Mõistete eluruum ja eluõigus
Keelekasutusel on tegelikkust loov ning mõjutav võime. Michael Foucault’ diskursuse teooriast lähtudes saab eristada domineerivaid ja ääremaiseid diskursusi või siis ka vaigistatud kõnelusteks suletud tegelikkuse alasid. Alljärgnevalt püüan võtta arutluse alla, kuidas on praegushetkes tajutav üksteises sisalduvate ja üksteist tingivate mõistete haridus ja kasvatus vahekord. Mõistete esilolek või taandumine on tihtipeale seotud ideoloogiatega. Ideoloogiad on domineerimise nimel olnud võitlusjalal läbi ajaloo. Haridusteenuse tarbimine, standardid ja kvaliteedinäitajad, mõõdikud, evalveerimine, formaat, tehnoloogiad, efektiivsus, tööjõud tööjõuturule – need mõisted väljendavad majandusmõtlemise valitsemist hariduse ja kasvatuse eluruumis. Taanduma mõistetakse keelekasutus, mis valitsevat ideoloogiat ei teeni.
Valdkondadele võõra ideoloogia sissetung muudab hapramaks nende enese identiteedi. Inimese arengu ja kasvamise asemel räägime täna tööjõuturul vajalike pädevuste omandamisest ennastjuhtiva õppijana. Kasvatuse ja hariduse identiteedi haprus on põhjustanud rohkesti valulikke artikleid, kõnesid, raamatuid nii Soome, Saksa kui ka Austria mõtlejate seas, arvatavalt ka mujal. Kui mõelda metafoorselt, tekib silme ette pilt lahinguväljast, kus võime leida murtud tiibadega filosoofia, humanismi, moraali ja ilu jumalannad. Nad ei osutunud konkurentsivõimeliseks.
Kuigi postmodernismi teooriates on väljendatud optimismi, et see-või-teine-mõtlemine on asendumas nii-see-kui-ka-teine-mõtlemisega, leidsid hariduse ja kasvatuse mõiste end taasiseseisvunud Eestis ometi olevat võitlusjalal. Kasvatus kui vaenuliku ideoloogia tööriist loodeti unustada juba 90. aastate algul ning kogu maa viljastada haridusega. Juba neil aastail kasutas hulk pedagoogikateadlasi järjekindlalt vaid hariduse mõistet. Kasvatus sai nn naftaliinihõngulise halvakõlalise maine, millest edukate põlvkonnad võidukalt nagu paigatud põlvpükstest välja kasvasid.
Kasvatuse mõiste tõrjumise õigustuseks sai inglise keele tulemine. Võttis aega, enne kui education-mõiste avaramat tähendusvälja (võrrelduna eestikeelse haridusega) teadvustama hakati. Nimelt suudab see suure keele üleilmse levikuga mõiste hõlmata sisu, mille jaoks maakeeli on vaja läinud kaht: haridus ja kasvatus. Ja nii ka lähiümbruse keeltes: kasvatus ja sivistys, obrazovanie i vospitanije, Bildung und Erziehung. Samas ei pruugi need olla meiekeelsetega üksüheses vastavuses, ammugi ei hõlma meie haridus ingliskeelse education-mõiste tähendusala. (Edgar Krulli viitel (esitatud hariduslisti kirjas 17.02 k.a.) on Hilda Taba ainsas eesti keeles ilmunud artiklis mõiste education tõlgitud kasvatuseks). Tõsi küll, eluõiguse sai kasvatusteaduste mõiste, arvatavalt autoriteetse naabermaa Soome mõjutusel, kus igas enesest lugupidavas ülikoolis toimis kasvatustieteiden tiedekunta (need on olemas ka praegu) ning kasvatust puudutavat teadmist loeti oluliseks õpetada teistelgi elualadel.
Ent vimm selle iidse mõiste vastu on osutunud visaks. Nii nagu kord Anna Haava päevil suruti eesti keel pööningule või köögikeeleks, tundub sama toimuvat kasvatuse mõistega: kool õpetagu, kodu kasvatagu. Olgu tulemuseks või koolitulistamine, millest ei usuta, et see ainsaks või viimaseks jääb. Sest selle eeldustega ei osata, ei soovita, ei suudeta tegelda.
Kasvatuse eluruum ja eluõigus
Kasvatus kui kultuuriilming paraku aga ei kao, mõeldagu temast kuidas tahes. Sest pole ükski laps saanud täiskasvanuks kasvatuseta ega jätkuks kasvatuseta ka inimkonna lugu. Kasvatus on kultuuris elav jõud, on öelnud 20. saj alguse hermeneutikud, mitte kaigas võimuka täiskasvanu käes, nagu on ehk arvanud kasvatust halvast küljest tunda saanud tädi Maali. Kasvatuse eluruum on kultuurilis-ühiskondlik tähendusväli, ta elab vanaemade lugudes, ilukirjanduses, vanasõnades, kommetes, väärtustes, lauludes, tõekspidamises, filosoofilistes traktaatides, igaühe kodus, minevikus ja tulevikus.
Millisena see kasvatus seal elab ja on, selle teadvustamist väljendab aastasadade pikkune kasvatuse mõttelugu, millest praeguseks on välja kujunenud kasvatusteadused. Kõige selle sisu, nii teadustes kui ka mujal, on inimelu suuna ning inimest vääristava sisu küsimused ja tegevus selle nimel. Niisiis, kasvatus ise ei kao, küll aga võib ta mõju muutuda taas nähtamatuks ja inimene selle võrra abitumaks ning rumalamaks.
Mingil hetkel sai võimalikuks talletada ja levitada teadmisi infokandjal, mingil hetkel ei olnud ühiskonnaeluks vajalikku enam võimalik kogemuse teel edasi anda ja lapsed tuli kooli saata. Kujunes haridus ühiskondliku ülesandena ja inimese kohustusena enese ees. Hariduse lugu on pikk, keeruline ja mitmekihiline ning pälvinud süvafilosoofilisi vaatlusi (kunagist kasvatuse ja hariduse ühtsust väljendab nt kreekakeelne mõiste paideia). Täna on harimatusest üha keerukamaks muutuvate ühiskondade jaoks saanud suurim riskitegur ja mõiste ise omandanud juurde rohkeid tähendusi. Meie keeleruumis ei korva neist ükski kasvatust. Kasvatus on ikka olnud nii inimese sisemiste kui ka ühiskondlikult avalike haridusprotsesside saatja. Kasvatuse kategooriates mõeldes üritatakse mõista inimest (ka vääriti paraku), siin luuakse tema teadvusse pinnas, mis vääristaks hariduse.
Allakirjutanu jaoks on kasvatus suhe ja suhete loomine. Täiskasvanute ning arengule püüdleja suhe hakkab suunama nende suhete laadi, mis vältimatult kujunema määratud – looduse, kultuuri, teiste inimeste, väärtuste, füüsikaliste jõudude, sooja ja külma, nooruse ja vanaduse, tehnoloogilise tsivilisatsiooni jne vahel. Ka suhe haridusse algab kasvatusest. Milline see suhe saab olema, sellise näo saab inimeste elu. Sest inimelu tähendab elu suhetes. Mõistagi hakkab nende suhete laadi määrama ka haridus, küll aga vaid vastuvõtliku ning hästi hooldatud pinnase olemasolul.
Mis siis aga mureks, kui kasvatus niikuinii ei kao? Ei muud, kui mõneti feodaalset ilmakorda meenutav asjade seis. Sest ka siis oli kasvatus oma mõjudega nähtamatu. Kui me kasvatust tema mõjudega taas ei teadvusta, pole võimalik vabaneda ka tema kahjustustest: võimukusest, vägivaldsusest, alandustest, piiratud arusaamadest, autoritaarsest ilmakorrast, mille tõttu soovisid kasvatuse ärakaotamist nt 1960. aastate antipedagoogilise liikumise pooldajad. Ent kasvatuseta pole ka võimalik ära tunda, äratada ja hoida inimest vääristavat kaunist potentsiaali.
Praegu on kasvatuse mõiste kadunud paljudest riiklikult olulistest dokumentidest, näiteks elukestva õppe strateegiast, mida samastatakse haridusstrateegiaga. Ning on oht tema kadumiseks akadeemilisest repertuaarist kui uurimist ja õpetamist vääriv tõsiasi. Praegu veel on käibel kasvatusteaduste mõiste, ent kui mõiste ise kaob ülikoolide allasutuste nimedest (Tartus juhtus see juba ammu, Tallinn on minemas seda teed), siis – kuniks? Kui mõistena jõudu koguv haridusteadus tegeleb sotsiaalkultuuriliselt kujunenud süsteemi ja kõige sellega kaasnevaga, siis kasvatusteaduste osaks on ka inimene ja kõik isiksuseks kujunemisega seotu. Kas kes keda või miks mitte mõlemad koos ja oma tähendusruumis?
Esitaksin kiirloetelus mõned valdkonnad koos küsimusega lugejaile: kas on need haridus- või kasvatusteaduste uurimisala? Lapsepõlveuuringud. Laste heaolu uuringud. Identiteediuuringud. Kasvatussuhte uuringud ja teoretiseeringud. Vanemlus. Kasvatusstiil ja kasvatuskultuurid. Kasvatuse kahjustused ja represseeriv kasvatus. Vägivaldsus kasvatuses ja haridusinstitutsioonides. Enesemääratlus-enesehinnang-eneseteostus. Isiksuse subjektiivne reaalsus ehk teadvussisude uuringud. Sotsiaalsed rühmad ja rühmasisesed suhted, koos- ja kaasolemine. Ühiskondliku mentaalsuse ja kasvatuse mõjusuhe. Inimsuhteuuringud kasvatusinstitutsioonides. Soolisus ja soostereotüüpide kujunemine. Väärtustega seotud uuringud. Tunnete väljendusvormid ja tundekasvatus. Kasvatus loovuseks.
Kultuurmaades on need teemad saanud õigustuse olla uuritud, teadvustatud, õpetatud – olla ühiskondlikult vaadeldavad. Kasvatuse muutuvate esinemisvormide pidev teadvustamine näitab kätte ohtlikud arengud ja avardab mõistmist inimesest tervikuna. Eriti ettearvamatus digimaailmas on see oluline. Laia leviala saanud lapsekesksuse mõiste ja praktikad on just sedalaadi teadvustamise vili.
Argiarusaamade lihtsustused kui ühiskondlik risk
Kasvatus tähendusena elab suuresti ka igamehe/naise argiteadvuses. Argiarusaamades keeruline lihtsustatakse, kasvatusest saab piits ja präänik, meelitused ja meelevald. Täiskasvanu tahaks unustada, et ta pandi kord nurka ja jäeti torditükist ilma. Sest see tähendaks meenutada oma tahte murdmist ja tugevama üleolekut. On piinlik, ei taha. Nii võib halbade mälestustega argiarusaam tekitada selle kandjas sõdalase kasvatuse mõiste vastu.
Ka haridusel on igamehe/naise argiteadvuses oma koht, eriti nn heal haridusel. Haridust mõistetakse (analoogiliselt Nõukogude ajaga) kui teadmisi-oskusi-vilumusi, mille omandamist riik kontrollib. Uus vabariigi aeg on loetelusse lisanud ka väärtused (vt haridusseadus). Veel mõistetakse hariduse all haridusinstitutsioone, õppekava, õppeprotsessi, hariduspoliitikat, koolikorraldust, haridusastmeid, väljundeid jms. Aga enne neid kõiki ja praegugi on neid ümbritsemas ju kasvatus.
Arvatakse, et mida rohkem teadmisi-oskusi, seda parem haridus. Paraku ei sisaldu neis enam: mida parem haridus, seda parem (eetilisem, hoolivam, tundlikum, mõistvam jne.) inimene. Nn hea haridus on justkui seljatanud kasvatuse, mil vägi kujundada inimene nii heaks kui ka halvaks. Sest tänapäevasest hariduse argitasandi mõistest (mitte Bildung’i tähenduses, vt haridusleksikon) on eetiline dimensioon (ka globaalsemas mastaabis) kadunud juba ammu. Kas mitte hariduse hiljutine ühtsus kasvatusega ei hoidnud seda seal alal?
Ka kool kasvatab, teadvustame seda või mitte. See õpetaja, kes väidab, et tema asi on tundi anda ja kodu asi kasvatada, kasvatab kitsast ükskõikset vastutusvaba suhtumist. Viimaste aastakümnete kooliteoreetilises kirjanduses on kõneldud kooli aura murenemisest ja koolide tähendusest tühjenemisest, ka koolide muutumisest toodangut andvateks tehasteks, kus on alaväärtustatud tunded ja inimese terviklikkus. Kui koolile identiteedi andjaks kujunevad vaid formaalsed sooritused ja kooli roll piirdub õppimisega (olgu kas või nn muutunud õpikäsituse laadis), tekitab see kasvatustegelikkuse, kust halvimal juhul väljuvad katkised, poolikud iseenesest teadmatuses indiviidid. Koolikasvatus on saanud küll varjunimed, nagu õppimise juhtimine ja õppija toetamine. Ent – milleks ikkagi?
Postmodernismi teoreetik Ulrich Beck on nüüdisühiskondi nimetanud riskiühiskonnaks. Kalk väärtusvaba arvestuslik mõistus valmistab veelgi paremaid relvi kaaskondlastega sõdimiseks, veelgi kavalamaid süsteeme inimeste allutamiseks ning ajupesuks. Tehnoloogiate kui kõiki probleeme lahendava ime jumaldajad võiksid mõelda, mida on korda saatnud nüüdsed infotehnoloogilised vahendid islamisõdalaste käes. Võiks mõttes kõrvutada, kuivõrd on nuiade, taprite ja mõõkade ajastust edasi arenenud sõjapidamise tehnika ja kuivõrd sellega võrreldes inimese eetiline suutlikkus mitte sõdu pidada ning otsida lahendusi dialoogis.
Argiarusaamad on tihti seljatamas professionaalsust. Mitmes valdkonnas pole ju enam teadjaid-liidreid, vaid arvamusliidrid. Liidristaatuse annab arvajale võimupositsioon. Sügavad kahjustused on Eesti kasvatustegelikkusele põhjustanud kohalik teaduspoliitika, mis ühtlaselt on tinginud mis tahes teadusala tulemuste lahkumise maalt (vaid publikatsioon ingliskeelses indekseeritud väljaandes tagab teadlase staatuse ja palga), küsimata selle järele, kuivõrd vajab neid teadmisi kohalik kultuuriruum. Selle viljaks on pedagoogilise üldsuse süvenev suutmatus lugeda erialaseid abstraheerival tasandil kirjutatud tekste ning samal tasandil arutleda.
Küsisin ühel hommikusel tunnil kord eneselt, kuhu on nad jäänud. Mõtlen neid suurelt ja avaralt mõtlevaid koolimehi ja -naisi, kes vedasid pikki uurimiskursusi Värskas 1980. aastail, käivitasid õpetajate kongressi ja lugematud mõttetalgud ning hoidsid aastakümneid alal haridusfoorumit. Nad andsid välja teoreetilis-filosoofilisi kogumikke ja säilitasid elusana probleeme süvitsi analüüsiva haridus- ning kasvatusdiskursuse. Nad tegid seda vabatahtlikult. Nad on vanaks jäänud ja lahkunud. Kes on need, kes tulevad järel? Vahest mõni teab?
Haridus ja kasvatus on otsekui veidras sõltuvusseoses kaksikud. Kui tõrjume kasvatuse, saame harimatuse. Ja harimatus tõrjub kasvatuse ühtaegu haridust ennast kahjustades. Just hariduse nimel tuleb säilitada kasvatuse eluõigus. Nende mõtete lõpetuseks kutsun lugejaid ning eriti neid, kellest midagi sõltub, siin edasi diskuteerima ja väljendama oma (loodetavalt teadmispõhiseid) seisukohti nende mõistete vahekorra kohta. Et mõisted pälviksid võrdse avaliku eluõiguse.