Lõpp aineõpetusele!
Soomlased ei väsi üllatamast. Ajal, mil meil nõuavad kõik endale tunnimahtu juurde ja tunniplaani püütakse järjest uusi õppeaineid sisse suruda – alates malest ja etiketist ning lõpetades ettevõtlusega –, on soomlased asunud täpselt vastupidisele teele ehk õppeainete kaotamisele, et hakata minema üle teemapõhisele õppele. Jah, alates augustist 2016 algab neil uue õppekava järgi teemapõhine õpe. Ühe teema raames õpitakse seal mitut ainet korraga ja klassis on mitme aine õpetajad.
The Independent* nimetab seda muutust „dramaatiliseks sammuks”, kuid praeguseks on juba 70 protsenti Soome õpetajatest teemapõhise õppe koolituse läbinud ja esialgsed uue õppeviisi vastased leebumas. Maailm ootab huviga, mis hakkab juhtuma soomlaste PISA testide tulemustega.
Soomlased on katsetanud teemapõhise õppega juba ammu. Mart Laanpere kirjutas 2010. aastal Õpetajate Lehes, kuidas Soomes on õpetatud mitu nädalat ühte kindlat teemat, näiteks „Unistuste koolimaja”. Õpilased uurisid iseseisvalt maailma eri koolimaju, hindasid nende mugavust, ökonoomsust, õppimiseks sobivust. Seejärel arutati koolimaja teemat kahekaupa. Kolmandaks moodustati klassis mitu rühma, mis hakkasid unistuste koolimaja projekteerima.
Alustati muidugi väljanägemisest. Koolimaja pidi olema moodne ja ilus ning siin tuli appi kunstiõpetaja. Edasi jõuti tugevusõpetuseni ehk kas väga ilus koolimaja püsib ka püsti. Selles aitasid matemaatika- ja füüsikaõpetaja. Uuriti, kui tugev on pinnas, millele koolimaja ehitatakse, kui sügav vundament tuleb kaevata, et seintesse praod ei tekiks, jms.
Seejärel arutati, mis materjalist koolimaja ehitada, et see tuleks piisavalt tugev, peaks hästi sooja, kuid oleks samas võimalikult odav. Siin tuli appi majanduse õpetaja. Loomulikult uuriti, missuguseid keskkonnanõudeid tuleb uue koolimaja ehitamisel täita, kui palju valgust peab koolimajas olema ehk kuidas valgust üldse mõõdetakse, kui soojad peavad koolimajas olema ruumid, kuidas küttekulusid kokku hoida, taastuvenergiat kasutada jne.
Mart Laanpere artikkel kandis pealkirja „Õppimiskoht muutub töökoha sarnaseks” ja õpilased käisidki koolis koolimaja projekteerimas. Järgmisel õppeaastal võtavad juba kõik Soome koolid ühe analoogilise teema niisama põhjalikult läbi. Helsingi koolid aga lausa kaks teemat, sest pealinn peab eeskujuks olema. Nii minnakse tasapisi üle teemapõhisele õppele. Vaidlus selle üle, kellel peab olema kõige rohkem ainetunde, asendub koostööga.
The Independent toob teemaõppe piltlikuks näiteks „Kohviku”. Õpilased mõtlevad, missugune on ideaalne kohvik, ja moodustavad siis mitu meeskonda, kes kõik hakkavad kohvikut pidama. Suur tähtsus on siin majandusõpetusel: kus ja missugust kohvikut tasub pidada? Majanduse juurde käib matemaatika. Seejärel tuleb mängu saiade jms küpsetamine. Oluline on kohviku sisekujundus ja reklaam. Kuna kohvikut külastavad ka välismaalased, õpitakse neid inglise keeles teenindama. Ammendamatu teema on kohv – kus see kasvab, kes seda kasvatavad, kui palju kohvimaade lapsed koolis saavad käia, mida tähendab kaubamärk FairTrade, miks selle märgiga kohv kallim on jne.
Teise huvitava näitena kirjeldatakse ilma teemat. Eelkõige seostub see füüsikaga, sest on ju vaja teada, kuidas ja miks liiguvad soojad ja külmad õhumassid ning mis nende kokkupuutel juhtub. Edasi räägitakse ilmast Soomes, Rootsis, Taanis – paras annus geograafiat. Golfi hoovus, mis Põhjamaade ilma nii palju mõjutab, on põnev teema. Sellest kõigest inglise, rootsi või mõnes muus keeles rääkimine käib keelõpetuse alla. Jne.
Pasi Silander, keda The Independet tsiteerib, rõhutab, et teemapõhine õpe muudab kooliskäimise õpilastele huvitavamaks ja valmistab neid paremini ette tööeluks. Eks ole meie siin Eestiski juba aastakümneid rääkinud, et õpilased võiksid olla koolis elurõõmsad ja eluks paremini ette valmistatud. Ainult et meil on see seni jäänudki filosofeerimise tasemele, samal ajal kui soomlased on leidnud probleemile lahenduse – teemapõhise õppe. Kui õige lõpetaks Eestiski lõputu filosofeerimise ja jõuaks konkreetsete tehniliste lahendusteni?
Pole midagi siin maailmas uut – juba 1920ndatel aastatel rakendati Eesti koolides ÜLDÕPETUSE põhimõtteid (J.Käis, V.Raam, J.Parijõgi jt), milleks saadi ideid Saksast-Austriast. 1990ndate algul olid need ideed Eestis taas aktuaalsed ja ise rakendan neid põhimõtteid praegugi. “Äravajumine” toimus meil seetõttu, et Eesti õpetajate intellektuaalne potentsiaal hakkas palgapoliitika tõttu kiiresti langema – üldõpetus (ka teemapõhine õpetus) nõuab õpetajat-intellektuaali (Soomes neid õnneks on). Meil suudetakse vaid kitsaid teemasid õpetada ja ametnikkondki ei talu nn integreeritust.
Mitme aine õpetaja rakendamine ühes tunnis on väliselt ilus, kuid igasugune tund on ikkagi psühholoogilis-metoodiline tervik, mis saab vaid ühe inimese juhtimisel sündida…
Peep!
Ka mulle tuli kohe Johannes Käis ja üldõpetus meelde ajakirjanik R.Juuraku arvamust lugedes.Ise olen seda meetodit “tarvitanud” õpetamisel juba paarkümmend aastat.Enne kasutati teemaõpetuse termini asemel projektõpe. Tutvusime sellega juba 90-ndate keskel Taanis.
Õppeaine on see, mis õppeainena defineeritakse. Eriala on see, mis erialana defineeritakse. Teema on see, mis teemana välja valitakse. Nii ühest, teisest kui kolmandast saab kommete alusel rühma inimeste mõtlemises põhitasandimõiste. Mõisted olid, on ja … lähevad kaotsi. Olid Eestis koduloomad. Enam neid ei ole. (Proovige koduloomast kirjutada – mõistetsensor redigeerib välja. Sest et loomad liigitatakse ju “lemmikloomadeks” ja “põllumajandusloomadeks”! Koduloomaks jäävad veel vaid sahvrihiired ja hulkuvad kassid …)
Praegu tullakse välja teemaga, ja möödudes saab sellest võib-olla õppeaine, nagu omal ajal oli õppeaineks piiblilugu – segu ajaloost, ulmekirjandusest, mütoloogiast, geograafiast, traditsioonikujundusest, kombeõpetusest, kirikuajaloost ja -korraldusest ning veel kümnest muust asjast.
Teemapõhisus on ideena köitev, aga see toob aja jooksul esile samu raskusi kui tsükkel- ehk perioodõpe. Mida teha õppurite ebavõrdsete võimetega? Mida hakata peale ebavõrdsete võimetega õppuritega? (Loe: nõrgaandelistega!) Saame ehk teemapõhisuse kaudu nõrgaandeliste silma alt ära peitmise vahendi?
Ei ole õige pigistada silma kinni selle tõiga ees, et koos welfare ehk hoolekande augmenteerimisega nõrgaandeliste arvukus koolis suhteliselt üha suureneb.
Parafraseerides Brechti: “Joodikud joovad, vargad varastavad, litsid löövad litsi” – õpetajad õpetavad! Ei ole ühtegi järgmisest üle ulatuvat küsimust: Kuidas teha nii, et parimate õpetajavõimetega inimesed tahavad koolis töötada?
Õige vastus: Neid paeluv töökeskkond (vabadus ja loominguvabadus!) ning nende intelligentsusega sobituv sissetulek oma tööst. Kui teised tööalad pakuvad hea õpetaja IQ taseme kohta suuremat sissetulekut, jäävad kõik muud võtted sõelaga vee kandmiseks.
Lugege taas Sarrazin’i!
P.S.
Ma ei usu, et “maailm ootab” soomlaste katse järel PISA testi tulemusi, sest arukad inimesed on mõistnud, et need testid mõõdavad väga vähe koolis õpetatut, isegi mõtlemisvõimet mitte (?). Mõtlemise aluseks on faktiteadmised (eriti mõisted), kuid PISAs on tähtis just kitsas praktilis-loogiline arutelu – väike osa mõtlemisest. Oleme PISA testide põhjal teinud ka arutuid järeldusi – eelmine haridusminister pidas nende tulemuste järgi maakoolide õpetuse taset madalamaks jne. Juhan Tork tõi oma väitekirjas juba 1939 välja Eesti erinevate piirkondade laste IQ-tseme erinevuse, kuid mitte õpetamisest lähtuvalt vaid sotsiaalsel põhjal. Nii oli maalaste IQ Saaremaal oluliselt kõrgem, kui Tartu ümbruses – aga mitte koolide taseme (resp õpetamise) tõttu vaid – linna lähiümbrusest oli nn nupukamatel inimestel lihtne linna minna, jättes vähemvõimekad maale…
Lähtudes PISA tulemuste riikidevahelistest erinevustest (matemaatilise statistika) olulisuse seisukohalt oleme maailmas täiesti keskmisel kohal. Maailmas toimub pea kõikjal ju kooliõpetuses taseme langus (vt kasvõi T.Sarrazini käsitlust Saksamaa kohta, aga ka T.Fuchsi ja L.Wössmanni lisauurimust PISA testi kontingendi sees). Eneseupitamise taga on meil just haridusametnikud – “küll sai küntud…”
Peep,
Väide, et kooliõpetuse tase on langenud, paneb kaasa mõtlema.
Võib-olla see ainult näib nii, et kooliõpetuse tase langeb?
Võib-olla peame vaatama õpetuse taset, klassi taset ja lapse arengu taset kõiki kolme eraldi?
Kas ÕPETUSE TASE on langenud? Kahtlen ka selles. Madis Kõiv kirjutas oma raamatus “Poisid ja füüsikud, et 1960. aastate Tartu 1. keskkoolis, kus olid kõik eestiaegsed õpetajad, ei õpetanud nendest eestiaegsetest mitte ükski oma ainet. Kes ise õppis see õppis – õpetajad panid ainulthindeid. Ainutl direktor õpetas matemaatikat päris hästi siis, kui oli natuke vintis. Mäletan ka oma keskooliaega – õpetamise tase oli “igav tase”, nagu ikka. Loengud ja kuuldu ülesütlmine ning ülesannete lahendamine. Pedagoogika puuduss Paar üksikut ainet välja arvatud.
KLASSI TASE – selle kisub alla see, et igas klassis on nüüd ka neid, kes varem jäeti korduvalt istuma ja ka neid, kes varem saadeti koolist lihtsalt ära metsa- ja kraavitöödele. Nüüd kedagi enam istuma ei jäeta ja kraavi- ja metstöid saab teha ainult vähemalt kutsekeskharidusega inimene. Klassi taset viib alla ka see, et lapsed, keda hoiti varem metsade keskele rajatud erikoolides, on toodud tavaklassi.
LAPSE ARENGU tase aga on ilmselt tõusnud. Seda tõusu nagu kinnitaks mitu asja. Kooliaeg on ju pikenenud kohustuslikus korras 9 aastani, kusjuures paljud läbivad ka gümnaasiumi või kutsekooli. Koolis pikemalt olemine peaks ju lapse arengule kasuks tulema? Vähemalt ei olda mitmeid aastaid lihtsalt koos viinameestega poe nurga taga,kui äärmuslik näide tuua.
Ilmselt on istumajääjate, kraavitööliste ja erikoolide õpilaste selline tavakoolis õpetamine neile kasuks. Mida kauem nad on õppivate eakaaslaste seas, seda rohkem see neile arengu mõttes annab. Inimene õpib ju kõige rohkem keskkonnast. Näiteks hoiakuid.
Seega söandan väita, tänase klassi tase on madalam kui näiteks eestiaegsel gümnaasiumi oma, kuhu pääses vaid 10% kõige nutikamatest õpilastest. Samas on iga tänase aastakäigu noorte arengutase palju kõrgem kui siis. Sest kogu aastakäigu noored õpivad kauem ja on kauem arendavas keskonnas.
Selline eneseupitus siis…
Tervitades
Raivo
P.P.S.
Õpetamise taseme mõõtmiseks on olemas rohkem või vähem TEADUSLIKUD meetodid, lihtsalt arutelud sel teemal (saati kommenteerimise tasemel) ei vii kuhugi… Seeppärast soovitan taas ja taas oma viimast raamatut ÕPETAJANA KOOLIILMAS JA ILMAKOOLIS, kus näiteid täiesti usutavatest nö hüpoteesidest, mis teaduslike meetodite kasutamisel varisesid põrmu. Aga suurte kogemustega õpetaja suudab vahel ka EMPIIRILISELT tõe välja öelda…
Ise toetun rakenduspsühholoogia looja H.Münsterbergi seisukohale, mida toetas ka L.Võgotski:”…tõeline õpetaja on alati ühesugune – ta ei raja tööd vaimustusele vaid teadusele.”
Aga see on juba omaette probleem – miks meie ühiskonnas on TEADUS kommertsmaailma poolt tõrjutud kõrvale? Ka Eesti koolist…
Mille järgi me otsustame, et tänapäeva noor inimene on haritum kui eelmise EV aegne? Mina küll ei julgeks nii väita.Vastupidi. Võõrandumine loodusest ning oma talupojakultuurist, tollest maailmast on teinud temast vurle, kes ei ole võimeline milleksi süvitsi ei minema ega olema. Peale meele lahutuse. See, et ta näppude vahel digividinaid hoiab ja neid soojaks kütab, ei tähenda veel, et ta oleks targem.Maailmas targemini ja paremini toimiks.
See skaala „targem-rumalam“ on üldse kohatu, kui võrreldakse omavahel erinevaid aegu ning kultuure.Saja aasta pärast võidakse meidki vaadata kui kiviajas elanuid.
Teemapõhine õpetamine, nii nagu Raivo seda kirjeldanud, on õppurite peavoo ametikooli suunitlemise üritus. See sobib hästi mitteprofessionaalsete erialade ametiõppega.
Kel pead rohkem jätkub või kes suudab tugevamini vastu panna, see hargneb sellest peavoost ja jätkab omasoodu kui ülikoolikõlbulik.
Kui ma vaatan seda õpetamisviisi nagu Estonia või Finlandi valitsus, siis see on suurepärane idee ja uuendus. Kui vaatan seda õpilase vanemana ja tahan järglasest saada arsti, loodusteadlase, õigusteadlase, isegi inseneri, siis otsin ta jaoks erakooli, kus on traditsiooniline õppeviis – 45 min tunnid, mate, võõrkeel, loodusteadused ja ajalugu ning geograafia mitte päev päeva järel, vaid üle päeva. Ma ei aruta mitte üldse oma võsu mõtlemisvõime arendamisest ja loovusest, vaid eeldan, et see on tal kaasas juba seeläbi, et ta on minu liha ja veri. Tähtis on kurnata ta neuronvõrgustikku uue ja uue ja uue sõnavaraga, mis muu hulgas põlatud faktipuru esitab. (Seda on vaja tsementeerida sportliku treeninguga targa juhendamise all, kehalise kasvatuse tundidest piisab vaid hädavaevu ja vaid vähestele!)
Siin on paljustki veel rääkida.
Selle filosoofiliseks kokkuvõtteks aga on, et sellest, kuidas asjad praegu on, ei saa tuletada järeldust, kas nad edaspidi peavad olema sama moodi või teisiti. Sellest, mida otsustavad Soome õpetajad, ei ole võimalik tuletada, kas see on väärt Eestis järele teha või ei. Teha nii – see on poliitiline otsus! Valik on umbes samasugune kui magusamaksu kehtestamise või mittekehtestamise valik. Poliitiline.