Liina Tõnisson: Mälestused Kadaka tee kodust

Väike Liina (vasakul) koos vanema õe Anne ja noorema õe Kristiga koduõues. Õdede lapsepõlv möödus vanaisa majas, kus oli ruumi ja vabadust.

Minu lapsepõlv möödus Tallinna lähedal. Selles kohas, kus praegu asub Mustamäe linnaosa, olid vanasti talud ning põllu- ja heinamaad. Vanaisal oli seal suvila, suure aiaga ümbritsetud maja. Meid on kolm õde: mina olen vanuselt keskmine, Anne minust kolm aastat vanem ja Kristi kaks aastat noorem. Samas majas elasid ka meie kahe onu pered ja kolm onupoega. Üks poiss oli meist vanem, kaks enam-vähem meievanused. Mängisimegi viiekesi koos. See oli vaba elu, see oli lust ja lillepidu.

Hommikul, kui ema tööle läks, läksime kohe õue, toas olime harva. Kolasime ümbruskonnas igal pool, vahel käisime isegi Harku järves suplemas. Poiste emad olid küll kodused, aga keegi meie järele ei vaadanud. Mängisime ja tegutsesime päevad otsa, nii et õhtul koju tulles olime puruväsinud. Eks me tegime igasuguseid tempe ka nagu lapsed ikka. Lasime õhupüssist märki, korjasime põllu pealt hiiri purki ja muud sellist. Onupoegadest vanem oli tugev ja mehine poiss, tema ärgitas meid, et pange konn suhu. Vanem õde panigi, aga mina olin sel ajal arg ja kleenuke tüdruk, mina ei julgenud. Ükskord juhtus aga selline lugu. Olime õdedega kolmekesi, poisse sel päeval miskipärast polnud, ja läksime kodust umbes poole kilomeetri kaugusele suurele maanteele, kohta, kus Mustamäe tee ja Kadaka tee ristusid. Käänaku peal oli tee all truup. Käisime edasi-tagasi, vaatasime kord ühest otsast, kord teisest otsast sisse ja lõpuks meelitasime nooremat õde sinna sisse pugema.

Eesti Panga nõukogu liige, endine majandusminister ja tuntud poliitik Liina Tõnisson polütehnilise instituudi tudengina kolhoosis sügistöödel.

Õde oli nii kõhn, et me kutsusime teda makaronipuuriks. Ta pugeski sisse, roomas natuke aega edasi, aga siis jäi kinni. Hüüdsime talle, et tulgu edasi. Tema hüüdis vastu, et ei mahu. Meil tekkis suur hirm. Mina tahtsin joosta koju kedagi appi kutsuma. Aga õde oli vanem ja targem ja ütles, et see ei aita, keegi ei hakka ju teed lahti kaevama. Lõpuks sai Kristi tagurpidi roomates siiski torust välja. Tal on kange iseloom, ta isegi ei nutnud, ehkki oli alles kolmeaastane. Me ei rääkinud sellest juhtumist emale ega kellelegi teisele, väike õde ise ka mitte. Ju ta tundis end süüdlasena. See ei olnud lapsepõlve lõpp, küll aga targaks saamine. Sellest ajast peale me enam niisuguseid lollusi ei teinud. Vanaisa majja läksime elama 1945. aasta kevadel. Kui venelased sisse tulid, viidi isa vangi ja tagasi ta ei tulnud. Ema oli raamatupidaja, aga ta ei saanud esialgu kaua aega tööd, kuni lõpuks üks sõbranna aitas tal töökoha leida. Meid peeti isa tõttu rahvavaenlase pereks ja ema otsiti kogu Eestist taga. Nägin hiljuti isa toimikut, seal oli see kirjas. Ema elu oli raske. Ta lõikas end oma tuttavatest ära, meil ei käinud keegi külas. Elasime sisse kirjutamata nagu põranda all. Kooli läksime Kevade tänavale. 1949. aastal, kui ma käisin esimeses klassis, oli küüditamine, meie klassist viidi ära kaks tüdrukut. Mäletan, et ema tuli õhtul koju, ütles, et väljas on nii karm ilm, ja viis meid naabrite juurde. Naabermajas elas kaks naist, kes peitsid meid ära, nii et meil läks hästi. Meil on õdedega kombeks jõulude paiku kolmekesi kokku tulla ja jõuluõhtut pidada. Viimane kord pakkus vanem õde välja, et luuletuste lugemise asemel jutustaks igaüks kolm lugu meie elust Kadakal. Tingimus oli, et ühtki lugu korrata ei tohi. Ma ei mäleta, kes meist selle truubiloo rääkis, aga see oli kõigil meeles. 1959. aastal läksin Tallinna Polütehnilisste Instituuti majandust õppima, sel ajal kutsuti kooli Tipiks. Oleksin tahtnud Tartusse minna, aga ema veenis mind, et Tallinnas on elamine ja söök olemas, Tartus pole. Õppeaeg oli viis aastat, kusjuures esimesed poolteist aastat käisime õhtul koolis ja päeval tööl, sest sel ajal oli töökasvatus ette nähtud. Mina töötasin Eesti Kaablis, kus tuli teha mitmesuguseid töid ning sain harjutada tsehhis igasugustel masinatel. Meil oli kokkuhoidev kursus, üheksa poissi ja neliteist tüdrukut. Mäletan, et kord tulime oma sõpruskonnaga ühelt eksamilt mööda Kopli tänavat, kus Tipi-kool sel ajal asus. Oli juba öö ja väljas pime. Meil oli kursusel üks pikk ja tugev poiss, keda me kutsusime Toruks, tegelikult oli tema nimi Taruste. Talle meeldis minuga norida, ta ütles ikka, et sul on koledad jalad, Liina. Ma häbenesin teda. Seekord hakkas ta hooplema, et ta jookseb minust kiiremini. Jooksin sel ajal keskmaad ja tegin trenni. Teised teadsid seda ja keegi pakkus välja, et teeksime võidu. Tegimegi. Mul olid kõrged kontsad all ja seelik seljas, ja me lidusime Kopli tänavat mööda umbes nelisada meetrit või rohkem. Võtsin kleidisaba kaenlasse, aga kingi ära ei võtnud, ehkki tol ajal olid kingad väga kallid. Võistlus oli üsna tasavägine – kord olin mina ees, kord tema. Minu arvates tema võitis. Aga minu sõbranna, kes oli kohtunik, otsustas, et võistlus jäi viiki. Toru oli härrasmees ja nõustus. Eks ta lihtsalt noris minuga, aga mina võtsin seda tõsiselt.