Õpetaja palk olgu 1,5 Eesti keskmist, nõuab ametiühing
Haridustöötajate liit on saatnud loodavale valitsusele märgukirja, millest nähtub: hariduselu kitsaskohti ei lahenda enam kosmeetiliste parandustega, vaja on kindlat pikka plaani ja resoluutset lähenemist ning õpetaja palgaks olgu poolteist Eesti keskmist.
Ehkki aastatel 2000–2012 kasvas Eesti õpetajate keskmine töötasu OECD indikaatorite järgi teiste riikidega võrreldes kõige rohkem, üle 130 protsendi, pole meil põhjust hõisata. Teiste sabas sörgime ka ostujõult, st võrdluses, kui palju eri riikide õpetajad saadud töötasu eest endale lubada saavad.
Kõrvaloleval Euroopa kaardil on Saksa matemaatik Jakub Marian kujutanud õpetajate palkade erinevust, arvestades ostujõu pariteetsust, st kui palju saab õpetaja palga eest antud riigis osta, võrreldes tuhandedollarise palgaga USA-s. Selgub, et Eestis saab õpetaja osta aastapalga eest sama palju kaupa kui Ameerikas saab 17 000-dollarise aastapalga eest, kuid Saksamaal sama palju kui Ameerikas 66 000-dollarise palga eest. Meist tagapool on vaid Slovakkia.
„Nagu näha, ei ole see vaid meie luul, kui räägime, et õpetajate palgad on meil väikesed,” lausub Eesti haridustöötajate liidu (EHL) esimees Reemo Voltri. „Ja siinkohal ei räägita ju absoluutnumbritest, vaid võrdlus käib ostujõu alusel ehk kui palju on võimalik saadud töötasu eest koduriigis endale lubada. Nii et kui tahame, et Eesti hariduse kvaliteet oleks jätkuvalt kõrge, peame midagi oluliselt muutma. Võime igasuguseid trikke teha, kuid kui me oluliselt palka ei tõsta, on muud meetmed tühised. Koos olulise palgatõusuga peab rakendama ka muid õpetaja tööd väärtustavaid meetmeid.”
Vanu õpetajaid kaks korda rohkem
Eesti õpetajate esindusorganisatsioon EHL saatiski 13. märtsil loodavale valitsusele märgukirja konkreetse nõudmisega: koalitsioonileppes tuleb ette näha ja valitsusel viivitamatult ellu viia hariduspoliitiline samm tõsta õpetaja keskmine töötasu 50% kõrgemaks, kui on Eesti Vabariigi keskmine töötasu.
Praegu ei küündi õpetaja töötasu isegi mitte riigi keskmiseni, tõdeb Voltri. Järsk palgatõus võib esmapilgul tunduda radikaalse unelmana, kuid see on ainuvõimalik viis peatada hariduselus maad võtnud protsesse.
EHL-i märgukirjas ongi kitsaskohad üles loetud.
Sinine – Munitsipaalkooli õpetajate keskmine brutopalk
Punane – Riigikooli õpetajate keskmine brutopalk
Roheline – Eesti keskmine brutopalk (Eesti Statistikaamet)
Kollane – Õpetaja töötasu alammäär
Keskmine Eesti õpetaja on OECD riikide võrdluses kõige vanem – 48-aastane. 85% õpetajatest on naised. Eriti ärevaks peab meid aga tegema õpetajate vanuseline jaotus. Tervelt 16% õpetajaskonnast on 60-aastased või vanemad ehk siirduvad tõenäoliselt lähiaastatel pensionile. Kui alla 30-aastaseid õpetajaid oli 2008. aastal 11%, siis 2013. aastal vaid 7,4%. Seega on õpetajaid vanuserühmas 60+ meil üle kahe korra rohkem kui alla 30-aastaseid.
Haridussilma andmete võrdlusest on näha, et viimase kuue aastaga on õpetajate vanuselises jaotuses toimunud negatiivne muutus: kui veel 2008/2009. õa oli üldhariduskoolides 60% õpetajatest kuni 49-aastased, siis 2013/2014. õppeaastaks on nende osakaal vähenenud 55%-ni.
„Probleem pole siiski mitte ainult vanuselises struktuuris, vaid ka õpetajaameti staatuses ühiskonna silmis,” tõdeb Voltri. „Ainult 14% õpetajatest tunneb, et ühiskonnas väärtustatakse tema ametit. Miks meie õpetajad niimoodi tunnevad? Üks olulisi põhjuseid on töötasu. Õpetaja töötasu algab praegu 84%-st riigi keskmisest.”
Madalale töötasule juhtis tähelepanu ka riigikontroll oma aruandes riigikogule 2014. aasta lõpus: „Õpetajate madal töötasu ei ole silmatorkav mitte ainult riigisiseselt, vaid ka rahvusvahelises võrdluses. Eesti paistab OECD riikide seas silma õpetajate peaaegu madalaima palgataseme poolest. Ostujõu pariteediga korrigeeritud õpetajate töötasud on kõrgemad ka Eestist vaesemates riikides, näiteks Tšiilis. Soome õpetaja töötasu ületab Eesti õpetaja oma selles võrdluses aga ligi kolm korda.”
„Seega on Eesti praegu olukorras, kus õpetajaametis töötavad pigem vanemaealised naised ning noortel ei ole see esimeste valikute hulgas,” nendib Voltri. „Et ka tulevikus saaksime rääkida Eestist kui maailma mastaabis head haridust andvast riigist, tuleb selle kahetsusväärse olukorraga koheselt tegelda. Tuleb tõsta õpetajaamet au sisse ning muuta seeläbi ka noorte jaoks ihaldusväärseks nagu näiteks Soomes. Teatavasti on Eestis õpetaja magistrikraadiga haritlane. Väärikas töötasu selle raske töö eest tähendab kõrgemat töötasu kui keskmine kõrgharidusega inimese töötasu Eestis.”
Kohe ei streigi
Voltri sõnul pole probleem mitte ainult hariduspoliitiline, vaid ka julgeolekuline. Kui meie riigis ei anta ega omandata väga head haridust, muutub see järgmiseks ajendiks noortele peredele siit lahkumiseks. Praegu veel on Eestis saadav hea kvaliteediga haridus mõjus põhjus kodumaale jääda ja läinutele tagasi tulla.
Kaardil on võrreldud õpetajate palku, arvestades ostujõu pariteetsust, st kui palju saab osta õpetaja palga eest antud riigis, võrreldes tuhandedollarise palgaga USA-s. kaart: jakubmarian.com
EHL-i märgukiri ütleb ka, et kindlasti tuleb jätkata hariduse sisu nüüdisajastamist ning huvi-, alus- ja kutsehariduse väärtustamist. Selleks tuleb kõigile haridusastmetele kehtestada ühtsed üleriigilised töötasu alammäärad.
„Seega tuleb mõelda riigimehelikult ja jõuda mõistmisele, et meie rahva tuleviku võti on kvaliteetses hariduses ja motiveeritud õpetajates,” koputab ametiühingujuht poliitikute südametunnistusele. „Järgmise nelja aasta üks olulisemaid prioriteete Eestis peab olema hariduse ja õpetajate küsimus. Kas suudame siin veel ka aastal 2019 anda jätkuvalt head ja konkurentsivõimelist haridust? Jätkates selliselt nagu praegu, saab väita, et nelja, hiljemalt kaheksa aasta pärast võib Eestis antav haridus olla praegusest tunduvalt halvema kvaliteediga. Meie hariduse kitsaskohtadele viitab ka üleilmselt tunnustatud haridusekspert Marc S. Tucker, kes külastas Eestit selle aasta veebruaris.”
Reemo Voltri ütleb, et õpetajad kohe streikima ei hakka. Kuid probleem on tõstatatud ja kitsaskohad valitsust loovatele erakondadele kätte näidatud. Ja neid probleeme ei lahenda väikeste kosmeetiliste muudatustega. Vaja on kindlat pikka plaani ja resoluutset lähenemist.
—
KOMMENTAAR
Kõrge miinimumpalk võib viia totaalse võrdsustamiseni
Kulno Türk
Tartu ülikooli personalijuhtimise professor
Ei ole mõttekas ega tervislik võrrelda meie palkasid heaoluühiskondade omadega, pigem vaatame, missugused palgasuhted on Eestis endas. Palgapoliitika probleemid on kahtlemata aktuaalsed ja häirivad paljusid, kuid peaksime tegelema sellega, mis on meie võimuses, näiteks võrdlema õpetajate palku Eesti teiste majandussektorite ja institutsioonide töötajate omadega.
Tartu ülikooli noorte õppejõudude ja teadlaste miinimumpalgad olid 2013. ja vist ka 2014. aastal juba üldhariduskoolide õpetajate miinimumpalkadest madalamad. Sel aastal tõstsime neid oluliselt, et vähemalt üldhariduskoolidega palgavõrdluses konkurentsivõimelised olla. Kõik see on toonud kaasa olukorra, et suudame enamasti maksta vaid miinimumpalka ning toimub totaalne võrdsustamine. Selline palgapoliitika mõjub õpetajate motivatsioonile väga halvasti. Põhipalk jääb nagunii suhteliselt madalaks veel paljudeks aastateks, mis rahaliselt ei motiveeri õpetajaid end arendama ja tulemuslikumalt töötama. Seetõttu on vaja kasutada palga muid komponente, sealhulgas lisa- ja tulemustasusid, mida aga kõrged miinimumpalgad ei võimalda. Koolidele on vaja anda juurde raha koos võimalusega jagada seda avatud ja põhjendatud palgapoliitikast lähtuvalt. Noorte võimekate õpetajate kooli kutsumiseks tuleb kasutada muid hoobasid, mitte peibutada neid kõrge miinimumpalgaga.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas tagada, et EHL-i püstitatud eesmärk jõuaks koalitsioonileppesse ning et liigutaks ka selle täitmisele? Mida kavatseb teie erakond selleks teha?
Jevgeni Ossinovski (SDE):
Riigi hariduspoliitilised valikud põhinevad elukestva õppe strateegial, mille üks eesmärk on tõsta õpetaja keskmine palk tasemele, mis on võrdne Eesti kõrgharidusega spetsialisti keskmise palgaga ehk 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Sellest printsiibist lähtuvad ka koalitsiooniläbirääkimiste partnerid. Mõistagi seisneb põhiküsimus täiendavate riigieelarveliste vahendite leidmises selle eesmärgi saavutamiseks, millega praegu aktiivselt ka tegeletakse.
Lauri Luik (Reformierakond):
Midagi konkreetset praegu öelda ei saa – töö käib ikkagi lõpliku kokkuleppe nimel. Küll aga on kõik üksmeelsed selles, et õpetajate palk peab aastaks 2019 olema 120% Eesti keskmisest töötasust. Orientiir on seega paigas, kuid detailid on rahanduse töörühmas veel arutamisel ja kinnitamisel. Selge on see, et kõiki rahaküsimusi tuleb piiratud tingimustes vaadata kompleksselt. Nii Reformierakond kui ka teised konsultatsioonide osapooled seisavad kindlalt õpetajate palgatõusu eest, selles pole kahtlust.
Jaak Aaviksoo (IRL):
IRL-i valimisprogrammis on lubadus viia õpetajate keskmine palk tasemele 120% Eesti keskmisest palgast ning sama sisu on ka Reformierakonna ja SDE programmides. Tänaseks kokku lepitud koalitsioonileppe mustandis on selle eesmärgini jõudmine kavandatud aastasse 2019.
Viimasel kolmel aastal on õpetajate palk kasvanud 12% aastas ehk kaks korda kiiremini kui palgad üldiselt ning sel aastal ületab õpetajate palk juba riigi keskmist. Kui samasugune ennakkasv jätkub veel neljal aastal, jõuamegi olukorrani, kus õpetaja keskmine palk on 20% kõrgem riigi keskmisest ja miinimumpalk võrdub keskmise palgaga.
Et ka tegelikkuses selle eesmärgini jõuda, ei piisa üksnes koalitsioonileppest – vajalik on ka EHL-i, ministeeriumi ja kõigi koolipidajate pidev ja teineteist toetav koostöö ning, mis kõige olulisem, avalikkuse jätkuv toetus õpetajatele. IRL on kindel, et haridusministri vastutust kandes suudaksime selle eesmärgini jõuda.
—
Kuhu kulub õpetaja palk?
Õpetajate Lehe palvel panid oma orienteeruvad kulutused kirja pika staažiga linnakooli- ja noor maakooliõpetaja.
Linnakooli emakeeleõpetaja
(33 a staaži, koormus 24 tundi, elab koos mehega linna lähistel uues eramus, lapsed täiskasvanud)
Netopalk 800 eurot.
- Söögile 350 eurot.
- Eluasemekulud (koos pangalaenuga) 250 eurot (pool kuludest, teise poole maksab abikaasa).
- Bensiinile (tööl käimiseks) 60 eurot.
- Hobidele (laulmine, jooga, teater, kino vms) 40 eurot.
- Ülejäägi hoiab ettenägematuteks kuludeks (sh riided, jalatsid jm) ja reisimiseks.
Maakooli klassiõpetaja
(2 a staaži, koormus 22 tundi + pikapäevarühm), elab koos mehe ja kahe lasteaialapsega maal oma majas, mida jõudumööda remondivad).
Netopalk 880 eurot.
- Toit 300 eurot.
- Panus pangalaenu 82 eurot.
- Kindlustused 26 eurot.
- Lasteaed + enda toiduraha tööl 90 eurot.
- Bensiin 85 eurot.
- Lapse trenn 25 eurot.
- Televiisor 13 eurot.
- Tööstuskaubad (endale, lastele ja enamasti ka mehele) 70 eurot.
- Eelistab säästva mõtteviisi pärast taaskasutuspoode ja sõprade vahel riiete vahetamise kampaaniaid. Enamiku kodutekstiile õmbleb ise.
- Ülejäägi kasutab lõbutsemiseks või kogub järgmise toa renoveerimiseks, aga tihti tuleb ka „musti auke” ette.
Suhtun skeptiliselt isegi artiklis toodud graafikusse – kui 2008 üks ajakirjanik väitis, et õpetaja palk Eestis on üle 800 euro (ligi 13 tuhat krooni), siis uurisin probleemi oma ja naaberkoolides. Tuli välja, et keegi ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi jne… Minu ja kolleegide palk jäi kogu aeg 0,7-0,8 keskmise juurde.
Kui Jaak Aaviksoo sai 2011 taas haridusministruks, hakkas ta uurima – kuhu kaob õpetajate palgaraha? Ilus metafoor – pikka kasvu mehena nägi ta hästi kaugele – ääremaade (vaesed) omavalitsused on raha ära raisanud. Oma pikkuse tõttu ei näinud ta, et teda ennast ümbritseb üle tuhande (NB!) ametniku (HTM, Archimedes, Innove jne.), kelle palgad ja panus Eesti haridusse on pöörvõrdelises sõltuvuses… Esimesel iseseisvusajal, kui koole oli palju rohkem (ja arvuteid ei olnud) oli ametnikke üle 10 (!) korra vähem – ?
Õpetajate palga “hoidmine” alla keskmise on aastakümnetega toonud Eesti kooli ka 0,7-0,8 keskmise IQga õpetajaid, mille tagajärgi olen pikemalt analüüsinud oma raamatus ÕPETAJANA KOOLIILMAS JA ILMAKOOLIS.
Aga Kulno Türk! – pole vaja õppejõudu ja õpetajat vastandada – teeme kõik sama keerulist tööd ehk – vilets kool viib alla ka kõrgkooli taseme. Ja nii ongi juba juhtunud… Seepärast taas see retooriline küsimus – miks makstakse Euroopa majanduslikult kõige edukamas riigis Saksamaal õpetajatele kuni 1,9 keskmist palka???
Ma pean tunnistama, et mina ei viitsi seda enam lugeda, sest sellest on ju aastakümneid räägitud, kirjutatud, diskuteeritud. Mina ise proovisin ka mõned aastad tagasi artiklite kaudu probleemi lahenduseni viia – ilma asjata, mitte päris, aga suurt lahendust ei tulnud.
Miks?
1. Haridus on siis prioriteet, kui räägitakse koolitoidust, mis minu meelest ei ole üldse haridusvaldkonna teema, vaid eelkõige sotsiaalvaldkonna meede.
2. Haridus on siis prioriteet, kui räägitakse koolivõrgu ümberstruktureerimisest, mis nõuab väga palju rahalisi resursse.
3. Haridus on siis prioriteet, kui e-vaimustuse pärast avatakse HITSA keskused, kes kalli raha eest väga küsitavaid koolitusi pakkuvad.
4. Aga kui tuleb investeerida inimestesse, ilma kelleta 1.-3. on mõttetud, siis peidetakse ennast riigieelarve või majandusseisu taha.
5. Kui kolleegidel oli võimalust enda eest seista, siis streigiti 1 kuni 3 päeva. Naljanumber, kui tuletame endale meelde, kuidas arstid enda eest on seisnud!
6. Ametiühingud on suhteliselt hambutud olnud. Aeg-ajalt tõstetakse probleemi (nagu siis tänases väljaandes), aga siis on vaikus.
7. Isegi kuigi on juba praegu näha, et uues koalitsioonileppes ei ole õpetajate palk olulisel kohal (millepärast Jevgeni Ossinovski polegi nõus jätkama haridusministrina), ütleb EHL, et nad kohe ei tahaks streikida. Täpselt: Oleme ka edasipidi lambad ning laseme ennast pügada!
Nii et: Pean nõustuma praeguse haridusministriga, kes tänases Postimehe intervjuus ütles: “Kui me täna õpetajatesse ei investeeri, siis me maitseme lähima kümne aasta jooksul üsna kibedaid vilju.” Ainult et need kibedad viljad on juba ammu meil suus, kui võtame arvesse, mis selle artikli esimene kommentaar ütleb Eesti õpetajate kohta.
Aga lasteaiaõpetajad ?
Ikka jätkuvalt miinimumpalk…..
Tegelikult sellise netopalga (ca 800-900) eest ei osta lastega inimesed endale eramut Tallinna, Tartu või Pärnu lähiümbrusesse. Pole neil õetigi sissmaksu raha. Üks asi on vanavanemate pärandused või abikaasa kõrgem palk, ei saa ju neid kokku liita ning kirjutada justkui õpetajatel on lapsed ja nad elavad eramajades (tegelikult on ju teisiti).
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/ekspressi-graafik-mitu-hammast-saaks-keskmise-kuupalga-eest-ravida?id=71186273