Maarjamaa, naistemaa

Et Jeesuse emakeeles tä­hen­­­­­­­das mar, mary naist (vt ÕpL 27.03), avaneb seoses Maarjamaa nimetusega veel üks intrigeeriv võimalus: Terra Mariana, Terra Mariae (ld keeles), Māras zeme (läti keeles) paralleeltõlgendus võib olla ka lihtsalt Nais(t)e maa. Ja kuivõrd nii mar/mary kui ka kali on tähendanud naist, võivad ka Maarjamaa ja Kalevala sobituda ühtsesse poolmüütilisse konteksti. Soome ajalooprofessor Matti Klinge peabki muide Kalevala ainestiku tegevuspaigaks Saaremaad ja Lääne-Eestit.

Kui mitte keegi teine, siis vähemalt Eestimaa piiskop Theoderic (kes osales Roomas Lateraani kirikukogul, kus paavst mainis ühtses kontekstis Poja maad ja Ema maad) pluss templirüütlid pidanuks nende n-ö ajaloolis-keeleteaduslike finessidega kursis olema. Kohaliku kandi naistemaast on teavet jõudnud ka kirjutatud ajalukku, näiteks Rooma ajaloolane Tacitus, lõpetanud oma loo aestide hõimudest, kes austavad jumalate ema, võtab kohe järgmises lõigus ette sitooni hõimud, kelle „valitsejaks on naine. Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui ka isegi orjusest.” Sitoonid asunud tänapäeva Soome alal. Kas äkki mitte Matti Klinge käsitletud muistse Soome-nimelise mereliidu koosseisu kuulunud hõimud? Neid samastatakse Kvaeniritega (kwaenir germaani keeltes ‘naine’, vrd inglise queen) ja soome kainulaistega.

Tacitus võttis naisvalitseja ja aestide jumalate ema kõrval kõneks ka germaanlaste maaema (terra mater), keda austatud ühel mere saarel, mis arheoloog Vello Lõugase arvates oli Saaremaa.

Kuninganna saar

Põhjala mütoloogia on täis vihjeid võimukatele naisvalitsejatele, kes müütilises kontekstis näivad kõik vähemal või rohkemal määral seostuvat Saaremaaga. Üht-teist vastavat leidub ka antiigist. Kreeka meresõitja Pythease merereisi, ca 330 eKr, käsitlenud Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse tõstatas ja tõestas hüpoteesi (1846), et Pytheas purjetas Läänemerel ja et tema külastatud ning kreeka ajaloolaste mainitud Basileia saar on Saaremaa. Basileia tõlgendatakse tavapäraselt Kuningasaareks (basileus ‘kuningas’ tähendas kreeka keeles algselt kas küla- või maavanemat). Ent lähtudes veel kord neist eelviidatud keeleteaduslikest finessidest, tuleks see tõlkida siiski pigem Kuninganna saareks.

Esimesena jäädvustas sõna ‘Baltia’ rooma kirjanik Plinius Vanem, kes Pytheast kommenteerides teatas sellenimelisest kaugest põhjamaisest saarest, mis esinevat lisaks Basiliale ka Abaluse nime all. Abaluse saares (iiri abal, läti abols, vallooni afal ‘õun’) tunneme suure tõenäosusega ära iiri pärimuste õunasaare Avalloni (ld insula Avallonis), mille paralleelnimed on Suur maa, Elu maa ja NB! Naiste maa. Saarel asuvad naised pakuvad surematuks tegevaid õunu. Õunasaar Avallon on üks paljudest keldi säältilma saartest, asetsevat ta meres vastu päikeseloojangut. Aga äkki ei tulnud sinna minna mitte vastu päikeseloojangut, vahest oli see saar päikeseloojangu vastaskaares? Sest Õunasaar Avallonis teati paiknevat ühtlasi kaugel põhjas ja idas inimasustatud alade äärmiste rajade taga valges meres (vrd Balti meri; läti balts ‘valge’). Seega siis tundub poolmüütilise Kalevala, Pythease Basileia, Tacituse naistemaa, iirlaste Naiste maa, kristliku Maarjamaa puhul olevat tegu üsna ühe ja sama kohamääratlusega.

Naiste häbematu kangekaelsus

Võimalik, et kohapealse naistevalitsuse kohta on ka kroonik Henrikul olnud ühte-teist öelda. Oma kroonika esimeses raamatus jutustab ta, mis toimus, kui seesama tsistertslane Theoderic, kes paaris viimases Õpetajate Lehes lähemat käsitlemist leidnud, ristis üht liivi meest: „Ka keegi tõbine kutsub vend Theoderici ja palub ristimist. Naiste häbematu kangekaelsus takistab teda pühas kavatsuses. Kuid haiguse ägenedes saadakse naiselikust uskmatusest võitu, ta ristitakse ja antakse palvetega jumala hoolde. Selle surija hinge nägi seitsme penikoorma tagant keegi vastristitu inglite poolt taevasse kantavat ja tundis ära.” See olnud teine mees Toreidas, kes võttis Kristuse usu vastu.

Henriku kroonika teravmeelse kommentaari kohaselt olnud liivi naiste häbematu kangekaelsus tingitud sellest, et ristimisega kaotati ära senised polügaamsed abielud, jättes aga täpsustamata, kas mõeldakse polüandriat või polügüüniat, kas siis mitmemehe- või mitmenaisepidamist. Tundub küll niimoodi, et mitmemehepidamist ei saa välistada. Samasse konteksti peaks paigutama ka neli-viissada aastat hiljem kirja pandud teate selle kohta, et kosilane pidi pärast kosjade vastuvõtmist ennast tõestama, muidu aetud ta häbiga minema.

Uus usk sobis hästi orjadele, see oli rohkem meeste usk. Naistel igatahes usumeeste ja usuisade sekka eriti asja polnud. Ja et ajalugu on sõdade ja lahingute ajalugu, pole naistele ajalooprotsessis õieti kohta ette nähtud. Tulnukad ei osanud eesti naiste osa mingil moel tähele panna. Kuivõrd sõjapealikuteks valiti mehed, ei saanud ristisõdijatel tekkida dialoogi naistega. Naised polnud lepingupartnerid. Naistega ei aetud asju. Kuidas Tacitus ütleski nende kohta, kelle valitsejaks on naine: niivõrd madalale on teised langenud nii vabadusest kui isegi orjusest – sest vabad võisid justkui olla vaid mehed. Folkloristid on siiski esile toonud eesti rahvajuttude ja regilaulude feministlikke erijooni võrreldes teiste Euroopa rahvaste juttude ja lauludega, näiteks on meie regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam võrreldes vennaga (vt Sirp, 23.01.2015).

—

Kass-Kulturträger

Kuidas suutsid eesti naised meeste võimutaotlustele palju kauem vastu seista kui suguõed lõunapoolsemates maades? Olulistel ühiskondlikel muudatustel ei saa kohe kindlasti olla ühest põhjust, kuid on nii soodustavaid kui ka pärssivaid tegureid. Naljaga pooleks öeldes (aga äkki polegi see nali) on võimalik, et kohalike meeste agressiivsust pärssis teatud määral asjaolu, et kodukassidel polnud siinkandis pikka aega midagi peale hakata ega saanud nad siis ka oma parasiite levitada. Et parasiidid evolutsiooni mõju­ta­vad, selles ei ole kahtlust, tõdevad Tuul Sepp ja Elin Sild, aga kas nad mõjutavad ka sotsiaalset evo­lut­siooni, kujundavad oma huvides meiega manipuleerides meie isiksust ja sealtkaudu kultuuri, küsivad autorid. Vastus on jaatav. Seda suudab inimese ajurakkudes pesitsev toksoplasma, kelle meelisperemehed on kassid. Tokso­­plasmaga on nakatunud ligi kolmandik maailma inimestest. Nakatunud mehed eiravat suurema tõenäosusega reegleid, olevat vähem intelligentsed ja armukadedamad, naised aga on intelligentsemad, leebemad ja rahulikumad. Kokkuvõtlikult: „Mida levinum on riigis toksoplasma, seda närvilisemad on inimesed. Neurootilisusega seostatakse kultuurides meeste ülevõimu, materia­lismi, tugevaid reegleid ja hästi esile tulevat struktuuri ühiskonnas” (vt „Isiksusi ja kultuure kujundav parasiit”; Sirp, 27.03.2015).

Toksoplasma levik on seotud teraviljakultuuriruumi laie­ne­mi­sega. Kui inimese toidulauale ilmusid kümme-üksteist tuhat aastat tagasi nisu ja oder, kodustus ka kass, eelkõige Põhja-Meso­po­taa­mias ja Süüria-Palestiina aladel. Metskassid jahtisid odra ja nisu laovarudest toituvaid närilisi, sh kodurotte. Põllumajanduse kiire areng toimus nn viljaka poolkuu aladel – Niiluse orust läbi Palestiina ja Süüria Tigrise-Eufrati oruni. Ajapikku kass jumalikustus, saades näiteks Egiptuse päikesejumala Ra kehastuseks. Ja ega ole veel teada, kes kelle kodustas. Igatahes kassid käivad ikka omapead. Kodukassi pidamine muutus Euroopas üldiseks kusagil keskajal, nii sattusid ka põhjapoolsed rahvad toksoplasma mõju alla palju hiljem kui varasemad teraviljakultuurrahvad.

Naistekeskne ühiskond pani kassi-kultuurtreegerlusele siiski pingsalt vastu. Mesopotaamias oli viimaseid ilminguid mitmemehepidamisest leida ca 2500 eKr. Egiptuses pärandus võim naisliini pidi – vaaraost sai tegelik valitseja alles abielludes oma õega. Jne.