Kuidas lõimuda Putini pooldajatega?
Lõimumine eeldab korralikku demokraatiaharidust, mida meil aga pole.
Eelmise aasta jõulumelu ajal kiitis valitsus heaks seitsmeaastase kava „Lõimuv Eesti 2020”. Pidades silmas sündmusi Ukrainas ja meenutades 2007. aasta vägivalda Tallinnas, tekib küsimus, kuidas see lõimumiskava nende sündmustega haakub. Kava teksti lugedes selgub üllatusena, et ei haaku kuidagi, sest keskendus on pigem kultuuriliste erinevuste sallimisel. Seega, mida iganes Vene eriteenistused ja nende agendid Ukrainas või mujal ka ei tee, see on vaid nende kultuuriline omapära, mida ei tohi kritiseerida, sest see oleks sallimatus?
Varasemates lõimumiskavades rõhutati lõimumist ühiste demokraatlike väärtuste alusel ja see tähendas kriitilist suhtumist autoritaarsetesse hoiakutesse. Samal ajal räägib uus kava üksnes sallivusest. Kuidas see juhtus?
Koostamispõhimõtete rikkumine
Kultuuriministeeriumi ametnikud väidavad, et lõimumiskava koostamisel kaasati kõiki eksperte ja huvigruppe, viidi läbi palju üritusi, kus osales sadu inimesi jne. Samas ei viita ministeeriumi koduleht ühelegi ekspertide tehtud ettepanekule. Kooskõlastamisringist aga selgub, et isegi juhtorganite liikmeid kaasati alles pärast projekti valmimist 2014. aasta suvel.
Mul oli võimalus osaleda ka eelmise kava ette valmistamisel 2007. ja 2008. aastal. Tegin siis ettepaneku uurida ja seirata inimeste demokraatlikke hoiakuid. Mõtet toetas ka Audentese ülikooli juhtkond. Võitlesin inimeste hoiakutega seotud abinõude kavva võtmise eest pool aastat, kirjutasin sellest ka Õpetajate Lehes (ÕpL 09.11.2007). Kõik see jäi tulemuseta, kuigi selle kava koostamise eest vastutav rahvastikuminister Urve Palo ideed pooldas.
Kaks aastat tagasi taotlesin uuesti võimalust uue lõimimiskava koostamises osaleda. Kuigi juhtivad ametnikud väidavad, et kaasati kõiki eksperte, siis mulle isegi ei vastatud.
2014. aasta aprilli lõpus anti kava projekt avalikkusele arutamiseks. Kordasin oma 2007. aasta ettepanekut, et on vaja uurida inimeste hoiakuid ja töötada välja demokraatlikke väärtusi kujundavaid õppematerjale, sealhulgas koolide sotsiaalainete jaoks. Minu ja võib-olla ka paljude teiste ettepanekuid ei antud ilmselt töögruppidele edasigi, igatahes on kultuuriministeerium nendest vaikinud. Minister kandis kava valitsusele ja riigikogule ette, ilma et oleks vihjanudki kriitilistele ettepanekutele. See ei võimaldanud poliitikutel saada ettekujutust kava puudulikkusest.
Ka kava koostajate nimekirjas olev Juhan Kivirähk kirjutas lõimumiskava puudulikkusest ja koolide ühiskonnaõpetuse nüüdisajastamise vajadusest (PM 29.09.2014). Haridusminister Jevgeni Ossinovski on samuti taotlenud koolide sotsiaalainete nüüdisajastamist ja seostamist demokraatlike hoiakute kujundamisega (PM 20.10.2014). Seega pole kultuuriministeeriumi ametnikud kaasanud ka omaenda eksperte ja valitsuse liikmeid.
Lõimumise peamist eesmärki ignoreeritakse
2007. aasta lõimumiskavas oli eesmärk lõimumine ühiste demokraatlike väärtuste alusel, mis tähendab kriitilist suhtumist autoritaarsetesse hoiakutesse. See on ju suurepärane! Samas ei ole senini püütud isegi hinnata demokraatlike ja autoritaarsete, Euroopa- ja venemeelsete hoiakute levikut ja muutuste tendentse, kuigi iga kolme aasta järel toimuvad monitooringud.
Midagi me siiski teame. Alates 2000. aastast on märgata Eesti kodakondsuse eelistatuse kasvutrendi ja see saavutas kõrgeima taseme aastal 2005 (74%). Kuid 2008. aastal soovisid endale Eesti kodakondsust vaid pooled (51%) mittekodanikest. Kui aastal 2000 soovis Venemaa kodakondsust 5% ja aastal 2005 11%, siis aastal 2008 juba 19% kodakondsuseta vastanuist (monitooring 2008). Lõimumiskava 2020 viitab kodakondsuseta isikute arvu vähenemisele, kuid vaikib Vene kodanike arvu kasvust. Kummaga me siis lõimume, kas Eestiga või Vene Föderatsiooniga?
Integratsiooni monitooringud 2002 ja 2005 näitasid, et Eesti okupeerimist 1940. aastal tunnistab vaid kolmandik mitte-eestlastest. Samal ajal kasvas ainult kolme aasta jooksul umbes kolmandiku võrra nende protsent, kes usuvad ja toetavad Moskva propagandat ning eitavad Stalini okupatsiooni (vt ka PM 21.05.2007).
Marianna Drozdova näitas oma magistritöös, et vaid üks kolmandik mitte-eestlastest samastab ennast Eesti ja eesti rahvaga, kuna kaks kolmandikku peab end eelkõige vene rahva hulka kuuluvaks (PM 11.12.2010). Umbes kaks kolmandikku mitte-eestlastest vaatab ja usaldab vene telekanaleid (Dmitri Burnashev, Postimees 22.12.2014). Meenutame, et 1986. aastal oli avatud ja sallivaid venelasi Eestis samuti umbes kolmandik, need elasid piirkondades, kus eestlased olid veel enamuses. Sellest järeldub, et senised lõimumiskavad pole integratsiooni Eestiga eriti mõjutanud.
Kõik see ei tähenda, et kaks kolmandikku etnilistest venelastest on Eesti riigi ja demokraatia vastu. Kuid nendega on vaja siiski tegelda, et nad ei jääks Eesti kultuuriruumist kaugele ega langeks täiesti Vene massimeedia mõju alla. Võib oletada, et aktiivseid Putini toetajaid on alla kümne protsendi Vene kodanikest Eestis. Vaevalt, et neid Eesti lõimumiskavad eriti mõjutavad.
Uus seitsme aasta plaan tuleks koostada senise plaani tulemuste hindamise alusel. See hinnang pidi valmima 2014 lõpus, kuid kultuuriministeeriumi veebilehel pole seda senini. Kava ja selle seletuskiri viitavad 14 uuringule ja ekspertarvamusele, mis on selle kava aluseks. Kuid ükski neist ei hinda edusamme demokraatlike väärtuste levikul.
Uues lõimumiskavas on demokraatiahoiakud asendatud kunstliku mõistega „suhtumine lõimumisse”. Koostajad ei täpsusta, millisesse lõimumisse? Kas demokraatlike või autoritaarsete ideede alusel? Kas Euroopa- või impeeriumimeelsesse?
Kõige paremini lõimib haridus
Ettepanekuid demokraatiahariduse arendamiseks ja autoritaarsuse vastu võitlemiseks koolides on tehtud ka enne ja pärast 2007. aastat. Marju Lauristin ja Triin Vihalemm toetasid demokraatiahariduse arendamist aastal 2008. Õiguskantsler Indrek Teder pidas riigikogus pärast valimisi 2009. aasta oktoobris kõne põhiseaduspatriotismist. Marju Lauristin kirjutas sellest ja kodanikuks kasvamisest Postimehes (24.10.2009), Leo Kunnas arutles lojaalsusest (PM 29.10.2009), Mall Hellam lõimumise ebaõnnestumistest (PM 26.04.2012). Juhan Kivirähk hindas lõimumispoliitika läbikukkunuks ja toetas ühiskonnaõpetuse nüüdisajastamise vajadust (PM 30.09.2014). Integratsiooni monitooringus 2011 (TÜ, Praxis ja Emor) olid need kodanikuhariduse teemad samuti kesksed. Kodanikuhariduse edendamise vajalikkust on tunnistanud ka Anne-Ly Reimaa (PM 23.04.2012), samas ei pidanud ta võimalikuks seda teemat lõimimiskavasse lubada. See on vastuolus tema enda väitega, et see integratsioonimonitooring on eelmise aasta lõpul vastuvõetud lõimumiskava tegemise teoreetiline alus.
Miljonid kuluvad, aga millele?
Kava rakenduse eelarve 2014–2017 on ligi 28 miljonit. Sellest üle 15 miljoni ühistele väärtustele, üle viie miljoni kodakondsuse omandamisele, ligi neli miljonit uutele immigrantidele ja ligi neli miljonit kava administreerimisele. Projektis oli eelarve detailsem, üle ühe miljoni kohtumistele ja üle viie ja poole miljoni venekeelsetele tele- ja raadiosaadetele.
Lõimumiskava projekt nägi kohtumisteks ette miljon eurot, kuid sealgi ei toonitatud, et lähtutakse demokraatlikest seisukohtadest. Kui nendel kohtumistel oleksid saanud kokku eestlased, kes on Putini tegevuse pärast mures, ja teiselt poolt mitte-eestlastest Eesti kodanikud, kellele Putini tegevus meeldib, kas siis oleks loetud viimaste autoritaarne hoiak rahvuslikuks eripäraks, mida peab sallima?
Mida soovitavad 15 aastat kestnud integratsioonikavade autorid? Mitte midagi peale „erinevuste sallimise”! Siin oleks tõesti vaja spetsialistide uurimusi ja kogemusi, kuid neid pole tehtud ja neid pole ka tegevuskavas. Autoritaarsust on uuritud Teise maailmasõja lõpust saadik, pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist ka Venemaal. Vaja on ju vähemalt selgust, kui palju Eesti inimesi ja miks eelistab autoritaarsust.
Siiani pole selgust pronkssõduri hindamises. Kas venemeelsed tunnistavad, et see sümboliseerib küll Punaarmee osalust fašismi purustamises, kuid Eestile ja poolele Euroopale tähendas ühe diktatuuri asendamist teisega? Kas eestlased tunnistavad, et Punaarmee küll okupeeris Eesti uuesti, kuid osales siiski Hitleri purustamises?
Niisiis ei paku uus rahakulutamise kava mingeid soovitusi. Samal ajal on Venemaa integratsioonipoliitika väga selge, kuigi valelik ja jõhker. Nad süüdistavad Eesti riiki ja rahvast venelaste diskrimineerimises – venelaste keskmine palk on väiksem ja tööpuudus nende seas suurem jne. Kuidas soovitavad sallivuse ametnikud sellele vastata?