Noored on ressurss, keda tuleb toetada

17. apr. 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Noorsootöö eriala õpetamisega tegi Eestis esimesena algust Tallinna ülikooli pedagoogiline seminar 1992. aastal. Kõigepealt kutsekeskhariduse, seejärel rakenduskõrghariduse ja sellest sügisest juba ka magistriõppe tasemel. Eriala arengust kõnelesid noorsootöö eriala õppekava juht Ilona-Evelyn Rannala ja pedagoogilise seminari direktor Silver Pramann.

Et sügisest saab õppida noorsootööd ka magistritasemel, on kindlasti paljude jaoks hea uudis.

SP: Tõepoolest. Noorsootöö on nende kahekümne kolme aasta jooksul väga palju muutunud ja arenenud. Ainult n-ö platsitööst ja headest meetoditest jääb väheks. Vaja on suurendada juhtimiskompetentsust ja teha arendustööd. Juba neli-viis aastat tagasi oli väga vaja kompetentset juhtimis- ja arendustegevust. Tuli küll Euroopa raha, kuid arendushüpe noorsootöötajate ettevalmistuses jäi väikeseks. Magistriõppesse võtame vastu 15 üliõpilast, mitte ainult noorsootöö eriala lõpetanuid, vaid soovijaid ka hariduse ja sotsiaaltöö valdkonnast. Sisse astutakse juba Tallinna ülikooli, kus struktuurimuudatuste käigus moodustatakse 23 instituudist kuus ning noorsootöö õppekava liitub uue, praegu loomisel oleva haridusuuenduse instituudiga.

Magistriõppe teemaplokid on noored ja ühiskond, kasvatus ja arengu toetamine ning noortevaldkonna juhtimine ja arendus. Viimane on meie noorsootöö eriala jaoks uus ja atraktiivne ning kutsub ilmselt paljusid praeguseid praktikuid meile õppima.

I.-E.R: Magistriõppe vastu on huvi suur, usun, et esimesel aastal tuleb tihe vastuvõtt. Sel erialal töötavad inimesed, kes soovivad end täiendada ja noorsootöö eriala redelil edasi liikuda, on magistriõppe võimalust oodanud juba kümmekond aastat. Mulle on kirjutanud ka teiste erialade inimesed ja küsinud vastuvõtutingimuste kohta. Töötan ise samuti ühes omavalitsuses noorsootööametnikuna ja olen selleski rollis üritanud magistriõppekava loomisele kaasa aidata. Omavalitsuste noorsootöö ametnike, nõunike, arendajate, niisamuti Euroopa sotsiaalfondi projektide rakendajate ja uute programmide algatajate järele on suur nõudlus, kuid seni pole olnud vajaliku ettevalmistusega inimesi, kellel oleks noorsootöötaja seitsmes kutse­standard ja kes neile ametikohtadele sobiksid.

SP: Probleem on seegi, et meil ei ole piisavalt õppejõude. Magistriõpe aitab ka õppejõude ette valmistada. Praegu oleme seminari õpetama kutsunud õppejõude välismaalt, kes õpetavad inglise keeles. See võimaldab meil noorsootöö erialal ka välistudengeid vastu võtta ja enda üliõpilasi mujale õppima saata.

Kas rakenduskõrghariduse õppekava on jäänud samaks?

SP: Et magistriõppekava luua, tuli muuta ka rakendusõppekava. Ana­lüü­sisime lähikonnas asuvate riikide noorsootöö eriala õppekavu ja pidime leidma oma eripära. Kui mujal on noorsootöö pigem probleemikeskne ja keskendub rohkem sotsiaaltööle, siis meie õppekava lähtub tõdemusest, et noored on ressurss, keda tuleb toetada. Nii rakenduskõrghariduse kui ka magistriõppekava arendamisel on oluline märksõna mitteformaalne õpe, mida me näeme noore arengu toetajana ning mis aitab noorsootööd ja haridusvaldkonda rohkem siduda. Võin julgelt väita, et Eesti noorsootöö on Euroopas mitteformaalse õppimise poolest väga edumeelne.

Aruteludes üliõpilastega on selgunud, et paljud neist ei mõista ega väärtusta, et õpitakse ka huvitegevuses, reisides, projektides osaledes, mitte ainult siis, kui õpetaja klassi ees seisab. On väga palju teadmisi ja oskusi, mida õppekavad ei sisalda ja millele noorsootöö kaudu saab tähelepanu juhtida.

I.-E.R: Tõepoolest, me kõik saame elus kogemusi, oluline on see, kuidas me neid mõtestame ja kui teadlikult seda teeme. Selles mõttes on noorsootöötaja töö väga loominguline ja vastutusrikas, et ta ei planeeri tegevust või teenuseid lihtsalt niisama, vaid eesmärgiga, et noor neist õpiks ja õpitut hiljem rakendaks.

SP: Kuna noorsootöö eriala liitub nüüd haridusuuenduse instituudiga ning haridusuuendus on Tallinna ülikooli oluline fookusvaldkond, on mitteformaalne õpe hea võimalus õppimist mitmekesistada ja seeläbi valdkonda edendada. Eestis ei ole mitteformaalse õppega seni eriti tegeldud ja kompetentsus sel alal puudub. 23. aprillil toimub Tallinna ülikoolis mitteformaalse õppe teemal seminar, kuhu oleme kutsunud kõnelema oma alal tunnustatud rahvusvahelised eksperdid, kellega koos tahame arutleda, kuidas tuua mitteformaalne õpe akadeemilisesse õppesse. Seminarile ootame ka üldhariduskoolide õpetajaid, õppealajuhatajaid, direktoreid, kõiki, kes on huvitatud selle teemaga sügavuti tegelemisest ja kaasalöömisest.

24. aprillil toimuv õuesõppe seminar seostub samuti mitteformaalse õppe metoodikaga. Ka sinna on tulemas rahvusvahelised eksperdid, kes annavad nõu ja jagavad oma kogemusi õuesõppe ja seikluskasvatuse rakendamisest koolis, lisaks kommenteerivad meie praegusi praktikaid.

Noorsootöö valdkond on lai. Millega noorsootöötajad tegelevad?

SP: Noorsootöö õppekava jaguneb viieks valikmooduliks: karjääriteenused, koolinoorsootöö, loovtegevuse juhendamine, sportliku huvitegevuse juhendamine ja töö haavatavate sihtgruppidega.

Rakenduskõrghariduse õppekaval õpib praegu üle 200 tudengi ja tendents on selline, et iga aastaga on rohkem kaugõppijaid, kes õppimise kõrvalt töötavad. Õppijate seas on ka vanemaealisi ja see pole pelgalt naiste eriala, vaid selle on üles leidnud ka meesterahvad. Ja kui vaatame, kus nad töötavad, siis need on linna- ja maavalitsused, noortekeskused ja -organisatsioonid, lastekaitse, muuseumid – praktiliselt kõik kohad, kus töötatakse noortega ja kus noorsootöö meetodeid vajatakse. Isegi teatrites on juba ametis programmijuhid ja muuseumides mitte ainult pedagoogid, vaid ka noortejuhid. Selle üle on hea meel, et valdkond laieneb ja mitteformaalse õppe meetodeid kasutatakse üha rohkem.

I.-E.R: Ka noorsootöö sihtgrupp on ju väga lai, siia kuuluvad noored vanuses 7–26 aastat, mistõttu kavandatav tegevus on samuti väga mitmekesine.

Kui suure osa noorsootöötaja ettevalmistusest moodustab praktika?

I.-E.R: Praktika osatähtsus on läbi aastate olnud suur, aga võimalik, et seda peaks veelgi suurendama, sest tegemist on rakenduskõrgharidusega ning noorsootööd praktikalise kogemuseta õppida ja õpetada ei saagi. Tutvusime sügisel noorsootöö erialaga ühes Iirimaa ülikoolis, kus praktika osakaal, sealhulgas magistriõppes, on veel suurem kui meil. Neil on kulunud selleks paarkümmend aastat, et luua tööandjatega väga hea kontakt – pidevalt toimuvad arutelud, reflek­sioonid selle üle, millist koolitust vajavad juhendajad ja mida peaks praktikas muutma. See pani isegi veidi kadedust tundma. Meil on, millest õppida ja mille poole püüelda.

SP: Selles mõttes on meil hästi, et enamikul õppejõududest on ühes või teises noorsootöö valdkonnas endal praktiline kogemus. Urmo Reitav, kes loeb noorsootöö aluseid ja on uueks aastaks pakkunud välja neli uut ainet, on teoreetiku ja praktiku suurepärane kombinatsioon. Ta viib üliõpilasi nii noorte- kui ka heategevuskeskustesse, sel nädalal käidi näiteks Viru vanglas vanglanoorsootööga tutvumas. Aga kuigi meil on väga head praktikabaasid, tahaks omavahelist koostööd veel tõhusamaks muuta. Just üldhariduskoolide õpetajad võiksid noorsootöö potentsiaali senisest rohkem ära kasutada. Üks suund rakendusõppekavas ongi koolinoorsootöö. Koolinoorsootöötaja ei ole kindlasti endine pioneerijuht ega ka tseremooniameister, kes aktusi korraldab, vaid inimene, kes noorsootöö meetoditega õpilast ja õpetajat toetab.

I.-E.R: Ühelt poolt tähendab see õppekava toetavaid tegevusi koolivälisel ajal. Teisalt on oluline demokraatlikes protsessides osalemise teema, millel on noorsootöös suur rõhk. Näiteks varivalimised või valimisea langetamine on otseselt noorsootöö teemad. Meil on suur lootus, et kuna noorsootöö ja õpetajakoolituse tudengid, kes mõlemad laste ja noortega tegelevad, hakkavad nüüd koos haridusuuenduse instituudis õppima, saavad nad midagi koos ära teha. Heaks eeskujuks on Pärnu, kus koolid viivad loodusõpetuse ja käsitöö tunde läbi loodusmajas või huvikoolis. Sinna tulevad õpilased koos õpetajatega ja ka noorsootöötajad on kaasatud. Et niisugune sümbioos tekiks, on vaja õpetada inimesi koos töötama ja formaalhariduse kõrval kasutama noore arengu toetamiseks ka mitteformaalse õppe meetodeid. See peaks olema ideaal, kuhu poole liikuda.

Millisena näete noorsootöö eriala edasist arengut?

I.-E.R: Eriala üks arengusuund on rahvusvahelistumine – õppejõudude ja üliõpilaste vahetused, rahvusvahelise kogemuse kaasamine. Teine on tihedam koostöö haridusvaldkonnaga, kolmas mitteformaalse õppe suurem teadvustamine. Magistriõppekava seisukohalt on põhirõhk arendus- ja juhtimistegevusel ning noorsootööalasel teadus- ja uurimistööl.

Peagi ilmuv noorsootöö valdkonna artiklite kogumik annabki ülevaate sellest, kuidas noorsootöö on aastate jooksul muutunud ja arenenud ning millised on tulevikuväljavaated.

Sügisel kutsusime kokku väikese mõttekoja ja arutasime, kuidas tugevdada ülikooli, tööandjate ja teadustöö tegijate koostööd. Kuidas selgitada välja, mida tööandja ootab, selle põhjalt õppekava arendust teha, samuti kavandada magistriõppe uurimistöö teemasid, et neist teadmistest oleks hiljem kasu. Tekkis päris palju huvitavaid ideid.

SP: Sõlmisime ka koostöölepingud Eesti noorsootöötajate ühenduse ja avatud noortekeskuse ühendusega. Meil aitab koostöö uurimisteemasid leida, omalt poolt saame tutvustada uusi teadmisi ja suundi sellel erialal töötajatele. Lõime ka noorsootöö arenduskeskuse, mille kaudu hakkame muuhulgas koolitama praktikajuhendajaid. Praegu töötab noortekeskustes inimesi, kellel ei ole noorsootööalast haridust. Kuna nad juhendavad meie tudengeid, peame tagama, et nad oleksid selleks kompetentsed.

Noorsootöö eriala seisukohalt on oluline areng seegi, et kui praegu peavad lõpetajad kutse saamiseks tegema eraldi kutseeksami, siis ülikoolidel on võimalik taotleda kutse andmist. Kindlasti soovime, et lõpetajad saaksid edaspidi koos diplomiga ka kutse ning valdkonda lisanduks rohkem professionaalseid töötajaid.

Seminarid

Tallinna ülikooli pedagoo­giline seminar ootab noorsootöö eriala vilistlasi ja kõiki huvilisi kahele rahvus­vahelisele seminarile.

23. aprillil toimub seminar „Mitteformaalne õppimine ja töö noortega”, kus ettekannetega esinevad rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid:

  • „Mitteformaalse õppe keskkondade loomine ja protsessid”, emeriitprofessor Joyce Walker (Minnesota ülikool)
  • „Mitteformaalse õppe mõistetavus õppijate jaoks ja ühiskonnas laiemalt”, professor René Clarijs (Peterburi ülikool)
  • „Uued võimalused mitteformaalse õppe ja koolihariduse sidumiseks”, professor Tomi Kiilakoski (Tampere ülikool).

24. aprillil toimub seminar „Mitteformaalne õpe õues”, mis tutvustab õuesõppe võimalusi ja ergutab neid Eestis senisest rohkem kasutama:

  • Õuesõppe arengud Euroopas.
  • Õuesõppe ja seikluskasvatuse rakendamine koolis.
  • Erinevad sihtrühmad (lapsed, noored, täiskasvanud) õuesõppe protsessis.
  • Õppimise protsess, õpitu omandamine ja hindamine õuesõppes.
  • Õuesõppe uuringute seostamine praktikatega.
  • Õuesõppe võrgustikud Euroopas.

Registreerimine ja info http://www.tlu.ee/et/pressikeskus/Avalikud-syndmused/5462.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!