Kuidas saada paat õiges suunas liikuma
9.–12. aprillini toimus kaitseväe keskpolügoonil viie kooli ühine riigikaitseõpetuse laager.
Ühises laagris osalesid Tallinna Vanalinna hariduskolleegium, Saku gümnaasium, Pirita majandusgümnaasium, Lasnamäe üldgümnaasium ja Tallinna humanitaargümnaasium – kolm eesti ja kaks vene kooli.
Laagriülem major Meelis Peterson märkis, et viie kooli ühise laagri mõte oli tekitada ühtekuuluvustunnet. Algul oli mõte teha isegi eesti ja vene õpilaste segarühmad, et noored üksteisega paremini tuttavaks saaksid, ent laagri tööplaanis oli palju jagudevahelisi võistlusi ja nii jäädi siiski traditsiooniliste koolirühmade juurde. Peterson lisas, et humanitaargümnaasiumi noored sellega midagi ei kaotanud, sest nemad räägivad eesti keelt väga hästi, kuid Lasnamäe noortele oleks rohkem keelepraktikat küll ära kulunud.
Major Peterson oli riigikaitseõpetuse laagri ülem juba viiendat korda. Ta rääkis, et õpilased on igal aastal laagrisse hästi suhtunud. Näiteks distsipliiniga pole kunagi tõsiseid probleeme olnud. Tõsi, kuskil kolmandal päeval hakkab osa noori ära väsima, eriti need, kes on öösel kaua üleval olnud, sest telgis magamine on ju koolilapsele erakordne sündmus. Kuid sellega on arvestatud ja noortele on antud võimalus ka päeval tund või pool magada. Nii saavad nad korraks tuurid maha võtta, taastuda, ja pärast seda on kõik jälle tegutsemistahet täis.
Kaitseliidu leitnant Madis Milling nimetas ennast laagri tagalaülemaks. Tema ülesanne oli tagada, et olemas oleks kõik vajalik laagri läbiviimiseks: vormiriided, seljakotid, telgid, toitlustamine jms. Vaja oli ka autosid, mis õpilased kohale tõid ja neid ekskursioonidele viisid jne. Kuna Milling sel õppeaastal riigikaitseõpetajana ei tööta, siis leidis ta selle kõige korraldamiseks piisavalt aega.
Milling rõhutas, et viie kooli laager oli väga suur – 150 õpilast. Laagri tööplaani võetud tegevus andis juba kompanii õppuste mõõdu välja. Isegi telgid olid tavalisest suuremad, igaühte neist mahtus 20 õpilast magama. Miks peab laager nii suur olema? Mida rohkem noori koos, seda lihtsam on neil endale uusi sõpru ja mõttekaaslasi leida, selgitas Milling. Teiseks tugevdavad koolidevahelised võistlused kooli õpilaste kokkukuuluvustunnet. Kolmandaks on riigikaitseõpetuse õpetajatel palju kergem korraldada laagrit üheskoos kui igaühel omaette. Ja lõpuks puht pragmaatiline põhjus – ei ole vahet, kas õpilasi on 50 või 150, paberimajandus ja bürokraatia on ühesugused.
Milling toonitas, et laagri peamine eesmärk oli kujundada koostööoskusi ja tugevdada noorte ühtekuuluvustunnet. Kuid seda tehti nii, et õpilased seda ise ei märganudki. Näiteks pidid kõigi koolide rühmad sõitma paadiga järvel märgistatud posti juurde. Pealtnäha lihtne ülesanne, kuid mõni paat keerles stardis tükk aega, sest noored ei suutnud kokku leppida, kes, kuidas ja millal aeruga tõmbab. Enamik ülesannetest eeldas meeskonnatööd.
Ent mida arvasid laagrist õpilased ise?
Saku gümnaasiumi 10. klassi õpilane Cristo Veber, üks Saku rühma kahest ülemast, jäi laagriga väga rahule. Tema arvates oli see võrreldav kaitseliidu Harju maleva laagritega, kus ta on kaitseliitlasena korduvalt käinud.
Ennekõike meeldis Veberile, et laagris oli palju tegevust. Räägiti esmaabist, demineerijad näitasid sõjaaegseid lõhkekehi, millele võib metsas sattuda, harjutati suure lõkke kustutamist, joosti lahti tuletõrjeauto voolikuid ja lasti veejoaga märki. Laskeharjutusi tehti nii õhk- kui ka päris püssidest, patrullkäigul tulistati vastast värvikuulimängu kuulidega. Veberile meeldis ka „imbumine” ehk pimedas metsas märkamatult liikumise harjutamine. Lisaks köite abil jõe ületamine, paatidega võidusõit järvel, näomaalingud jne.
„Riigikaitseõpetus võiks olla kohustuslik, siis saaksid kõik teada, mis riigikaitse tegelikult on,” arvas Cristo Veber kokkuvõtteks.