Purkis***ujate emakeeletund
Kirjandusel on teiste kunstide ees väike eelis – minagi uurin praegu, kuidas kooliõpilastele kirjandusest põnevamalt-sisukamalt rääkida, et lõhkuda seniseid dogmasid. Jan Kausilt ilmub peagi kaks kirjandusõpikut, mis on oluline – kirjandusest räägivad lastele inimesed, kes seda tunnevad ja armastavad.
Aga siin on vähemasti, kus ja kuidas lõhkuda ja edasi liikuda. Kaasaegne kunst, teater, muusika, aga eriti lavakunstid, kogu „veidram” tantsuteater ja performance-kunst on vaeslapse osas, sest neil pole koolis ruumi. Ei tunde ega õpikuid ega …
Kas peaks olema? Kogu see „purkis***umine” ei pruugi seda väärt olla, eks … Kui ma mõtlen, kus on me tänase kunsti juured, saan ma aru küll, miks me just siin oleme, kus oleme. Et kunst ei tundu mõnele kunst, kirjandus kirjandus.
Mingi hetk, modernistlikus püüdluses, tuli lihtsalt „vanast kunstist” lahti öelda. Seda on alati tehtud, võib-olla on olnud mingeid pikemaid perioode, kus teatud väärtussüsteemis on kunstile omistatud mingid esmased tunnused (nt mimesis või „ilus”). Kunst ise olemuslikult – inimolemise mõtestamise/analüüsimise/kujutamise/loomise vahendina – ei kanna endas aga neid tunnuseid.
See on olemise viis. Aga meil inimestena on vaja kõike kirjeldada ja seletada, seega katsume ikkagi ka suurt kunsti liistule tõmmata, ütelda talle, mis ta peaks tegema ja olema, kuigi kõige laiemas mõttes ongi kunst see otsimise viis: ta muudab eneseks selle, mis talle ette jääb. Kunstnik katsetab enda ja maailma eksisteerimise ruumi, neelab seda, mis talle ette jääb.
Aga: see ei tähenda, et kõik jama on suur kunst. Et ma ajan riided seljast, püherdan pigis ja sulgedes ja oma roojas ja see on kohe äge performance. Miski ei ütle, et see ei võiks seda olla, aga see on tunnetuse, tabamise küsimus, arusaamise, kohalolemise küsimus. Nood, kes on paar-kolm korda näinud, et mõni kaasaja kunstnik või teatraal teeb nii, ja matkivad seda, on sama halvad kui Lydia Koidulat matkivad magedad isamaaluuletajad, kelle riim on hale ja tunded võltsid. Et kõik võib olla kunst, ei tähenda sugugi, et kõik võib olla suurepärane kunst.
Nt kaasaegses eesti tantsus on ägedaid asju. Kui käia Sõltumatu Tantsu Laval või Kanutis, võib sattuda väga ägedale asjale, aga siiski harva … Pigem võib juhtuda nii, et näed Henri Hütti kekslemas ja newagelikult diipi panemas, nagu poleks tal õrna aimugi, miks ta laval on (ju polegi), või näed Renate Valme ägeda energiaga noori (Kompanii Nii) tegemas tunde päält tükki, mille mingid hetked viivad punnitet lavakoomikaga enesealanduse piirini – ja siis adud, et see polnud taotluslik. Aga võib ka tõsiselt näkata, et Maria Netti Nüganen saavutab pea midagi tegemata ruumis säärase pinge, räägib oma pisimagi võpatuse ja olemisega teatrist kui sellisest, me enesest rääkimise viisidest …
See kõik on meie kaasaja kunst, see on see, mida me inimestena praegu väärt oleme, mida me endas kanname. Praegused noored peaksid seda keelt lugema, tundma, nad peaksid selles ruumis kohal olema, sest nemad hakkavad ehitama järgmisi keeli ja kõnelemise viise. Kunst – draama, muusika, tants, luule jne – on leidnud endale praegu mingi rahutu lavavormi, see on meie ajastu viis, see võib muutuda, muidugi. Aga kunstnik vahetult publiku ees, end mängu pannes, puudutab seda individuaalset kogemust, mis meil inimeseks olemisest on. See on tänane kunst.
Kui me noored selles ei osale, ei käi seda vaatamas, ei pruugi nad esmapilgul aru saada, millal tõrvas-sulgedes-roojas püherdamine on oluline ja sisukas ja millal see on lihtsalt … püherdamine. Muidugi, kunstniku intensiivsus, kohalolu, ausus, teadlikkus paistavad välja, nagu isegi keelt mõistmata on võimalik väljendusrikkast inimesest aru saada. Nagu isegi vabavärsi vaenlased saavad aru, kui mingid tekstid kannavad erilist väge, kuigi neis võib puududa see riimirisu.
Aga ikkagi peab see keel jõudma noorteni paremini: igal võimalikul juhul kärutaksin ma klassitäite kaupa õpilasi tänast teatrit – ja seda draamateatris ei näe – vaatama, viiksin nad perfokatele. See võib vahel (enamasti) olla tõsine jama ja mökerdamine (aga seda on ka draamateater või keskmine kino või raadiost tulev muusika või edetabeliraamatud, nii et …), aga et mõista vahet, peab oskama keelt. Kunstnikud (üksi) ei ole süüdi selles, et nad on ühiskonnast lahku kasvanud, et me neid põlglikult purki pillume.
Mingis mõttes on kuritegu hoida lapsed teadmatuses sellest, millises maailmas me elame. Milline on meie kunst täna. Miks ja kuidas me inimestena täna ennast väljendame. Noh, need väikesed hetked, mil me põhjendame üldse kuidagi oma inimeseks olemist.