Kooliaed kui väärtuslik õpikeskkond
Eestis on praegu umbes 30 kooliaeda, selgus Tallinna ülikooli kasvatusteadusliku bakalaureusetöö jaoks tehtud ülevaateuurimusest. Kas haridusuuendus ja muutunud õpikäsitus võiks tähendada sedagi, et kooliaedadele hakatakse rohkem tähelepanu pöörama, või kuuluvad sellised algatused pigem minevikupärandisse?
Küsimusele vastuse otsimiseks tuleb vaadata, kui populaarne on kooliaedade kasutamine mujal riikides, millistel eesmärkidel kooliaedadega praegu tegeldakse ning millised tingimused peaksid olema täidetud, et ettevõtmine oleks edukas. Pilgu võiks pöörata ka minevikku, sest teatud perioodidel on kooliaedadel olnud oluline koht Eesti hariduselus.
Kooliaedade märkimisväärne ajalugu
Kooliaedade asutamine Eestis sai hoo sisse 20. sajandi alguses Johannes Käisi ja kooliuuendusliikumise eestvedamisel. Siis sõnastati konkreetselt ja ametlikult kooliaia ülesanded. Nendeks olid näiteks loova, kehalise ja vaimse töökooli teostamine, mõtlemisvõime teritamine, looduse vastu armastuse tekitamine, aga ka korra ja ilutunde kasvatamine. „Koolimajad on meil viletsad, jätavad oma lageda ümbruse tõttu veelgi haledama mulje, mis kuidagi viisi ei sünnita lastes soojust kooli vastu ega arenda laste esteetilist tunnet. Jääb veel palju teha, et eesti talu ilus oleks, olgu kool selle mõtte õhutajaks. Kooliaed peab andma eeskuju kõigile ümbruskonna elanikele,” kirjutas Johannes Käis 1928. aastal ilmunud koolidele mõeldud käsiraamatus „Kooliaed”. Enne Teist maailmasõda oli haridusministeerium teinud maakoolidele aedade rajamise lausa kohustuseks ning Käisi arvates oli see sama oluline ka linnakoolide jaoks, kuna just seal on vaja lastele kooliaeda vaba looduse asendamiseks.
Laostavast sõjaperioodist hoolimata peetakse kooliaedade kõrgajaks aga hoopis Nõukogude aja esimest poolt. Peaaegu kõik maakoolid ja paljud linnakoolidki omasid kooliaeda. Paarikümnest praegusest kooliaiast on enamik rajatud just siis. Kahjuks on see arv võrreldes minevikuga väike ning praegu oleme selles osas ühes passiivsemas perioodis viimase saja aasta jooksul.
Uurides eri riikide arengut, on huvitav täheldada, et kui 1990-ndate keskel hakati meil eri põhjustel kooliaedasid kaotama (kas siis tervikuna või nende köögiviljaosa), (taas)alustati läänemaailmas uusi kampaaniaid nende arendamiseks ja rajamiseks. Näiteks Suurbritannias, Rootsis, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides tegelevad sealsed suuremad aiandusühingud ja põllumajandusülikoolid järjest rohkem lapse ja aia temaatikaga, abistades koole aedade rajamisel ja hooldamisel. Koostöös koolide ja ülikoolidega töötatakse välja õpetamismetoodikat. Kasutusel on mõiste „aiapõhine õpe” (garden-based learning), mis tähendab õpetamismeetodit, kus õppimiskeskkond on kas kooli enda või mõni teine aed ehk õppimine aiandustegevuse kaudu. Mitmel pool on see jõudnud kinnistuda õppekavadesse.
Kui Eesti sai osaks chips’i- ja burksimaailmast …
Üks põhjus, miks sellist õpiviisi eelistatakse, on probleemid laste toitumise ja tervisega. Väga paljud uuringud ja praktiseerijate kogemused on kinnitanud, et aiapõhise õppe kasutamine parandab märkimisväärselt laste toidueelistusi ja tekitab huvi tervisliku elustiili vastu.
Kooliaed toas – Narva Peetri kooli troopikamaja. Fotod: erakogu
Kuigi see moodsa aja probleem esineb meilgi, on Eestis praegu ainult umbes tosin kooliaeda, kus lisaks ilupeenardele kasvatatakse ka köögivilja. Suudetud on küll hoida kõrget koolitoidu taset, aga ainult sellest ei piisa, et lastes kinnistuksid tervisliku toitumise põhimõtted. Seda näitab kas või hüppeliselt kasvanud ülekaaluliste laste arvu statistika, mis haigekassa andmetel oli kaheksa aasta jooksul suurenenud 6 protsendilt 11-ni (2012). Pealesuruv korporatsioonipõllumajandus, monokultuuride levimine ja rämpstoidu kerge kättesaadavus mängib negatiivsete muutuste juures ühte pearolli. Enda kasvatatud taim söömiseks on aga midagi väga erilist, mitte lihtsalt kui „produkt” taldrikul või ostukorvis. Kooliaia abil saab selle kogemuseni tuua iga koolilapse ning kuna ise toitu kasvatavaid leibkondasid jääb järjest vähemaks, peetakse hariduses aiapõhist õpet heaks abinõuks, et võidelda ülekaalulisuse, kehvade söömisharjumuste ning rämpstoidu populaarsuse vastu.
On hästi teada Lev Võgotski sõnastatud väide, et lapse areng kulgeb vaid protsesside kaudu. Ainult see, mida laps teeb, läbi ja üle elab, on arendava tähendusega. Aiapõhine õpe võimaldab kõige mugavamalt rakendada just kogemusõpet ja see on põhjus, miks koolid on lisanud selle oma õppekavadesse. Digiuuendused on palju mugavusi ja kasu toonud ning kooliaedade kasutamisegi juures on need väärtuslikud abivahendid: nt lapsed teevad ise arvutis aiaplaane, valivad sobivaid taimi oma aia jaoks jne. Samas ei asenda ekraan tegelikkust, eriti vaba loodust. Arvuti väärtus sõltub eelkõige kasutaja intellektist. Mõistete kujunemiseks on vaja, et laps puutuks vahetult kokku ümbritseva maailma keerukusega ning alles hiljem tuleks seda täiendada virtuaalmaailma võimalustega. Kahjuks pöördub maailm vastupidises suunas ning hüpnotiseeriva nuhvli taga lösutades ununeb noorel maailmakodanikul sööminegi. Kirjanik Richard Louv võttis laste puhul kasutusele mõiste „loodusdefitsiidi häire” (Nature Deficit Disorder), mis tekib siis, kui kuus ja enam tundi veedetakse ekraani taga ning peamiselt ollakse siseruumides. Ei saa väita, et tänapäeva laste halb tervis ja kehvad toitumisharjumused n-ö loodusdefitsiidi häirega seotud ei oleks.
Kooliaed peab olema õpiaed
Kuidas aga kooliaeda kasutada, et tulemus vastaks oodatule? Kui kooliaed on õpetaja jaoks lisakohustus ning õpilase jaoks seostub kohaga, kus pealesunnitult „ühiskondlikku kasulikku” tööd teha kästakse, kaob loomulikult lapses huvi ning pigem võtab maad igavus ja trots. See oli ka Eesti kooliaedade hääbumise üks põhjus, nii mõneski koolis avaldasid lapsevanemad protesti, et nende lapses nähakse justkui riiklikult kinnitatud õppekava välise tasuta töö tegijat. Huvitav ja motiveeriv tegevus kooliaias tekitab õppijas aga vaimustust ja armastust. Seda kinnitasid kõikide nende Eesti kooliaedade esindajad, kus on osatud aeda loominguliselt ja mitmekülgselt õppetöö ja vaba ajaga siduda. Eeskujuks saab tuua Märjamaa, Vändra, Orissaare ja Rakke gümnaasiumi, Kihelkonna ja Koigi kooli, Parksepa keskkooli ja veel mõne õppeasutuse kooliaiad.
Mujal maailmas on kooliaedasid ja sellega seotud projekte „turundatud” loosungitega, nagu „The Growing Classroom” („Kasvav klassiruum”), „Edible Schoolyard” („Söödav kooliõu”), „From Seed to Table” („Seemnest taldrikule”), „Garden of Learning” („Õpiaed”), „Growing Gastronauts” („Sirguvad söögisellid”) jne. Oluliseks peetakse õppetöö sidumist mõne hariva ja toreda vabaajaüritusega, kuhu on kaasatud ka lapsevanemaid, kohalikke ettevõtteid või teisi kogukonnaliikmeid. Kindlasti peaksid lapsed olema seotud peaaegu kõikide protsessidega, alates aiaplaani koostamisest aias toimuvate ürituste organiseerimiseni välja.
Parksepa kooliaed sirelite õitsemise aegu.
„Sirguvad söögisellid” on parim näide meil viimastel aastatel rakendatud aiapõhisest õppest. See rahvusvaheline Leader-koostööprojekt toimus 2012–2014 Saaremaa viies koolis ja eesmärk oli päriselulise tegevuse kaudu suurendada koolilaste huvi ja teadlikkust tervislikust toitumisest, lähikonna toidutootjatest ning lühikesest tarneahelast „Põllult potti”. „Growing gastronauts’i” projektis osales lisaks Saaremaa koolidele kaks Hiiumaa kooli, Kärdla ja Käina kool.
Projektis kasvatasid lapsed koolis ja kodus taimi ette, planeerisid ja rajasid oma koolide ümber aiad, selle võimaluse puudumisel tehti peenrad mõne koolitöötaja või kohaliku mahetalu maadele. Saagikust võrreldi partnerkoolidega Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, toimusid töötoad, lastevanemaid kaasav ettevõtmine „Taluturg kooli” ning kokanduskursusi viisid läbi lausa mõned tippkokad. Mitmed õpilased peavad senini temaatilist blogi ning jätkavad alustatud tegevust. Saaremaa õpetajad kinnitasid, et kordagi ei olevat tekkinud küsimust, miks peab isegi suvel „kooliprojektiga” seotud olema.
Oluline on rõhutada, et sellise tegevuse kaudu said lapsed kogemuse, kuidas oma tööd planeerida ja esitleda, suhtlemispraktikat rahvusvahelise seltskonnaga ning vajaliku meeskonnatöö oskuse. Rootsis Lundi maakonnas on kooliaedadel olnud pikk ja jätkusuutlik traditsioon ning sealsed õpetajad peavad toitumisõppest isegi tähtsamaks kooliaia sotsiaalset aspekti.
Paremad hinded ja suurem huvi õppimise vastu
Kooliaia väga oluline ülesanne on ka õpitulemuste parandamine ning sedagi kinnitavad paljud autoriteetsed uuringud. Aeda ja aiandustegevust saab kasutada iga aine õpetamise juures, aga eriti tulemuslik on see loodus- ja reaalainete puhul. Õpitulemused on kooliaeda kasutades paranenud sellepärast, et tegevus õues on lapse jaoks huvitavam kui klassiruumis õppimine, aed oma võimalustega on kui elav laboratoorium. Hästi planeeritud kooliaed võimaldab päriseluliste vahendite kasutamise kaudu nii kogemusõpet, projektõpet, avastus- ja uurimisõpet, käed-küljes-õpikogemusi jne.
Keskkonnahariduse eestkõnelejad rõhutavad, et loodusele tehtud kahjust ei saa enam keegi mööda ning just kooliaed on hinnaline ja kättesaadavam vahend õpetamaks lastele säästva arengu ja taaskasutuse olulisust. Tuntud Ameerika keskkonnakaitsja David W. Orr, kelle ettekannet võib aprillis peetaval säästva arengu hariduse konverentsil Tallinnaski kuulata, on aktiivselt propageerinud kooliaedade rajamist. Ta on tõdenud, et lapsed, keda kasvatatakse looduslikult vaeses ja viljatus ruumis, on sensoorselt arengult teistest maha jäänud. Kooliaia abil saab iga laps ja õpetaja aidata otseselt kaasa looma- ning taimeriigi rikastamisele ning anda oma panuse loodushoidu. See on mugav ja mitmeid võimalusi pakkuv õuesõppe viis.
Eeldused olemas, kas ka tahe ja soov?
Kooliaedade rajamine on kulukas ja pikaajaline protsess, see eeldab paljusid organisatsioone kaasavat järjepidevat läbimõeldud arendustegevust. Vastasel juhul võib ettevõtmine jäädagi vaid üksiku kooli üksikute inimeste ettevõtmiseks ning kasu asemel on rohkem kulu. Huvipuudus, rahanappus, suvetöö kohustus ning karmid euronormid (mis tegid mingil perioodil peaaegu võimatuks kooliaias kasvanud saaduste kasutamise) olid peamised põhjused, miks kooliaiad Eestis hääbusid. ÜRO ja rahvusvahelise hariduse planeerimise instituudi koostatud mahukas aiapõhist õpet käsitlev dokument (2004) rõhutab aga sellise pedagoogika olulisust tänapäeval. Dokumendis soovitatakse esimese sammuna teadvustada laiemalt kooliaiast saadavaid hüvesid ning tekitada ühiskonnas arusaamine selle vajalikkusest.
Eestis on meie minevikukogemuse, praeguste (omal initsiatiivil ellu jäänud) kooliaedade, uusi õpikäsitusi silmas pidava õppekava, ülikoolide ja kutsekoolide näol head eeldused, et saavutada midagi, mis oleks kasulik, hariv ja huvitav kõigile.
Kihelkonna koolis Saaremaal näiteks alustatakse aiapõhise õppega aktiivselt juba veebruaris, planeerides tegevust ja kasvatades klasside aknalaudadel algavaks hooajaks taimi ette. Seega head haridust ja harimist, kasvamist ja kasvatamist. Hakkame rohkem kooliaedadest rääkima ja küsime lastelt, milliste taimede seemneid nemad sel kevadel mulda pista sooviksid.
Kooliaedade kaotamine oli suur viga nagu ka laste töökasvatuse kaotamine eesmärgiga saada võimalikult manipuleeritav mass lodevaid, kellel keha ja vaimu koostöö on tasakaalust väljas. Haigete laste osakaal teleris, koolipingis ja internetis istumise tõttu on AINULT TÕUSNUD.