerte teemal üks hea raamat.
Kuhu viib aidaalune salakäik?
Kärt Hellerma on lastekirjanikuna varemgi kätt proovinud – kui „Õrnad kõrvad” ja „Poiss ja kaja” seisavadki ehk mu riiulis natuke liig puutumatuna, siis tunamullune „Taevarändurid” tekitas vargset vaimustust. Nüüdne „Pupi ja salakäik” on aga hoopis teistsugune raamat, esmapilgul üldse mitte hellermalikult hõllanduv ja mõtlik, vaid korralik mullane ja maalähedane lugu ühe koeraelu suvest. Tegelikult koguni kahe koera, kelle suve (ja ka raamatu) keskne kujund on suure bernhardiini Pupi aida alt läbi kaevatud (sala)käik. Kui väikesest argisest asjast on võimalik kirjutada terve sisukas raamat, oli esmane mõte, mis mind lugedes valdas. Kellele meist ei meenuks lapsepõlvest pildike sellest, kuidas mõni koer maad kaevab. Aga kui paljud suudaksid kirjutada selle raamatuks, mida on põnev lugeda? Ja lugedes tõdeda, et hellermalik tasand, tema tasane kõrgus on ka lasteraamatus täiesti olemas. Aida alt läbi kaevatud urust välja jõudmine ongi vast omamoodi sümbol kuhugi välja jõudmisest, aga samas ka tõdemusest, et ehk ei olegi alati rohi naabri juures rohelisem ning rahul võib olla ka kodus. Lastele aga toob loo lähemale kindlasti see, et kuigi koertekeskne, ei puudu raamatust hulk kohtumisi teiste loomadega, rottidest ja rebasest kuni konnade ja kurgedeni. Ning koeratembust võib saada kord hoopis kassiasi. Siinkohal julgen kõhklemata väita, et raamat ei oleks päriselt see ilma Tiina Mariam Reinsalu piltideta, mille autori nimi võinuks pälvida küll pisut auväärsema paiga kui pisikirjas tagalehel. Muidugi kui see just ei olnud mingil põhjusel kunstniku enda soov.
Lummav koer karmist muinasjutust
Veel enne kui ma jõudsin Hellermani, tuli aga minu juurde üks võõramaalane – hollandlane Edward van de Vendel, kelle raamat „Koer nimega Sam” on hoopis teist masti ja peegeldab teistsugust kultuurikeskkonda. Lühike täpne ja tabav tekst, mis mõjub lummavalt, mustvalged pliiatsiga kritseldatud pildid, ja lugu … mis jahmatab nii, et lugemiselt pead tõstes võid olla siiralt üllatunud, leides end hoopis teisest ümbrusest kui see, mida pakub kauge farmielu silmapiirini ulatuvate viljaväljade ja karjamaadega, kus sooja suvetuule käes kappavad hobused ning luusib suur valge pehme karvaga karjakoer, kes saab peategelase, 11-aastase Kixi mõtteis nimeks Sam. Kes on see koer, kust ta tuli ja mida endaga kaasa toob? Kanadas autori venna farmis juhtunud tõsielulool põhinev raamat on psühholoogiline ja dramaatiline, jutustades loo inimese ja looma nähtamatust sidemest, nende mõjust teineteisele. Nende valust teineteisele. Viib lapse ootamatult karmi ja ebamugavasse täiskasvanumaailma, kus kõik on just samamoodi ja samas on kõik teistmoodi. Just see oli raamat, mille alguses ma mõtlesin: kui imepäraselt osavad on inimesed, kes oskavad sõnu ritta seada nii, et need paeluvad, veenavad, anuvad, võluvad ja rabavad – nii et pelgalt lapse ja looma esimese kohtumise saab kirjutada nii suureks ja nii suurelt, et see tundub maailma tähtsaim hetk, mis pühib meelest kõik muu.