Praktiline ja kolmesuunaline
Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari alushariduse õppekava juht Sirje Almann ja tsükliõppe õppekoordinaator Juta Luuri räägivad lasteaiaõpetajate koolitamisest.
Kolmveerand praegu lasteaedades õpetavatest õpetajatest on lõpetanud Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari. Sel kevadel lõpetavad rakenduskõrghariduse õppekaval viimased koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala üliõpilased. Kui 2012 sai pedagoogilisest seminarist Tallinna ülikooli kolledž, hakati õpetama ka kraadiõppes. Bakalaureusetasemel asuti ette valmistama alushariduse pedagooge.
Kolmesuunalised õppekavad
Mõlema õppekava tugevus väljendub selles, et üliõpilased saavad väga korraliku praktika. Samuti suundades: lisaks üldõpingutele võib valida kolme suuna vahel: sobitus- ja erirühma õpetaja, liikumisõpetaja ja haridustehnoloog lasteasutuses. Rakenduskõrghariduse õppekava on läbinud praeguseks viis versiooni. Tänavused lõpetajad olid viimased, kes sellele õppekavale vastu võeti, ning esimesed, kes alustasid suundadega. Aasta hiljem, 2013 viidi suunad ka bakalaureuse õppekavva.
Sirje Almann räägib, et sobitus-erirühma õpetaja suund, mis alustas 2007. aastal, sai praktikutelt väga hea tagasiside: „Kui erivajadusega lapsed tulevad lasteaeda, peame olema valmis nendega töötama ning oskama ka nende vanematega töötada. See suund annab õpetajale kindluse, et ta saab hakkama, nagu ka haridustehnoloogi ja liikumisõpetaja suund. Õppekaval on suur praktiline väärtus.”
Üle 60 praktikabaasi
Pedagoogilisel seminaril on üle 60 praktikabaasi – lasteaia ja kooli. Nende leidmisega pole Almanni sõnul kunagi probleemi olnud. Ta leiab, et praktikat on hakatud järjest rohkem väärtustama. Eduko programmis, kuhu pedagoogiline seminargi kuulus, tehti praktika vallas palju kõrgkoolidevahelist koostööd. Tallinna ülikool on samuti praktika mahtu suurendanud.
Õppijale lähemale
Sirje Almann meenutab, et tore oli minna nii-öelda õppijale lähemale: „Käisime õppejõududega kolm aastat Jõhvis ja neli aastat Pärnus kohapeal lasteaednikke koolitamas. Pärnus ja Jõhvis on õpihimuline rahvas. Õpe toimus neljapäeval, reedel ja laupäeval. Kui õppejõududelt küsisime, kas nad jõuaksid sõita, vastasid kõik jaatavalt.”
Juta Luuri: „Kuna Eestis on ka venekeelseid lasteaedu, läksime venekeelsele õppijale lähemale, soovisime, et nad omandaksid õppekava emakeeles. Andsime ajakirja Tea ja Toimeta välja ka vene keeles. Tänavugi lõpetab meil venekeelne rühm. Konkurss sinna oli poolteist inimest kohale. Viimane rühm on väga suur, 35 üliõpilast, ja kõik loodetavasti ka lõpetavad.”
Alushariduse pedagoogiks õppija on üldjuhul usin. Sirje Almann kirjeldab teda kui kohusetundlikku ja püüdlikku. Vahel muretseb mõni neist üleliiagi ja siis toetatakse teda: „Oleme ka õppija eluoluga kursis. Meil on väike maja ja oleme nagu üks pere. Kõik aitavad üksteist, on õnnelikud, kui jõuavad kolmandale kursusele ja lõpetavad. Lasteaednik peabki emotsionaalne ja empaatiline olema.”
Juta Luuri täiendab: „Kui alushariduse pedagoogi erialaga alustasime, siis hakati üldaineid võtma „suures majas”. Hommikupoolikul oldi peahoones, pärast tuldi siia. Logistika oli natuke keeruline, aga üliõpilastega vesteldes oleme mõistnud, et oodati oma majja tagasi jõudmist. Kahjuks ühel aastal ei käinud tramm. Nüüd see tuleb, aga meil pole seda edaspidi vaja, kuna kogu õpe hakkab toimuma „suures majas”.
Pikaajaline täienduskoolitus
Täienduskoolitus on Sirje Almannile ja Juta Luurile südamelähedane teema. Sirje Almann räägib, et see on seminaris kestnud 15 aastat paralleelselt õppekavatööga ning kursused on alati täis: „Viimased kursused lõpetavad ja praktikutel on kindlasti kurb meel, sest see tähendas oma ringi inimesi, vajalikku teavet, ja toimis hästi.” Sirje Almann selgitab, et õppekava ei saa toimida kuivalt kavandatult, vaid vajab pidevalt toitu. Seda saab täienduskoolitusest: „Õppejõul on võimalus edastada oma teadmisi laiemalt, õppija saab kõrgkoolist teadmisi, mida rakendada. Õppekava toidavad Tea ja Toimeta, konverentsid, kolleegid, teemapäevad. Paar konverentsi on meil olnud igal aastal.
Õppekava areneb pidevalt ja meie praegune rakenduskõrghariduse õppekava on juba viies versioon. Selle suunamoodulid kasvasid välja praktilistest vajadustest ning on kooskõlastatud alushariduse juhtide ühenduse ja lasteadnike liiduga. Õppekava peab olema laiapõhjaline ja uuenduslik, sest lasteaiaõpetaja pole tänapäeval ainult rühmas tegevuste läbi viija, vaid tal on palju muid kohustusi. Ta peab tulema toime erivajadusega lapsega, olema infotehnoloogias teatud mõttes pädev, tundma lapse tervist ja suutma teda liikuma panna, toetama lapsevanemat …”
Täienduskoolituse tööplaanid saadeti lasteaedadesse, kust anti tagasisidet, mida vajatakse. Õpetajatele pakkusid rohkem huvi kunstiteemad, psühholoogiateemad, nagu varajane märkamine ja erivajadusega laps lasteaias, laste konfliktid. Viimasel ajal on populaarsed haridustehnoloogia, fotografeerimine, animafilmid.
Lasteaednikele tehti teemapäevi ning meistriklasse praktiliste tegevustega. Korraldati kvalifikatsioonikursuseid ning ringreise mööda Eesti lasteaedu, et tutvuda lasteaednike tööga kohapeal. Palju reisiti kolleegide juurde Soome, kus võõrustasid lasteaednike liit ja õpetajate liit. Külas on käidud Vantaa, Espoo ja Helsingi lasteaedadel.
Soome kogemused
Hiljaaegu käidi Pärnu lasteaedade õppealajuhatajatega Helsingis, et tutvuda lasteaedade uue töökorraldusega, vaadata, kuidas Soome lasteaedniku tööpäev välja näeb, milline on tema koolitus, ja saada tuttavamaks Soome alusharidusega tervikuna. Alustati Soome lasteaednike liidu külastamisest. Sealne vestlusring pidi kestma poolteist tundi, aga jätkus ka kahe tunni möödudes, sest küsimusi oli tohutult.
Teisel päeval külastati kahte lasteaeda põhimõttel vana ja uus. Vaadati, kuidas töötavad 30 aastat vana ning eelmisel aastal valminud lasteaed. Veenduti, et hea lasteaed võib asuda ka vanas hoones, sest lasteaed pole maja, vaid inimesed, tööpõhimõtted ja lastele loodud keskkond. Uues lasteaias oli arvestatud, kui palju ruutmeetreid tuleb lapse kohta, mida loetakse praegu väga tähtsaks. Vastavalt sellele pannakse toimima keskkond, alates riietusruumist söögikordade korraldamiseni. Ruutmeetrid ei ole siiski määravad, sest alles siis, kui lapsed majja tulid, selgus, kuhu midagi paigutada, mida ümber tõsta jne. „Inimesed panevad maja toimima ja selleks kulub rohkem kui aasta,” võtab Juta Luuri kogemuse kokku.
Luuri leiab, et kuna Soome õpetaja elab rahulikus, stabiilses ühiskonnas, siis tuleb ta hommikul tööle enesekindla ja rõõmsana. Samasuguseks kujuneb ka lapse päev: „Tihtilugu esitame Eesti õpetajatele väga kõrgeid nõudmisi, aga ei mõtle, kui raske on tal neid täita, ehkki ta teeb suurepärast tööd. Teiseks, lasteaednikud tahavad Soomes kuuluda organisatsiooni ja on enamasti lasteaednike liidu liikmed. Nad annavad liikmemaksuna liidule väikese protsendi oma palgast, mis garanteerib neile kindlustunde. Nende hääl on kuulda, lasteaednike liit on ühiskonnas aktsepteeritud. Nad jõuavad oma soovidega ka parlamenti.”
Milleks rääkida Eesti lasteaedade õpetajate ülekoormusest, kui siin riigis nagunii midagi ei muutu. Eks hakkame Soomest jälle mingeid tobedusi üle võtma. Lapsed lähevad õue pool paljalt, panevad iseseisvalt riidesse, keegi neid ei kontrolli, rühma töötajad üldse lastega ei tegele. Lisaks veel see tobe assistentide süsteem. Võtame kõik üle, soovin edu !
Üle võibki paljud asjad võtta (Soomes nagu ka paljudes kirutud ja kritiseeritud kapitalistlikes lääneriikides on kõrgem palk ja inimeste heaolu palju palju kõrgem ning ka hariduse väärtusel on seal teistsugune positsioon ühiskonnas).
Muret teeb Eesti labiilsus nii õpetajate koolitus. Liiga erinevad diplomid ja tunnistused, ühel on õigus olla õpetaja ning teisel siis mitte samasuguse paberiga või et isegi kõrgema diplomiga. Kas erialane töökogemus ei olegi hariduslik kogemus?
Kust jooksevad piirid, mis on meie väärtused siin Eestis? Miks madalapalgalised peavad olema kvalifitseeritud ning näiteks juhtival kohal olev “minister” või muu kõrgepalgaline juht ei peagi omama mingisugust diplomit, rääkimata töökogemusest.
Mis asi on üldse haridus ja kes on haritud inimene kaasajal? On õpetaja kutseoskused üldse ülikoolist omandatavad või saab sellega hakkama ka haritud inimene otse tänavalt lasteaeda/koolimajja sisse astudes?
Täisti nõus Teie kommentaariga.