Kuidas õpetada võõrkeeli?

Et kõik Agu Sihvka moodi ausalt ära rääkida, pean üles tunnistama, et ühest vastust pealkirjas püstitatud küsimusele ei ole. Kõik sõltub taustsüsteemist, mille iseloomustamiseks tuleb esmalt mõelda samadele küsimustele, millele üks klassikaliselt hea ajakirjanduslik uudislugu peab vastama: kes?, mida?, millal?, kus?, miks?, kuidas?

Püüan leida vastused, võttes esimeseks lihtsaima küsimuse „millal?”. Vastus on Eesti Vabariik, aastal 2015.

Kes? Õpetaja õpetab ja õpilane õpib. Samas on ka õpetaja õppija, sest „valmis” õpetajat ei ole olemas, õpetaja õpib kogu oma karjääri jooksul, kusjuures ka õpilastelt õppida on üsna loomulik, seega õpetavad nii õpetaja kui ka õpilane. Mida? Võõrkeeli, milleks praegu on tavaliselt inglise, vene ja saksa. On koole, kus õppekavas on ka teisi keeli, kuid enamik koole õpetab just neid kolme, kusjuures inglise keel kui maailma levinuim suhtluskeel on ka Eestis levinuim.

Kus? Koolis, mis praegu on tavaliselt veel neljast seinast piiratud klassiruum, kuid seinad on avardumas, laienemas, õhenemas … Ehk siis 45-minutiline tund suletud klassiruumis ei ole ammu iseenesestmõistetav normaalsus. Tulnud – ilmselt selleks et jääda – on tunni läbiviimise kohana muuseum, park, tootmisettevõte, kauplus, pank jms. Veendumaks, et uus on sageli unustatud vana, oleks asjakohane lugeda Johannes Käisi (1885–1950) teoseid.

Miks? Suhelda on vaja. Sotsiaal­võrgustikud, sõbrad, reisimine, raamatud, filmid, muusika, õpingud. Kuna meie kaunist emakeelt kahjuks väga laialt ei osata, ei olegi muud valikut, kui õppida võõrkeeli. Sellest on aru saadud ka riigi tasandil, mistõttu põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad sätestavad võõrkeelte õppimise kohustuse.

Kuidas? Vastus sellele küsimusele on pikem kui vastused eelmistele.

Võõrkeeleõpetuse kolm perioodi

Euroopas on võõrkeeleõpetuses 20. sajandist alates võimalik eristada järgmisi perioode (ajajaotus erineb regiooniti, kuid endise NL-i vabariikidesse, ka Eestisse jõudsid Euroopa arengud umbes 20 aastat hiljem).

1) Meetodite kuldaeg (1900–1960-ndad) – usuti, et on üks ja õige keeleõppemeetod (nt grammatika-tõlke, audiolingvaalne, täieliku kehalise reageerimise, sugestopeedia meetod), mida rakendades saavutatakse soovitud tulemus. Tavaliselt kestis „imemeetod” veerand sajandit: esmalt oli suur vaimustus, umbes 15. aastal algas kriitika, mis kümne aastaga viis uue meetodi tekkeni.

2) Kommunikatiivne lähenemine (1960–1980-ndad) – keeleõppe eesmärk on suhtlemine, selleks on vaja õpetada osaoskusi (kuulamine, lugemine, kirjutamine, kõnelemine), oluline on sorav keelekasutus. Keeleline korrektsus ei ole omaette eesmärk.

3) Kompetentsuspõhine kommunikatiivne lähenemine (1980 – …) – keeleõppe eesmärk on suutlikkus suhelda, milleks ei piisa vaid keeletundmisest, vaja on ka üldist maailmateadmist, mis on omakorda seotud oskuse/võimega keeleteadmisi kontekstikohaselt kasutada. Kolmanda lähenemise „piibliks” on Euroopa keeleõppe raamdokument, mis muuhulgas kirjeldab õpiväljundeid (keeletasemed A1–C2), mis on võetud aluseks Eesti riikliku õppekava võõrkeelte ainekavades. Tegemist on õpitulemuste kirjeldustega, mille saavutamiseks iga õpetaja, võttes arvesse oma õpilaste vajadusi, annab konkreetse sisu (õppematerjal) ja otsustab, kuidas oleks tema õpilasi parajasti kõige parem õpetada, ehk siis otsustab ise õppeprotsessi (metoodika) üle.

Iseotsustamise vabadus eeldab, et võõrkeeleõpetaja on professionaal, kes suudab ja tahab otsustada, kuidas ta eesmärgini, (õpiväljundite) saavutamiseni jõuab.

Tagurpidi loogika

Oluline on märkida, et riikliku õppekava võõrkeelte ainekava ülesehitus põhineb nn tagurpidi õppekava loogikal: esmalt määratletakse õpitulemused (keeletasemete kirjeldused), mida soovitakse saavutada, ja alles seejärel otsustatakse, mis on õpetuse sisu (õppematerjal) ja kuidas õpetada (õppeprotsess).

Võimalik oleks olnud luua ka teistsugustel alustel, näiteks nn edaspidi loogikal põhinev õppekava: esmalt määratleme sisu, mida tahame õpetada, siis otsustame, kuidas seda teha, ning lõpuks kirjeldame soovitud õpitulemusi. Selline lähenemine ei oleks aga võimaldanud efektiivselt kasutada Euroopa keeleõppe raamdokumenti ning oleks piiranud võõrkeeleõpetaja professionaalset vabadust.

Omaette küsimus on, kas iga võõrkeeleõpetaja talle pakutud iseotsustamise vabadust rakendada soovib. Ma ei kahtle, et ta seda oskaks, sest võõrkeeleõpetajate erialane ettevalmistus on maailmatasemel. Õpetajal peab olema võimalus ise otsustada, mida ja kuidas ta õpetab, aga teda ei tohi jätta üksi ja kui ta soovib tuge, tuleb talle seda nii kooli kui riigi tasandil ka pakkuda.

Kust tuge leida? Vastus sellele küsimusele väärib omaette artiklit. Igal juhul on oluline, et iga õpetaja teadvustaks – ükskõik kui hea õpiku esimesest viimase leheküljeni ära õpetamine ei taga, et õpilased saavutavad õpiku tagakaanel märgitud keeleoskustaseme.