Lähituleviku Eesti nägu: doktoriõppe väljakutsed kiiresti muutuvas maailmas
Edukaimad riigid panustavad eelkõige haridusele, mis on teadusel tugineva arendustöö, moodsa sõnaga innovatsiooni vundament.
Kui meil pole korralikku lastetuba ja sellega kaasnevat haridust, pole meil riigina šansse tõsiseltvõetavaks saada. Need kaks on aluseks paljudele väljakutsetele, alates tippspetsialistide ja uute doktorite kasvatamisest kuni riikluse ja kultuuri kestlikkuse tagamiseni. Mida kaugemale arengus jõuame, seda nõudlikumaks peame muutuma nii iseenda kui ka järgmise põlvkonna kasvatamise suhtes.
Kui küsime, milline on lähituleviku Eesti nägu, siis on see ülikoolide ja seal töötavate õppejõudude praegune nägu. Kui küsime, milline on kaugema tuleviku (15–20 a pärast) Eesti nägu, siis on see meie põhikoolide ja seal töötavate õpetajate praegune nägu. Kui teadmised on väärtus ja teadmistepõhine ühiskond eesmärk, siis kulutused haridusele, teadusele ja kultuurile on tasuv investeering.
Teaduse definitsioone on mitmeid. Lühim, kus sisaldub vajalik kvintessents, ütleb, et teadus on oluliste uute teadmiste hankimine ja nende edastamine teistele. Kui räägime uutest teadmistest, eeldame, et ollakse kursis olemasoleva teadmispagasiga. Teadmisi on praeguseks märksa rohkem, kui lihtsurelik omandada suudab. Neid tuleb õppida struktureerima, sh parimat osa välja sõeluma. Selles protsessis saab tavaliselt selgeks ka see, millised teadmised on olulised või millisel moel üldse tasub mingeid protsesse kirjeldada. See ongi doktoriõppe keskne ülesanne.
Muutused peegelduvad doktoriõppes
Koos meie ühiskonnaga muutub ka teaduse tähendus ja roll ühiskonnas. Mõnisada aastat tagasi oli see rikaste hobi ja sadakonna aasta eest väljavalitute elustiil. Täna on see muutumas diagnoosiks (Sirp, 05.04.2013). Need muutused peegelduvad doktoriõppe paradigmas. Viimase universaalteadlase A. von Humboldti ajast on doktoriõpingute kvintessents olnud teadustegevus juhendaja ja õppuri partnerluses, seega pigem teadustöö kui haridus. Paradigma muutus mõnekümne aasta eest, mil doktoriõppest sai massihariduse osa. Selle peegeldus on materialiseerunud nn Coimbra grupi töös ja Euroopa ülikoolide assotsiatsiooni nn Salzburgi printsiipides.
Kõnesolev muutus peegeldab areneva ühiskonna vajadust teadustegevuse kogemusega töötajate järele (sh doktorite tasemel) ning eelkõige interdistsiplinaarsetes aspektides orienteeruvate spetsialistide järele väljaspool akadeemilist sfääri. Mõnevõrra aitavad sellele kaasa meistri-õpipoisi mudeli kitsaskohad, nagu selgete kriteeriumide puudumine (kas oluline on tugev doktorant, tugev juhendaja või hoopis tugev asutus), tänapäeva mõistes madal efektiivsus ja suur väljalangus, aga ka vastutuse koondumine ühe juhendaja kätte, institutsionaalse vastutuse määramatus ja sagedane ülespetsialiseerumine liiga kitsas valdkonnas.
Euroopa doktoriõppe areng
Uus doktoriõppe paradigma käsitab seda kaht klassikalist valdkonda ühendava sillana. See on üheaegselt kõrghariduse kolmas ja teadlaskarjääri esimene aste. Korralduse küljest on suurim muutus individuaalse õppe asendumine struktureeritud õppekavadel põhineva õppega, mida tõhusa organisatsioonilise vormina toetavad doktorikoolid ning mille edukuse tagamiseks on korraldatud doktorantide õpingute seire.
Muutunud on arusaam juhendamise rollist ja vastutusest. Bipolaarne meistri-õpipoisi suhe on asendunud doktorandi, juhendaja ja ülikooli kokkulepetega. Väärtusahelasse on lisandunud mitmed uued osalised. Juhendamine kategoriseeritakse mõõdetava töökoormusena, mida saab väljendada palganumbris. Juhendamise kohustust jagatakse ja juhendajaid koolitatakse. Doktoriõpe globaliseerub ja standardiseerub. Järjest rohkem ülikoole kehtestab üheselt tõlgendatavad nõuded doktoritöödele. Kaitsmiskomisjoni kutsutakse teadlasi ja eksperte eri ülikoolidest ja teadusasutustest. Teadustööle lisandub üldoskuste (transferable skills) arendamine hakkamasaamiseks väljaspool akadeemilist sfääri ettevõtluses, avalikus sektoris ja ka tavalistes inimsuhetes.
Paradigma muutus on seadnud kogu doktoriõppe süsteemi ja tulemusi kasutava ühiskonna osa ette hulga uusi väljakutseid. Osaliste ringi on lisandunud ülikoolid, nende juhtkonnad, tööandjad, riik tervikuna, aga ka muud huvilised (nt parteid ja nende elektoraat). Juhendajad ja doktorandid moodustavad teatavad omavahel suhtlevad korpused. Uues mudelis tuleb lahendada institutsionaalse raamistiku küsimused: arendada välja korralik teadustegevuse taristu, leida kvalifitseeritud juhendajad, tagada mõistlik finantseerimine ja korraldada administreerimine (luua vastav õppekorraldus, korrastada doktorantide õpingute ja personaalse karjääri kavad, tagada juhendajate koolitus jne). Süsteemi edukaks funktsioneerimiseks on tarvis määratleda mõistlikud vastuvõtutingimused, regulaarselt täiendada õppekavasid, fikseerida üheselt määratletud nõuded ja tähtajad doktoritöödele. Projektipõhine rahastamine sunnib rakendama kolmandatele osapooltele mõistetavaid tulemusindikaatoreid, milleks võivad olla näiteks doktoritööde arv mingis valdkonnas, õpingute kestus või uute doktorite edukus tööturul.
Doktoriõppe kvaliteet
Keskseks sisuliseks küsimuseks on kujunenud doktoriõppe kvaliteet. Selle interpretatsioon varieerub märgatavalt huvirühmade lõikes. Kogu lugupidamise juures doktorantide ja nende juhendajate vastu on praegu määrav tegur riik ja selle tellimus doktoriõppe vallas. Riigi seisukohalt oluliste aspektide hulka kuuluvad tehnilised momendid, nagu doktoriõppe üldine korraldus (sh doktorantide õpingute jälgimine ja atesteerimine) ja efektiivsus. Viimast saab mõõta doktoriõpingute keskmise pikkuse või nominaalajaga lõpetamise kaudu. Lihtsad kvantitatiivsed mõõdikud on doktoritööde kaitsmiste üld- ja valdkondlik arv või isegi tulemuslepingu täitmine. Märksa keerukam on indikaatoritega varustada sisulisi aspekte, nagu juhendamise kvaliteet, juhendajate professionaalsus või nende efektiivsus ja tegelik koormus. Mõningat informatsiooni annab juhendajate publikatsioonide loetelu, kvalifitseerumine grantide, sihtfinantseeritavate teemade, personaalsete või institutsionaalsete uurimistoetuste juhtideks. Seevastu kategooriad, nagu juhendaja töö efektiivsus ja koormus, jäävad ilmselt vaid kvalitatiivselt hinnatavateks.
Järjest laieneb doktoriõppe rahvusvaheline dimensioon. See on küll põhiosas kvalitatiivne aspekt, aga vastavat sooritust saab mõnevõrra iseloomustada välismaal veedetud semestreid üles lugedes, välisdoktorantide osakaalu arvutades või välisteadlaste ja -juhendajate kaasamist kajastades. Üha olulisemaks muutuvad üldisemad (nn ülekantavad) teadmised ja oskused, alates intellektuaalse omandi kaitsmisest ja lõpetades tavaliste inimsuhete loomise ja hoidmise oskusega. Et doktoriõpe on teadusmaastiku orgaaniline osa, kaasatakse sellesse ülikooliväline materiaalne ja intellektuaalne potentsiaal, olgu siis meie oma teadlased ja välisteadlased või võimaldades doktorantidel lühiajaliselt stažeerida välisülikoolides.
Riik tahab saada tagasisidet doktoriõppesse paigutatud raha kasutamise kohta. Et doktorikraadiga eksperte on riigiametites seda tagasisidet töötlemas üsna vähe, tuleb infovoog ehitada üles nõnda, et tulemused oleksid mõistetavad doktorantidest märksa madalama kvalifikatsiooniga spetsialistidele. See on koht, kus probleemide ilmnemisel peavad peeglisse vaatama ennekõike doktoriõppe otsesed osalised. Last but not least, riik tahab kindlasti, et doktoritööd oleksid kvaliteetsed ja/või põhineksid kõrgel tasemel publikatsioonidel ning et oponendid oleksid kõrgest klassist.
Staatus ja tagatised
Ülikoolid soovivad selgeid vastuvõtukriteeriume ning seda, et doktorantidel oleks nende kvalifikatsioonile vastav staatus ja sotsiaalsed tagatised. Neid aspekte saab tagada vaid koostöös riigiga. Eduka ja kvaliteetse doktoriõppe vundamendiks on ühest küljest piisav hulk raha ja teisalt rahvusvahelise dimensiooni olemasolu. Ülikooli seisukohalt on oluline osalemine erialakonverentsidel ja välisteadlaste kaasamine kogu doktoriõppe protsessi. Hea korralduse mõiste alla käivad nüüdisaegsed õppekavad, mõistlikult ning sama ajal põhjalikult ja rangelt korraldatud atesteerimine, aga ka doktorantide ühistööd soodustavad ja kogu protsessi toetavad doktorikoolid. Ülikoolide jaoks on imperatiiviks luua ja hoida sobiv intellektuaalne keskkond, millele tuginevad nii juhendajad kui ka nende koolitus ja mille kaudu realiseerub uurimisrühma kriitiline mass.
Doktorantidele on oluline, et teema oleks nii neile huvi pakkuv kui ka vajalik ühiskonnale. Muidugi loodetakse sattuda heal tasemel töökeskkonda, kus on piisavalt kogenud spetsialiste nõu andmas ning samas nooremaid õppureid (magistrante ja bakatudengeid), kellega koos oma oskusi realiseerida. Kindlasti tahaksid nad esineda rahvusvahelistel konverentsidel. Juhendajate kõrge kvaliteet on nende jaoks enesestmõistetav. Juhendajalt eeldatakse igakülgset professionaalsust nii teadustöös kui ka organisatsioonilistes küsimustes. Loodetakse regulaarset suhtlust temaga, head eeskuju ja vastastikust lugupidamist. Loomulikuks peetakse, et õpetatakse teadustöö spetsiifilisi oskusi, nagu teadusartiklite kirjutamine, teadusettekannete tegemine, doktoritöö vormistamine või grantide taotlemine. Paljud soovivad, et neid kaasataks õppetöösse, saada tagasisidet oma edusammudest selles vallas ning osaleda lõputööde juhendamisel ja retsenseerimisel.
Konverentsil „Innovatsioon ja traditsioon hariduses” (TLÜ, 16.04) peetud ettekande alusel. Kasutatud akadeemik Jakob Kübarsepa materjale.