Mitusada uut muinasjuttu

Medalivõitjad: 1. koht – Kaarel Vaakmann (paremal), Palamuse ­gümnaasium, 8. klass, „Värav”; 2. koht – Hant Mikit Kolk (vasakul), Tartu katoliku hariduskeskus, 8. klass, „Elu hommikust päevani, yx kord”; 3. koht – Laura Mägi (keskel), Palivere põhikool, 7. klass, „Kuidas noor Tõll omale naise sai”.

Tänavu peeti juba 23. korda Sten Roosi muinasjutuvõistlust, mida korraldavad Ann ja Ants Roos kuni 15-aastastele koolilastele oma muinasjutte kirjutanud poja mälestuseks.

Tallinna raekojas autasustati 4. aprillil taas kord võistluse parimaid. Milline oli tänavune muinasjutusaak?

Võistlusele laekus kokku 386 juttu 65 koolist üle Eesti. Autasustamisele kutsuti 41 last, sest auhindu on palju: medalid kolmele parimale, žürii eriauhinnad, ergutusauhinnad, žüriiliikmete auhinnad. „Tore, kui auhinnasaajaid on palju ja kui autasustamine toimub pidulikus õhkkonnas. Kirjutav laps vajab tunnustust,” ütleb Ann Roos.

Žüriisse kuulusid peale Ann ja Ants Roosi Krista Kumberg, Leelo Tungal, Leida Olszak ja Ülle Väljataga.

Tallinna Kivimäe põhikooli läks tervelt viis auhinda. Jõgeva põhikool (endine Jõgeva ühisgümnaasium) väärib erilist tunnustust kui ainus kool, kes on osalenud võistlusel igal aastal. Väga sage osaleja on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium.

Millest lapsed kirjutasid? „Teemad olid tänavu väga erinevad, aga tooni andsid lüürilisemad lood. Päevapoliitilised teemad noori autoreid ei köitnud,” hindab Ann Roos. Näiteks puudutas kaks auhinnatud tööd pimeduse teemat: žürii eriauhinna saanud Saaremaa ühisgümnaasiumi 6. klassi õpilase Vootele Metsa „Pime kuningas” ning ergutusauhinna saanud Tallinna Kivimäe põhikooli 9. klassi õpilase Silvia Maine „Täna ma nägin kuud”.

Ann Roos ei ole enda sõnul õige inimene kommenteerima väiteid laste eneseväljendusoskuse ja sõnavara allakäigu kohta: „Neil lastel, kes ise kirjutavad, on ka väljendusoskus ja sõnavara.” Ann Roosi tänavune lemmikmuinasjutt „Värav” oli ühtlasi võidutöö.

Sten Roosi muinasjutuvõistlus on üks ütlemata tore ja tänuväärne ettevõtmine. Lapsi, keda 23 aasta jooksul on see võistlus loomepisikuga nakatanud, võib olla äraarvamata palju. Loodetavasti tuleb neid veel.

—

VÕIDULUGU

Värav

„Näh.” Reelika vaatas enda ees seisvat lõuendit.

„See pole ikkagi nagu päris õige. Mis sina arvad, Albert?”

Suur valge kõuts oli juba pikemat aega tüdinult tüdruku kõrval tema toimetamist jälginud. Kuna päev otsa tähelepanu saamata oli tal olnud kaunis igav niimoodi lamada, siis otsustas ta vaid Reelika arvamust sügava haigutusega kinnitada.

„Tänaseks vist aitab. Mul ei ole lihtsalt seda õiget ideed.”

Albert keeras vaid pead ja kikitas kõrvu, kui ta kallis omanik ruumi teise otsa kõndis ja kraanivee jooksma pani. Mõtlikult pintsleid pestes heitis ta veel korra asjaliku pilgu oma lõpetamata maalile. Iseenesest ju kena, päiksepaistelisel aasal kõrguv väätidesse mässitud kivimüür, milles on tabaga lukustatud värav, millel võtit ei ole. Eemal lendavad kaks väikest lindu, üks ühele, teine teisele poole. Taevas on vaevumärgatavad pilvetupsud ja maas kasvavad metsmaasikad, eemal on näha õunapuud.

Kuid maalis oli siiski midagi, mis ei lubanud Reelikal kogu suurt tööd lõpetatuks lugeda. Puudu oli midagi suurt ja tähtsat. Aga homme on ju ka päev.

„Lähme, Albert! Kuhu sa nüüd kadusid? Albert!” Kass vedas end jalule ja silkas vaevukuuldavalt Reelikale järele. Nende taga sulgus ateljeeuks. Täielikus vaikuses ja pimeduses jäi maal ootama järjekordset päeva.

Õhtul aga ei tulnud Reelikal und. Tema peas keerlesid vaid mõtted, mida edasi teha. Kunstikooliga olid ta lood halvad. Kuna ta oli pühendanud kogu oma aja ja energia tegevusele, mida ta armastas ja oskas, siis polnud ta hinded sugugi kiita. Isegi kui ta oli teinud seda kunsti pärast, siis ikkagi ei saanud kunstikool lasta tal selliste hinnetega edasi õppida. See oli raske dilemma. Kas valida see, mida ütleb süda, või see, mida ütleb mõistus? Ehk teisiti – kas kool või kunstikool? Albert ei saanud küll päris täpselt aru, mis lahti on, kuid siiski tunnetas, et midagi ta sõbra südant vaevas, ja ta tahtis teda kindlasti aidata. Kass upitas end voodijalutsisse, heitis korraks pilgu perenaise poole ja kui too tule kustutas, siis keris ta end seal kerra. Mõne aja pärast oligi kuulda tüdruku vaikset nohinat. Albert ei jäänud kauemaks ootama, vaid hüppas vastumeelselt, kuid kindlalt soojalt asemelt jahedasse ja vaiksesse tuppa. Vaevukuuldavate sammukestega tippis ta üle põranda ateljee ukse poole ja volksas ukse vahelt läbi.

Keset tuba seisiski suur lõuend, mis pimedas toas tundus veelgi trööstitum. Kass lähenes sellele pimedas, kindlas vaikuses.

Paari tunni pärast väljus kass hääletult maalimistoast, jättes kõik nii, nagu oli olnud enne. Voodisse tagasi pugedes oli tema väike, kuid siiski suur süda rahunenud ja varsti viis uni ka tema peast ära viimase kui mõtte. Vaikus.

Äratuskell. Öökapi poole sirutus käsi sooviga lärmakas asjake vaigistada ja lihtsalt edasi magada, kuid millegipärast oli ka Albertil suur soov, et Reelika end kiiresti üles ajaks. „Jaa-jaa, kohe ärkan!” Kuid kindlameelne kass jätkas ikkagi tüdruku une segamist. Ja ega tal enam mingit võimalust edasi magamiseks olnudki, sest uni oli juba läinud. Seega tõusis ta voodis istukile, ringutas ja haigutas magusasti. Albert, olles õnnelik oma suurejoonelist plaani saatva edu üle, juhtis ta edasi teise tuppa ja seisatas ukse ees, et tüdruk selle avaks. „No mis sul on täna hommikul? Ma loodan, et sul oli mõjuv põhjus, et mind üles ajada,” ja ta avas ukse.

Imestunult jäi ta silmitsema oma maali. Midagi selles oli teistmoodi. Kas ta oli veel unine, või see … liikus. Tõepoolest, taamal paistva õunapuu okstes oli kindlasti näha vaikset tuulest tingitud õõtsumist. Ja järsku lendasid üle pildi kaks lindu, üks ühelt, teine teiselt poolt. See oli lihtsalt nii uskumatu, et Reelika ei saanud sõnagi suust. Kuidas saakski olla võimalik, et tema enda tehtud maal, mida ta nii hästi tundis, mille valmimist oli ta ise näinud, oma kätega teinud … oli nüüd elus. Ja siis juhtus veel midagi, midagi suurt ja tähtsat.

Ühel linnul oli noka vahel väike kuldne võti. Sellega lendas ta värava lingile, toppis võtme lukuauku ja keeras. Pealtnäha raske värav vajus lahti ja sama juhtus ka Reelika suuga. Segaduses vaatas ta kassile otsa ja too paistis omadega väga rahul olevat. Siis volksas Albert toolile ja järsku – siin puudus küll loogika, kuid nii see just oli – tema maali peal oli tema kass, kes talle kannatamatult otsa vaatas, justkui kutsudes.

„Ma … ma ei … ah, see on naeruväärne.” Siiski sirutas ta oma väriseva käe maali poole, kuid kummalisel kombel ei tundnudki ta oma sõrmede all ootuspärast ja tuttavat lõuendi pinda. Piir maalitu ja reaalse vahel puudus. See maal oli avatud. Värav oli avatud. Reelika sirutas end veel natuke ja – ta ei olnud enam oma toas, vaid hoopis oma maalis. Mitte kinni ega kuidagimoodi lõksus, vaid lihtsalt selle peal. Tüdruk vaatas oma kassile otsa ja kortsutas kulmu. Kass istus maha. „Ah nii. Ma arvan, et saaksin sind aidata.” Noor kunstnik langes põlvili. Ta oli lihtsalt nii vapustatud. Sellest kõigest. Tema maal ärkab ellu! Ta läheb ise oma maali sisse ja peale selle oskab tema enda kass veel rääkida ka! Kuna see tundus nagu täielik hullus, siis näis Reelikale, et ainus võimalus loost normaalselt välja tulla oli lihtsalt asjaga kaasa minna. „Miks sa minuga varem rääkinud pole, kui sa seda oskad?”

„Asi ongi selles, et enne ma ei saanud. Maailmas olen ma lihtsalt kass, kuid kuna maalidel on kõik asjad täiesti võrdsed, samamoodi loodud, siis suudame me kõik kõike teha, rääkida, mõtteid lugeda, kõik on võimalik, kui sellesse usud.”

„Aga asjad ei lahene lihtsalt niisama, lihtsalt uskudes.”

„Loomulikult. Peabki otsima lahendusi ja uskuma oma võimetesse.”

„Kui me nüüd maalist väljume, siis ei saa sa enam rääkida, ega ju?”

„Ei. Kahjuks mitte, ja uuesti me seda kogeda ei saa. Siit väljudes sulgub värav ja uuesti siia enam sisse ei saa. Niisiis, kui sa siin veel midagi muuta tahad, siis ma soovitan seda praegu teha, värv peaks veel märg olema, õlivärvid kuivavad aeglaselt.”

„Olgu siis niimoodi.” Reelika kõndis õunapuu juurde ja painutas veidi selle oksi, kuhu vaja, hõõrus värve hajusamaks ja sulatas toone kokku. Värava juures tõstis ta ümber paar kivi ja kohendas lilli müüri peal. Juba valmis lahkuma, tuli talle meelde värav. Selle jättis ta lahti ja võttis võtme kaasa. Ja kui ta jälle imelise värava kaudu oma tuppa tagasi astus, ei liikunud tema maalil enam midagi. Kõik oli suurepäraselt korras, ka kõik detailid, millele ta väljastpoolt pintsliga maalides ei oleks tähelepanu pööranudki. See oli valmis.

Reelika vaatas veel kord oma kassi poole, kes hõõrus end kannatamatult vastu tema kätt. Ja kui tüdruk peo avas, siis oli seal võti. Võti tema enda maalilt.

Nüüd taipas noor kunstnik tõde: igale probleemile on olemas lahendus – tuleb lihtsalt endasse uskuda, ja lahenduse võti ongi peidus sinu enda kätes.

Kaarel Vaakmann

Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi

8.a klassi õpilane