Nordic Noir lahkas krimikirjandust

Möödunud nädalal peeti Tallinna raamatumessi käigus Eesti rahvusraamatukogus Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumit, mis tänavu oli pühendatud kriminaal­kirjandusele.

Põhjamaade ministrite nõukogu Eesti esinduse kultuurinõunik Eha Vain, kuidas foorum kulges ja miks valiti tänavu just säärane teema?

Kirjandusfoorum toimus juba kolmandat aastat järjest ning tõi saali ligikaudu 150 krimikirjanduse huvilist. Meie kui korraldajate rõhuasetus oli, nii nagu ka eelmistel kordadel, sõnal „kirjandus”. Just kirjandus võimaldab lähemalt tuttavaks saada eri kultuuride ja ühiskondadega: väärtustega, eluviisi ja mõttelaadiga, hoiakute ja arusaamadega.

Krimikirjandus on osa üldisest kirjandusest, ja nii nagu kirjanduses üldse, on ka siin häid ja väga häid teoseid ning palju selliseid kirjutisi, mis ehk mõeldud just kirjandusliku kiirtoidu harrastajatele. Meie keskendusime ikkagi kvaliteetsele krimikirjandusele, mis on viimastel aastatel sellise kaubamärgi all nagu Nordic Noir toonud Põhjamaade põnevikužanrile erakordset rahvusvahelist tähelepanu ja tuntust.

Koostöös Põhjamaade saatkondade ja Soome Instituudiga Eestis kutsusime esinema autoreid ja krimikirjanduse asjatundjaid, kes avaksid Põhjamaade noir’i fenomeni, selgitaksid krimikirjanduse üha jätkuvat populaarsust ja esitaksid oma nägemuse selle suuna tulevikutrendidest. Muide, ilmekas fakt, mis kõneleb tohutust huvist selle žanri vastu – märtsis toimus Oslos neljas krimikirjanduse festival, mis kogus kolme päeva jooksul üle 11 000 külastaja ja esinemisi jagus lausa 50 lavale.

Krimifestivale peetakse teisteski Põhjamaades. Lisaks korraldatakse krimimesse, luuakse krimiseltse ja -klubisid, viiakse läbi krimiluule kirjutamise konkursse jpm. Põhjamaade krimikirjandusel on pikk ajalugu, seda loetakse palju, seda arvustatakse, hinnatakse ja tunnustatakse.

Loodetavasti suutis kirjandusfoorum ka püsivamat huvi krimikirjanduse vastu tekitada, vahest ehk isegi sisemisi hoiakuid, eelarvamusi muuta.

Foorumil oli palju esinejaid nii Põhjamaadest kui ka Eestist. Milliseid huvitavaid tõdesid koorus nende ettekannetest?

Põhjamaade krimikirjandus apelleerib keskklassile, reageerib tundlikult ühiskonnas aset leidvatele muutustele, erinevustele ja kontrastidele – ühelt poolt turvaline heaoluühiskond ja teiselt poolt sarimõrvari jõhkrad kuriteod. Krimilood osutavad klassivahedele, silmakirjalikkusele, poliitilistele konspiratsioonidele, korruptsioonile, sotsiaalsetele vastuoludele muidu nii turvalises ja kindlas ühiskonnas.

Need ajad on möödas, kui Põhja­maade suurlinnu kujutati idülliliste paikadena, kus politsei peatas liikluse, et pardiema saaks poegadega rahulikult teed ületada. Üleilmastumise tingimustes on need kosmopoliitilised linnad praegu hoopis teise ilmega. Kultuuride ja usundite erinevustest tekkinud konfliktid, vägivald naiste ja laste vastu, sotsiaalne ebaküpsus, võõrandumine elust – need heaoluühiskonna varjuküljed kajastuvad paljude autorite töödes, olemata sealjuures ilmtingimata sihilikult ühiskonnakriitilised. Tavaliselt on sellise kirjutamisviisi taga inimlik mure ja hoolivus.

Tihti vallandavad romaani tegevustelje reaalselt aset leidnud sündmused. Näiteks Norra massimõrvar Anders Breivik murdis mitmeid tabuteemasid – varem kirjutati vaid laste röövist, sedagi õnneliku lõpuga.

Omaette teema on sarimõrvarid, keda elus kindlasti sellisel arvul ei leidu – Islandil toimub keskmiselt kaks mõrva aastas –, raamatutesse jõuab aga 15. Põhjamaade krimiautorite ja raamatute tegelaskujude seas on endiselt ülekaalus mehed, ehkki 2000-ndatest alates on krimikirjandusse tulnud ja endale rahvusvaheliselt nime teinud üsna paljud naisautorid (Anne Holt, Karin Fossum, Unni Lindell, Liza Marklund, Leena Lehtolainen jt).

Mõned olulised tähised tänapäeva Põhjamaade krimikirjanduse kronoloogias: 1965 debüteerisid Sjöwall ja Wahlöö, 1991 kirjutas Henning Mankell oma esimese Wallanderi romaani, 2005 leidis aset Stieg Larssoni postuumne debüüt ja seejärel Jo Nesbø erakordne rahvusvaheline läbimurre. See kõik lõi eeldused kirjandusliku fenomeni Nordic Noir sünniks.

Eha Vain

Määratluse Nordic Noir all nähakse rahvusvahelises kontekstis Põhjamaade krimikirjandust, millele on omane kaamos, põhjamaiselt karge loodus, inimtühjad väljad, sünged metsad ja hämarad äärelinnad. Kriminaalseid lugusid lahendavad intelligentsed, ent isiklikus elus pisut saamatud ja ebaõnnestunud uurijad. Neis lugudes on jõhkrat vägivalda, on ka melanhooliat, romantikat. Stereotüüpne hinnang, millega Põhjamaade autorid enamasti ise ei nõustu, kuid leiavad, et selle nimetusega on õnnestunud luua Põhjamaade krimikirjandusele edukas kaubamärk. Ja see bränd on laienenud ka Põhjamaade teledraamadele, mis on omandamas lausa kultuslikku tähendust.

Kriminaalkirjandust peetakse vähemalt Eestis sageli väärtkirjandusest mõnevõrra eemalseisvaks, sääraseks lihtsamalt neelatavaks meelelahutuslikumaks kirjanduseks. Samas on mõni kriminaalne element sageli ka nn väärtkirjanduse hulka kuuluvates teostes. Kas saab üldse tõmmata sellist liigitamise/maine piiri ja kustmaalt?

Väärt krimikirjandus pakub tavaliselt ka väga kvaliteetset meelelahutust. Selline krimikirjandus ei erine kuigi oluliselt ülejäänud kirjandusest – hea keelekasutus, peenpsühholoogiline narratiiv, nüansirikas tegelaskujude kirjeldus, atmosfääri loomine, oskuslikult kasvatatud põnevuspinge, üllatav puänt.

Norra krimikirjaniku Gunnar Staaleseni sõnul on hea krimiloo kirjutamine hinnatav käsitööoskus, mida ei pruugi sugugi kõikidel kirjanikel olla. Tänased suurmeistrid Põhjamaade krimikirjanduses ei mõjuta lugejat vaid krimikirjandusele omaste vahenditega, nende teostes on romantikat, psühholoogiat, draama- ja tragöödia­elemente. Sophoklese, Dostojevski, Shakespeare’i loomingust leiame äratuntavaid kriminaalseid sugemeid … Kas piiri on üldse vaja tõmmata? Kas ka tänastest krimikirjanduse meistritest kord klassikud saavad, näitab aeg.

Minu isiklik kogemus on, et kui kriminaalkirjandust liiga palju lugeda, võib see mõjuda masendavalt. Kirjanik Aino Pervik sõnas mõne nädala eest, vastupidi, et tema loeb kriminaalromaane õhtul enne magamajäämist, sest see tekitab temas turvatunde. Ilmselt ongi arvamusi erinevaid, nagu inimesigi. Samas ei ole selle žanri populaarsusega valdavalt probleeme, erinevalt mõnestki muust. Miks on krimikirjandust inimestele tarvis?

Ka teadlased on uurinud krimikirjanduse mõju psüühikale ja käitumisele. Oleme enamjaolt seaduskuulekad kodanikud ja meid ju huvitab, mis saab siis, kui keegi eirab reegleid, rikub seadust, kehtivaid moraalinorme … Paljudel lugejatel on tavapärasest suurem adrenaliinivajadus, tundmatuse ja teadmatuse tõmme, lubatava ja lubamatu piiride kompamine. Krimikirjandusest võib saada ka omamoodi rahulolu, mis väljendub kergendustundes, kui peategelane tabatakse, õigeks mõistetakse või süüdimõistmise korral õiglase karistuse saab. Paljudel juhtudel õnnestub lugejal loetuga kaasa minnes omaenese hirmudest ja deemonitest teadlikuks saada ja neile vastu seista. Hea krimiromaan võib lugejale pakkuda aga ka põgenemist reaalses maailmas esineva vägivalla ja ohtude eest.

Viimasel ajal on siin ja seal öeldud, et Põhjamaade kriminaalkirjanduses on väga palju ja liiga õõvastavat vägivalda, sageli nõrgemate ühiskonnagruppide suhtes. Kas see ei mõju ühiskonna õigluspõhisele vaimsusele, mida haridussüsteem püüab noortes juurutada, laastavalt või tekita mõnes kergemini murtavas vaimus koguni jäljendamismõtteid? Või teistpidi lähenedes: kas ja miks peaks soovitama näiteks kooliõpilastel kriminaalromaane lugeda?

Psühholoogid ja sotsiaalteadlased on leidnud, et krimikirjanduse lugemine ja krimifilmide vaatamine võib teatud tingimustel olla lausa vajalik. Inimene saab tavapärasest ohtlikumates olukordades paremini hakkama, kui ta on neid eelnevalt kaudselt kogenud ja mänginud läbi lahendusvariandid. Krimilood pakuvad põnevust, see paneb omakorda kaasa mõtlema, tegelase käitumist analüüsima ja hindama, fantaseerima – on tegemist ju omamoodi äraarvamismänguga.

Autori tahtel jäävad tihti paljud küsimused vastuseta, lõpplahendus ei olegi kliki kaugusel ekraanist. Väärt krimiteos räägib palju rohkemast kui vaid konkreetsest kuriteost. Ja miks mitte kasutada neid lugusid lisaks kirjandustunnile ka ühiskonnaõpetuses ja ajaloos. Oluline on lugemine ja selle mõtestamine. Kodus, koolis, trennis jne. Oleks vaid eeskujusid!

Kui palju te ise kriminaalkirjandust loete? Mis on teie lemmikud ja viimased elamused?

Jõuaks vaid! Loen valikuliselt. Tõlki­jana püüan olla kursis mulle oluliste Põhjamaade autorite loominguga, nende seas on Lars Saabye Chris­ten­sen, Jon Fosse, Ketil Bjørnstad. Hindan tohutult ka Ulla-Lena Lundbergi, kelle romaani „Jää” ja Siberi reisikirja lummus on minuga tänaseni. Väga sügavalt puudutas mind ka Brigitta Bouchti autobiograafiline teos „Maskeeritud ja paljastatud”.

Praegu on mu laual Karin Fossumi viimane romaan „Põrgutuli”, mis pälvis Norra parima kriminaalromaani tiitli 2014. Fossumi loomingut on eesti keelde üsna palju tõlgitud, soovitan lugeda.

Fossumi sõnul on iga inimene talle alati suur ja mõnikord ka lausa õudust tekitav mõistatus. Nii ta kirjutabki inimestest meie seas – lähivaates, näitab, mis on peidus fassaadi taga, poeb oma tekstiga sügavale hinge ja naha vahele, otsides kuriteo toimepanemise motiive ja põhjusi.