Prantsusmaa koolist õpetaja silmade ja ema südamega

2. apr. 2015 Victoria Parmas Õpetajate Leht - 2 Kommentaari

Kui Rocca al Mare kooli klassiõpetaja Sille Kägu Gendraud teist last ootama jäi, kolis ta koos viieaastase tütre Gerta Triinuga emapuhkuse ajaks abikaasa Fabieni juurde Prantsusmaale, kus Gerta sai oma esimese koolikogemuse. Sillele andis see võimaluse kogeda ühe Prantsusmaa väikelinna kooli tegemisi õpetaja silmade ja ema südamega.

Alustuseks tuleb kohe öelda, et kuigi Gerta õppis selles 7000 elanikuga Saujoni linna koolis pea neli aastat, õnnestus kooli tegemisi jälgida läbi kitsukese prao ja üsna kaugelt, sest prantsuse koolisüsteem on väga suletud. Kuna Gerta ei osanud prantsuse keelt, tuldi mulle vastu ja tehti suur erand – võisin nädal aega temaga paar tundi koolis kaasas käia. Kuid hiljem kogunesid minu teadmised ja kujunes mulje koolist üksikute koolikülastuste, lühikeste õpetajatega vestluste ja tütre koolipäeva kohta poetatud muljete põhjal.

Kuurortlinna Royani lähedal asuvas Saujoni koolis õpivad kõik õpilased, algkooli mudilastest kuni lütseumi noorteni välja, ühel territooriumil olevates eri hoonetes. Iga maja ümbritseb raudaed, mille värav on kogu aeg lukus. Uksekella värava juures ei ole. Värav avatakse päeva jooksul vaid paaril korral ja seda 15 minutiks – hommikul kooli tulekuks kella 8.30–8.45, pika söögivaheaja alguses kell 12, et soovijad saaksid koju sööma minna, pärast lõunat kell 13.30 lõunalt tulijaile – ühtlasi on siis võimalus kooli tulla neil, kes hommikul hiljaks jäid – ning õhtul kell 16.30, kui õpetajad lapsed aia taga ootavatele vanematele üle annavad. Koolipäev lõpeb kõigil täpselt ühel ajal. Kuni eelmise õppeaastani oli lastel kolmapäev vaba, selle võrra aga teised päevad väga pikad. Kolmapäeval tegelesid lapsed huvialadega või olid hoiukeskustes. Alates sellest õppeaastast on kool ka kolmapäeva hommikuti.

Vanematele sissepääs keelatud

Vanemad kooli territooriumile ilma mõjuva põhjuseta minna ei tohi. Kokkusaamine õpetajaga tuleb alati varem kokku leppida. Taas kord seetõttu, et Gerta oli välismaalane, sain mina võimaluse käia kord nädalas kohtumas eripedagoogiga, kes Gertat koolis toetas ning talle aeg-ajalt tunnist puhkust andis. Tema oli ka minu ja õpetaja vaheline sidepidaja, kellest oli meile palju abi. Kultuuride ja traditsioonide erinevuste tõttu sain sageli üllatuste osaliseks ning oli hetki, mil oli ikka väga raske neid erinevusi aktsepteerida. Näiteks kuulsin juhuslikult jutu sees, et Gertal on järgmisel aastal uus klassiõpetaja, sest Prantsusmaal vahetub õpetaja igal aastal ning ka paralleelklassid lüüakse igal aastal segamini.

Või näiteks õppeaasta esimene koolipäev. Saatsin Gerta oma elu esimesel koolipäeval, mil väikeste majast meie mõistes algkooli minnakse, kooli pidulikus kleidis ja lillekimp käes. Kõik teised olid igapäevariietes, direktor T-särgis ja teksades nagu alati ning kogu päeva erilisus piirdus direktori kümnelauselise tervitusega kooli trepilt, misjärel algasid tunnid. See oli esimene hetk, mil süda sees niuts tegi.

Kurb oli ka see, et koolis ei toimunud pereüritusi. Vanemad kutsuti kooli vaid siis, kui lapsega oli probleeme. Kogu aasta jooksul oli ainult üks kooli korraldatud üritus, kuhu vanemad pealtvaatajateks olid kutsutud – karneval-krossijooks, kus lapsed olid kostümeeritud, iga klass vastavalt teemale. Paari aasta tagant toimus kultuurikeskuses ka ülekooliline kontsert. Koolis aula puudus.

Lühike lapsepõlv

Gerta läks viieaastaselt Eesti lasteaiast Prantsuse kooli, kus lapsed alustavad kooliteed kolmeaastaselt. Kuigi ka seal on esimesed kolm aastat päriskoolist veidi mängulisemad, ei meenuta see meie lasteaeda. Hommikul on 20 minutit aega kogunemiseks ja kohanemiseks, kuid kell üheksa istuvad kõik lapsed rühmadena ümmarguste laudade taga ja kogu päeva jooksul on neil väga mõtestatud tegevus. Sellist vaba mänguaega, nagu Eestis, peaaegu pole. Välja arvatud pikad vahetunnid õues, mil rüblikud tõesti kogu hingest ka joosta ja karjuda võivad. Viieaastased kirjutasid juba kirjatähtedega tahvlile oma nime ja nädalapäeva. Mina teen õpetajana seda alles 8–9-aastaste lastega. Kuue ja poole aastased märkisid ise päevikusse kirjatähtedega õppimise, kaheksa-aastaselt õppis Gerta geograafiat ja ajalugu ning korrutustabel oli tal peas. Prantsuse algkooli lapsed on õpioskustes Eesti omadest poolteist kuni kaks aastat ees. Nad kirjutavad, loevad ja arvutavad viieaastaselt. Minu jaoks oli see hirmutav. Gertale oli see kõik suur õppimine nii kodus kui ka koolis. Emana oli mul kahju, et lastelt lapsepõlv ära võetakse.

Lapsed veedavad esimesest kooliaastast alates palju aega koolipingis, õppetöö on väga konservatiivne ja akadeemiline ning paljuski päheõppimisele orienteeritud. Peamiselt õpitakse prantsuse keelt, mis on ka emakeelena raske, lisaks matemaatikat ja loodusteadust, mille alla kuulusid aina rohkem ka geograafia ja ajalugu.

Tundsin suurt puudust kunsti, muusika ja spordiga tegelemisest. Kõik tundus üksluine, loovusevaba. Tagasisidet saab lapsevanem harva – viiel korral aastas kokkuvõtvate kontrolltööde kaudu. E-koolist ei olnud mõtet unistadagi. Õpikute asemel olid suured vihikud, kuhu kogu materjal kleebiti või kirjutati. Kuna ka päevikusse tagasisidet ei kirjutatud, siis ma vaid aimasin, mida mu viieaastane tütar koolis tegi.

Prantsuse koolisüsteem on selline, et õpetaja, kes lapsel sel aastal on, annab talle kõiki tunde. See, mida õpetaja peale põhiainete õpetab, sõltubki suuresti tema oskustest. Näiteks esimese aasta õpetaja oli pärit muusikalisest perest ning tema laulis lastega CD-plaadi järgi. Kui õpetajal muusikahuvi ei ole, siis lapsed ka ei laula. Inglise keelt õppis Gerta esimesel ja teisel aastal väheke, kuid kolmandal hoopiski mitte, sest selle aasta õpetaja seda lihtsalt ei osanud. Üheksa-aastasena oskas Gerta inglise keeles nimetada vaid värve ja numbreid.

Päris kehalise kasvatuse tund oli Gertal esimest korda alles kolmandal aastal ja seda kord nädalas. Aastas kaks kuud käisid selle kooli lapsed nädalas ühe korra ujumas. Koolielu läks huvitavamaks kevadel, mil korraldati mitmeid väljasõite ja spordiüritusi, näiteks ühel päeval õppisid üheksa-aastased lapsed ookeanil purjetamist, teisel surfamist ning kolmandal ja neljandal jõel kanuusõitu.

Nii kooli eripedagoog kui ka õpetajad, kellega mul õnnestus ajapikku lähedaseks saada, leidsid, et Prantsuse tuupimispõhine, loovust mitte arvestav ja väga suletud koolisüsteem on ajast ja arust. Inimesena olid kõik selle kooli õpetajad väga kenad ja toetasid minu last igati, kuid nad olid traditsioonidesse takerdunud süsteemi osad ja pidid käituma selle reeglite järgi. Samas tuleb mainida, et prantslased on väga visad muutuste aktsepteerijad. Näiteks ei olnud koolis võimalik hakata mõne asja üle diskuteerima või uurima, miks see nii on. Sellised vestlused jäid lühikeseks, sest vastus kõlas: see lihtsalt on nii. Samas leidsid õpetajad, et nende kool on palju avatum ja vastutulelikum kui enamik Prantsuse koole.

Piiridega ja üliturvaline

Tore oli see, et Prantsuse koolis oli palju meesõpetajaid ja Gertale nad väga meeldisid. Prantsuse õpetaja on üldiselt väga autoritaarne ja range. Lastelt nõutakse nende tingimusteta respekteerimist. Minu tütre sõnul õpetajad vajadusel sakutasid lapsi ning karistasid nurgas seismise või ukse taha saatmisega.

Prantsusmaal on piirid lastele juba varases lapseeas selgelt paigas ning neist üle astumist karistatakse. Alguses oli selline rangelt raamitud süsteem mulle lausa hirmutav. See tundus traumeeriv ja pingeline, kuid kuna kasvatus on nii kodus kui ka koolis ühtmoodi konkreetne, olid lapsed meie ümber sellega harjunud ja neid see ei traumeerinud. See oli nende loomulik kasvukeskkond ning nad teadsid, mida neilt oodati.

Minu abikaasa sõnul tundub eesti peresid kõrvalt vaadates, et meie kasvatuses puudub järjepidevus. Me küll korrutame pidevalt midagi, kuid sellel puudub mõju ja lastele see sageli korda ei lähe. Prantslane on oma pöördumistes sõbralik, kuid konkreetne ning järjepidev. Lapsed harjuvad juba väikesest peale, et kui vanem midagi teha palub, tuleb seda kohe vastu hakkamata teha. Kultuuri osa seal maal on ka see, et lapsed lähevad magama õhtul kell kaheksa, hiljemalt kell üheksa.

Reeglid ei kehti Prantsusmaal aga ainult lastele, täiskasvanudki järgivad lastega suheldes kindlaid põhimõtteid. Et turvalisuse küsimus on väga oluline, tunneb seal maal kogu aeg. Laps peab olema igal hetkel kellegi vastutada. Lapsed antakse vanematele koolipäeva lõpus isiklikult üle ja ma kuulsin ärevaid küsimusi, kui pargis jalutasin ja tütar minust rattaga veidi kaugemale sõitis. Kuigi laps oli minu nägemis­ulatuses, ei mahtunud prantslastele pähe, et üks vanem lapsel endast nii kaugele lubab minna. Prantsuse pered jalutavad sageli üheskoos pargis, kuid ka jalgrattaga sõitev laps on vanemate käe-jala juures. Meie, eestlased, laseme lapsel sageli õppida kogemuse kaudu, kui see pole ohtlik. Prantslased aga turvavad last pidevalt keelates. Samas anname meie lastele liiga suure vabaduse ja oleme ise sellega pärast hädas. Kuldne kesktee on minu arvates eesti vabameelsuse ja prantsuse distsiplineeritud elustiili vahepeal.

Viisakad, avatud ja abivalmid lapsed

Traditsioone austava rahvana on söömine prantslaste jaoks püha ning seda ka koolis, selleks võetakse aega. Pikk söögivahetund on tõesti pikk – poolteist tundi. Ka viieaastased lapsed istuvad kenasti kaetud salvrättidega laua taga ja ootavad, millal neile serveeritakse põhitoit. Kui see söödud, viiakse nõud ära ja tuuakse salat, pärast seda sai ja juust ning lõpetuseks magustoit. Küpsiseid lapsed laualt ise ei võta, vaid ootavad, millal pakutakse, võtavad siis vaid ühe ning kindlasti tänavad. Nad teavad, et ka teistele peab jätkuma.

Viisakas käitumine on prantsuse lastele justkui loomuomane, sest seda nõutakse nii kodus kui ka koolis. Prantslaste viisakus on see, millest Eestis puudust tunnen. Prantsuse lapsed on ka üksteise suhtes väga tähelepanlikud, avatud ja abivalmid. Just tänu neile oli Gertal kergem uude klassi sisse elada – lapsed tulid temaga kohe suhtlema ja pakkusid kõiges abi. Kuue kuu pärast rääkis mu tütar igapäevast juttu prantsuse keeles täiesti vabalt.

Ühtpidi lähevad prantsuse lapsed juba kolmeaastaselt nagu mingisse masinasse, kus hakatakse vormima ühesuguseid mutrikesi. Isikupäraga ei tegeleta. Samas õpivad nad üksteist respekteerima ja teistele ruumi jätma. Kõige ehedamalt tuleb see minu jaoks välja poes. Olin juba nii harjunud, et inimesed märkavad üksteist, naeratavad, teretavad. Keegi ei torma sulle otsa ja kui satutakse liiga lähedale, vabandatakse. Lapsed ei sega täiskasvanute jutule vahele, vaid ootavad oma korda. Kui lähed aga külla, siis on täiesti loomulik, et sind tuleb tervitama kogu pere, ka teisel korrusel oma toas olev teismeline tuleb kutsumata ja võtab selle aja, et sulle silma vaadata, põsele musi anda ja öelda: „Tere, kuidas läheb?” See on siiras ja armas.

Nii ongi Prantsusmaa minu jaoks väga tugevate, kohati küll tobedate traditsioonidega, imekauni looduse ja rikkaliku ajaloo ning kultuuriga maa, kuhu ma tahan oma lastega hiljemalt nende ülikooliajaks tagasi minna. Kui lähed võõrale maale, hakkad aga taga igatsema seda head, mis kodumaale jäi. Nii igatsesin mina Prantsusmaal oma lastele mitmekülgset, lapsekeskset, isiksust arendavat ja avatud maailmavaatega haridust ning Eestimaa lapsepõlve, kus laps saab vabalt mängida ja paljajalu murul joosta, ilma et teda keelataks, kuna seal võib ju madu olla. Nii otsustasin tulla tagasi Eestisse, et neile seda kõike siin võimaldada.


2 arvamust teemale “Prantsusmaa koolist õpetaja silmade ja ema südamega”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Minu tuttav eestlanna elab Prantsusmaal juba üle 20 aasta. Ennast määratleb ta naeratades kui bourgeis`t ja keskklassi kuuluvaks.. Tema lapsed käivad loomulikult ka siis mitte enam tavalises riigikoolis, vaid alternatiivses Montessori koolis.Nii et kooli valik sõltub paljuski sellest, millisesse sotsiaalsesse rühma inimene kuulub.Loomulikult käib ta ka siis keskklassi kaubamajades, mitte mujal, sisseoste tegemas jne jne

  2. ... ütleb:

    Koolid on erinevad, pered on erinevad. Üldistada raske suurriigis. Päevad on neil koolis pikad, sest kodus õpitakse vähe. Kõnekeel ja kirjakeel on väga erinev, mistõttu ka paljud kõrgharidusega prantslased on kirjaoskamatud. Prantsuse keelt räägitakse viiel mandril, mistõttu väga paljude prantslaste kultuur ja kodune keel on palju laiahaardelisem (näiteks juut, araablane, vmt). Võõrkeeltest õpitakse lisaks inglise keelele ka saksa, itaalia, hispaania või ladina keelt minimaalselt. Aga jah, õpikud on seal kirjutatud lastele mitte õpetajatele (praktilised, piltidega) ning loovusega ja õppimisega tegeletakse ka vabatahtlikult kõrgemalt tasemel eraõpetajate juures või stuudiotes, mistõttu seal puudub koolistress või eduelamuse puudumine ning kõrgkoolide uksed on avatud väga paljudele lütseumi lõpetanutele. Aga kas see on kõrgem kui Eestis on küsitav, sest meil samuti väga paljud viieaastased loevad ja paljud teevad 1. klassi astudes etteütluse ning kõrgkooli siin võetakse vastu pingerea põhimõtte alusel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!