Linde vaatlema ja loodusesse matkale

10. apr. 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Vaevalt leidub inimest, keda kevad ei pane mingilgi moel looduse poole kiikama ja sellele mõtlema. Ikka tekib koos taimede tärkamise, naasvate lindude või poegivate loomadega hinge mingi ebamäärane rahutus, igatsus minna otsima sinililli, jälgima kuldnokki või külvama köögiviljataimi. Seda kõike tehakse ka nii mõneski lasteaias ja koolis. Samuti laekub viimasel ajal iga päev postkasti teateid loodusvaatlustest, viktoriinidest, linnukuulamistest. Mina käisin aga retkel hoopis raamaturiigis, et tuua sealt teieni värskemaid loodust avastada aitavaid teoseid. Ja leidsin, et isegi Fred Jüssi ütleb ühes oma uues raamatus: „Kevadel olin õnnelik ja olen tänaseni, sest kevadel on kõik nii lihtne” („Vaikuse maastikud”, lk 122).

Lastele loomadest

Ornitoloogiaühingu auliikme, 73-aastase Eet Tuule raamat on nagu pehmelt paitav nostalgiline tuulehoog neist aegadest, mil mets oli veel metsavahtide hoole all ning inimene kohandas end selle järgi, mitte vastupidi. Ainult sellistes, päris metsa oludes on võimalik, et rebase eest põgenev jänes otse raamatusse hüppab või lähemale klobistav lehmakari hoopis metsseapereks osutub. Eet Tuule kirjutab, et leidis need napid, aga haaravad lood enda vanadest päevikutest-metsamärkmetest, mis lugedes meeltes taaselustusid. Ja mul on siiras rõõm, et need leidsid tee raamatulehekülgedele, kus nad jõuavad enamate lugejateni ning teevad ehk mõnda noorde hinge igatsuspesa, milles sünnib tulevikus sarnane loodusarmastus. Mõnel juhul ehk oleks võinud päeviku katkete juurde jääda ka ajalised märked, siis olnuks lihtsam selgeks teha, kas see sajandi raju kirjeldus, mis näib 1967. aasta tormi omana, ikka on just seda. Aga see on pisiasi. Rõhk on lugudel.

Autori näol on tegu ornitoloogi ehk linnuteadlasega. See annab talle kindlasti rohkem silmi ja oskust linde märgata, jälgida, ära tunda ja jutustada – kas või koduõuel näha, kuidas varesed koeraga mängivad, rääkimata vaatlustest metsas ja järve ääres. Aga sellest ei tasu lasta end eksitada – jutud siin raamatus räägivad lindude kõrval palju ka loomadest, kellega autor kohtunud. Kusjuures väga erilisi ja ahhetama panevaid lugusid, olgu võrkaiast üle ronivast rebasest, kotkapesas elavast nugisest või end küla keskel kartulikuhjas sisse seadnud metssigadest, keda jahimehed metsa mööda taga otsisid. Tagakaane lause „Paljud lood on nii haaravad ja elavad, et kirjeldatut võib lausa tajuda …” vastab igati tõele. Küllap selles oskuses kirjeldada metsaelu ja -olu lühidalt ja ilustamata, aga lummavalt äratuntavalt, nii et tajud lugedes sügishommikuse metsalodu niisket lõhna või kuuled suvepäeva pehmet vaikust, vahel tõmbad end vihmavalingu all küürugi, peitubki selle raamatu fluidum, mis viib hinge otse metsa.

Vähem kui aasta pärast Eet Tuule raamatut andis sama kirjastus välja Kristel Vilbaste looduslugude raamatu, millest nädala eest meie lehe vahel juba ka pikemalt juttu oli. Loodusnaist Kristelit teatakse palju tema ajakirjanduses ilmunud looduskalendri ehk looduse muutumist jälgivate nauditavate nädalaülevaadete järgi. Tema värske raamatu ligi kahekümnes lookeses on juttu näiteks nii karupoegadest, lendoravatest, käbidest ja kasemahlast, sinililledest ja sinilinnust kui ka punnpaabudest ehk leevikestest ja pildita plaastritest ehk teelehest.

Nii Eet Tuule kui ka Kristel Vilbaste raamatusse on pildid joonistanud sama kunstnik – Natalja Litvinova – esimesse mustvalged, teise värvilised, aga ühtviisi looduslähedased mõlemad. Nii et üks raamat täiendab teist, mitte ei konkureeri sellega. On neil raamatuil alapealkirjadki eristuvad: „Jutte looduspäevikutest” (Tuule) ja „Looduslooline lugemik” (Vilbaste), nii et esimene neist on rohkem seikluslik ja vahetuid kogemusi kirjeldav, teine teadmisi jagav ja seoseid loov. Mõlemad sobivad noorele lugejale ja/või koolitundi nii sihtgrupile mõeldud sisulise taseme kui ka jutukeste pikkuse poolest. Aga uut avastada võib neist palju vanemgi ja unistava naeratuse suule tuua võivad mõlemad.

Õpilasatlas

räägin-sulle-loodusestKristiina Villemsoni ja Urmas Rohu raamatu „Räägin sulle loodusest” võib erinevalt teistest siin vaadeldud teostest liigitada üsna üheselt õpikute hulka, olgugi et autorid ise nimetavad seda tagasihoidlikult „täiendavaks lugemismaterjaliks”. Seejuures on sääraste raamatute puhul harvaesinevalt konkreetselt määratletud ka sihtgrupp – põhikooliõpilased. Nelja ossa (Eesti geoloogia ja loodusgeograafia, looma- ja taimeriik) jagatud teose esimese poole on kirjutanud üks autor, teise teine. Sissejuhatuseks soovitusi retkele mineku varustusest, väljajuhatuseks aineregister, mis lihtsustab otsitava leidmist. Et tegu on teabekirjandusega, ei ole tekst arusaadavalt ehk alati kõige paeluvam, aga see-eest siinseist kõige kompaktsem – võib olla kindel, et siit leiab infot peaaegu kõige kohta, mis loodusega seotud, kliimast ja kivimitest mõne kindla looma- või seeneliigini. Autorid on oma tubli ja põhjaliku töö juures unustanud aga ühe – enese tutvustamise. Nii ei leia kogu raamatust nende tausta kohta sõnagi, kuigi oleks oodanud enamat kui pisut ootamatud luuleread keset teabeteksti. Kuid tagasi sisu ja plusspoole juurde tulles – kiiduväärt on see-eest raamatu kujunduslik liigendatus, milles lisaks pildimaterjalile pälvivad tähelepanu värvilised osamärgised, „Teeme ise!” ülesandekastid, „Kas teadsid, et …” väljavõtted ja piisavalt paraja pikkusega tekst, mis pole „läinud lippama” ega roogitud sisutult nudiks, nagu selliste raamatutega juhtuma kipub.

Samblikud

Jaanuari lõpus tähistas kirjastus SE&JS rahvusraamatukogus tagasihoidlikult loodusemees Fred Jüssi 80. sünnipäeva tema kahe uue raamatu esitlusega. Üks neist, väike valge taskuformaadis filosoofiline raamatuke „Vaikuse maastikud” sisaldab aastate jooksul tema loomest nopitud mõtteid ja temaga tehtud värsket intervjuud. Teine, suuremas formaadis pildiraamat on pühendatud samblikele, mis ei ole autori sõnul olnud tema eriala ega eesmärk, vaid lihtsalt ahvatlus, mille puhul saladust, kuidas samblikuks saavad seen ja vetikas looduses kohtuvad, lahendada polegi vaja. Piisab tulemuseks oleva ilu pildistamisest. Nii on selles teoses saanud kokku tema samblikupildid Vilsandilt ja Viidumäelt, Harilaiult ja Manilaiult, Mohnilt ja Ölandilt, Hiiumaalt ja Ahvenamaalt, Varangerilt ja Islandilt ja Lapimaalt. Siin võib kohata kaartsamblikku ja tuhksamblikku, näsasamblikku ja korpsamblikku, rosettsamblikku ja kuldsamblikku, kõrvsamblikku ja habesamblikku. Ühel rusikasuurusel kivil võib olla 10–15 samblikuliiki, mainib vanameister põgusalt ühe pildi all. Sekka väikesed fredjüssilikud lood, mis iseloomustavad konkreetseid matku.

Millises metsas käid?

Elupõlise botaaniku ja Eesti Looduse toimetaja Ann Marveti Eesti taimekoosluste määraja on teistest siinsetest sootuks erinev teos. Ühelt poolt väga spetsiifiline, teisalt äärmiselt paeluv. „Nagu lauamäng” oli esimene mõte, mis mulle pähe kargas, kui leidsin, et raamatuga keset metsa seistes, ringi vaadates ja nähtut registreerides võib kohe mitukümmend lehekülge edasi hüpata. Sest metsaliigid on selles huvitava ülesehitusega raamatus reastatud nõnda, et õige neist saab leida n-ö välistamismeetodil ehk sõltuvalt sellest, mida enda ümber näed – kusjuures raamat on metsa kaasa võtmiseks igati mõnusa formaadiga. Aga mõistagi on mängulisus siin rohkem sümboolne kui sisuline – tegu on ikkagi soliidse väljaandega, mis tõepoolest vägagi harib, kuigi ei tee seda, tõsi, sugugi sunnitult või tüütavalt. Käsi südamel, mina ei mäletanud, et Eestis on nii palju metsaliike – näiteks rabastuv karusamblamets või lodustuv angervaksamets –, ega oleks osanud neid nõndamoodi tuvastada. Loodusfotograaf Arne Aderi professionaalselt paeluvate piltide juures väärib eraldi kiitust see, kui lihtsalt, aga huvitavalt on võimalik lugejat taimede osas harida vaid hästi paigutatud piltide ja nappide pildiallkirjade abil. Usun, et nii mõnelegi lugejale jagub siin äratundmisrõõmu, mis sätib paika peas olevast mälestuspildist puudu olevad teadmisetükid – oi, just selline maastik oli minu lapsepõlve rannamaal, ühel pool valged rannaluited, teisel pool hallid, liiv-vareskaera taimed visuaalselt tuttavad aastakümneid, aga nii iseenesestmõistetavad, et pole kunagi tulnud pähe uurida, mis on nende nimi …

Tunne tiivulisi

Linnud on meile, põhjamaa inimestele, tavaliselt ühed esimesed kevadekuulutajad. Eriti muidugi rändlinnud, kes pöörduvad oma talveretkedelt tagasi koju. Nii pole ime, et kevade hakul toimuvad linnuhommikud, kus kuulatakse saabunute laulu, ja linnuõhtud, kus räägitakse nende tavadest ja kommetest. Rääkimata linnuloendustest, mis just kevadel tõelise hoo sisse saavad. Loendatakse aialinde ja linnalinde, veelinde ja rändlinde. Mõne aasta eest võtsin veelindude loenduse päeval uhkelt paberi, pliiatsi ja binokli ning suundusin lahe äärde – et sealt poole tunni pärast, saba jalge vahel, koju lontsida. Sain aru, et linnuloendusel kahjuks pelgalt pardi, luige ja kajaka eristamisest ei piisa – teada tuleb enamat, milles on suuresti abi just linnumäärajatest. Kõnealune määraja, mille autoriteks Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström, on nimetatud üheks põhjalikumaks: sisaldades endas 930 linnuliigi tutvustust, hõlmab ta kogu Euroopa ja Vahemeremaad, sealhulgas selliseid tiivulisi, kes on siin juhuslikud või haruldased külalised. Ühelt poolt võib tunduda, et mida rohkem on võimalusi, seda raskem on määrata, aga tegelikult on siinkohal suur abi raamatu pisikestest levialakaartidest – kui liik kaardi järgi Eestis ei esine, pole mõtet teda ka kaaluda. Nii on määramisvõimalused tunduvalt ahtamad, ning samas saab teadmisi sääraste liikide kohta, kellest varem polnud kuulnudki, aga keda võib kohata, kui võtta sama raamat kaasa näiteks puhkusereisile mujale Euroopasse. Erinevalt mõnest varasemast linnumäärajast tasub välja tuua siin nähtud vaev linnuhäälitsuste kirjeldamisel: „tše-tše-tše” (väike-põõsalind) „kvüüi” (kuuserästas), „kvak” (kivirästas), „drrü, drrü, drip” (mägiraat) – kujutan ette, milline vaev see tõlkijale Olav Rennole võis olla. Aga tulemus on väga põnev ja mitmekesine. Peamine ja esmane mure, mis selle raamatu puhul võib tekkida, on igatsus luubi järele. Aga kui mõelda, et linnuvaatlejatel peavad olema nagunii väga head silmad või kaasas abivahendid, siis pole see tõenäoliselt päriselt probleem. Muide, kas te teadsite, et lisaks muudele sündmustele on ka tänavu juba hoo sisse saanud aialinnupäeviku projekt, mida igaüks oma kodus veebipõhiselt täita saab?

Roheline Eesti

Kirjastus Varrak alustas üle-eelmisel aastal sarja „Roheline Eesti”, milles on praeguseks ilmunud kuus raamatut: allikatest, orhideedest, röövlindudest, looduslikest toidutaimedest, pilvedest ja päevaliblikatest. Autoriteks oma ala asjatundjad Kristel Vilbaste, Tarmo Pikner, Tarvo Valker, Renata Sõukand ja Raivo Kalle, Jüri Kamenik, Erki Õunap ja Urmas Tartes. Eks iga teos on ikka oma autori nägu, aga üldjoontes on need raamatud, mis tutvustavad ja lahkavad oma temaatikat tõesti üksipulgi ja viimsete detailideni, jooniste, piltide, tahvlite ja tabelite abil, huvitavalt ja asjatundlikult. Nii et kui mõnel õpilasel näib olevat mõne nimetatud teema vastu suurem huvi, tasub talle kätte anda selle sarja temaatiline teos – võib olla üsna kindel, et huvi ei kao, vaid süveneb. Kirjutab ka näiteks sarja kõige värskema üllitise, „Eesti pilveatlase” autor Jüri Kamenik raamatu eesõnas tänusõnu just oma loodusõpetuse õpetajale, kes tema ilmavaatluste huvi tekitas, toetas ja innustas.

Seiklused vihmametsas

Omamoodi sobib loodusraamatute küljele ka see, Petrone Prindi kuulsast „Minu”-sarjast pärinev teos, mis pakub vaadet loodusele hoopis teistsugusest kandist. Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes – eesti bioloogiatudengi silme läbi, kes veetis 22-aastaselt jupikese oma elust Prantsuse Guajaanas, vihmametsas liblikapüüdjana, kohtudes seal nii teiste džunglielanike kui ka põnevate inimpersoonidega, olgu näiteks eakas Belgia parasitoloog või Pariisi matemaatikaõpetaja, kelle hobiks entomoloogia. Sealsest loodusest on kodumaisega võrreldes sarnast leida ilmselgelt keerulisem kui erinevat. Ja seda põnevam on lugejal, kes harjunud siinsega. Sellest raamatust võib välja lugeda, et loodus ühendab inimesi ka siis, kui tundub, et neil midagi muud ühist ei olegi. Igaks juhuks tuleks vist mainida, et vihmametsa elu juurde kuuluvad ka mõned säärased nüansid, mis meie maal kombeks ei ole.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!